mul siinkohal väike paus teha, härra Markos, et öelda, et siit alates nimetan ma härra Wahdati naist Nilaks. On sõnadetagi selge, et toona mulle seda vabadust ei lubatud, ja ma poleks sellega ka nõustunud, isegi kui seda oleks mulle pakutud. Ma kutsusin teda alati bibi sahibiks lugupidamisega, mida minult oodati. Aga selle kirja puhul jätan etiketi sinnapaika ja kutsun teda nii, nagu ma temast alati mõtlesin.
Ma teadsin algusest peale, et abielu on õnnetu. Ma nägin harva paari vahel õrna pilku ja kuulsin lembesõnu. Nad olid kaks inimest, kes elasid samas majas, kuid kelle teed tundusid harva ristuvat.
Hommikuti serveerisin härra Wahdatile tema hariliku hommikusöögi: tüki röstitud naani, pool tassi pähkleid, suhkruta rohelise tee kübekese kardemoniga ning üheainsa keedetud muna. Talle meeldis, kui rebu oli muna katki tehes veidi vedel, ja minu esialgsed luhtunud katsed just sellist konsistentsi saavutada tegid mulle peavalu. Samal ajal kui ma saatsin härra Wahdatit igahommikustel jalutuskäikudel, magas Nila kaua, sageli keskpäevani või isegi kauem. Selleks ajaks, kui ta tõusis, olin mina peaaegu valmis härra Wahdatile lõunasööki serveerima.
Kogu hommiku, kui ma oma ülesannetega tegelesin, igatsesin hetke järele, mil Nila lükkab lahti võreukse, mis viis elutoast verandale. Ma mängisin oma peas mänge, püüdes ära arvata, milline ta tol päeval välja näeb. Huvitav, kas tal on juuksed kinni, kuklal krunni seatud, või näen neid lahtiselt õlgadelt alla langemas? kas tal on päikeseprillid ees? kas ta on rihmikute kasuks otsustanud? kas ta valib sinise siidist hommikumantli, millel on vöö, või lilla, millel on suured ümmargused nööbid?
Kui Nila viimaks verandale astus, leidsin endale aias tegevust, teeseldes, et auto kapott vajab pühkimist, või otsisin pargiroosi, mida kasta, aga ma jälgisin kogu aeg teda. Ma vaatasin, kuidas ta lükkas päikeseprillid üles, et silmi hõõruda, või tõmbas patsikummi peast ja heitis pea kuklasse, et lasta tumedatel läikivatel lokkidel vabalt alla langeda, ning ma jälgisin, kuidas ta istus, lõug põlvedele toetumas, ja vaatas ainiti aeda, tõmbas sigaretist loiult mahve, või kui ta pani jala üle põlve ja kõigutas seda üles-alla, mis andis mulle märku tüdimusest või rahutusest või äkki hoopis ulakusest, mida vaevu ohjes hoiti.
Härra Wahdati oli mõnikord tema kõrval, aga sageli mitte. Ta veetis päevi enamasti nii nagu varem, ülakorruse kabinetis lugedes ja joonistades, abielu ei olnud tema igapäevast rutiini eriti muutnud. Nila enamasti kirjutas, kas elutoas või siis verandal, pliiats käes, paberilehed sülest maha libisemas, ja alati suitsupakk ligidal. Õhtuti serveerisin neile eine ja nad mõlemad võtsid söögi vastu rõhutatud vaikuses, pilk langetatud riisitaldrikule, vaikust häirimas vaid pomisetud tänusõnad ning lusika ja kahvli kõlksumine portselani vastas.
Üks või kaks korda nädalas pidin sõidutama Nilat, kui ta vajas uut suitsupakki või uusi pastakaid, märkmikku, meigivahendeid. Kui ma teadsin ette, et pean teda sõidutama, kammisin alati pea ära ja pesin hambaid. Ma pesin nägu, hõõrusin sidruniviiluga sõrmi, et neilt sibulalõhna maha saada, kloppisin ülikonnalt tolmu ja lõin kingad läikima. Ülikond, mis oli oliivroheline, oli tegelikult härra Wahdati vana ülikond, ja ma lootsin, et ta polnud seda Nilale öelnud – kuigi kahtlustasin, et ehk oli. Mitte paha pärast, aga sellepärast, et härra Wahdati positsiooniga inimesed ei mõista sageli, kuidas sellised väikesed, tühised asjad võivad minusugusele mehele häbi teha. Mõnikord oli mul isegi kadunud isale kuulunud lambanahast müts peas. Seisin peegli ees ning lükkasin mütsi peas ühele ja teisele poole, olles niivõrd haaratud Nila silmis enda viisakaks tegemisest, et kui herilane oleks mulle nina otsa maandunud, oleks see pidanud mind nõelama, et oma kohaolekust teada anda.
Kui me olime teele asunud, otsisin sihtkohta sõitmiseks võimalusel pisut pikemaid teid, mis teekonna minuti võrra pikemaks venitaksid – või ehk kahe minuti võrra, aga mitte rohkem, sest muidu võis ta midagi kahtlustada –, et saaksin temaga kauem aega koos veeta. Ma sõitsin, mõlemad käed rooli pigistamas, pilk teel. Hoidsin end vaos ega vaadanud Nilat tahavaatepeeglist, vaatasin seda vaid siis, kui ta mind kõnetas. Olin lihtsalt rahul tõsiasjaga, et ta on tagaistmel, et ma hingasin sisse tema paljusid lõhnu: kalli seebi, ihupiima, parfüümi, närimiskummi ja sigaretisuitsu hõngu. Sellest enamasti piisas, et mulle tiibu anda.
Just autos toimus meie esimene vestlus. See tähendab meie esimene päris vestlus, jättes kõrvale musttuhat korda, kui ta oli palunud mul midagi tuua või kanda. Ma viisin teda apteeki ravimi järele ning ta küsis: „Nabi, milline sinu koduküla on? mis selle nimi oligi?“
„Shadbagh, bibi sahib.“
„Shadbagh, jah. Milline see on? Räägi.“
„Selle kohta pole palju öelda, bibi sahib. See on küla nagu iga teine.“
„Oi, kindlasti on seal midagi erilist.“
Väliselt säilitasin ma rahu, aga sisemuses olin paanikas, püüdsin meeleheitlikult midagi leida, mingisugust nutikat kummalist omadust, mis võiks teda huvitada, talle lõbu pakkuda. Tulutult. Mida võis minusugune külamees, tähtsusetu, tagasihoidlik mees, öelda, et pälvida temasuguse naise tähelepanu?
„Viinamarjad on oivalised,“ ütlesin ma, ning niipea kui ma olin need sõnad välja öelnud, tahtsin endale vastu vahtimist anda. Viinamarjad?
„Kas tõesti,“ sõnas naine tuimalt.
„Väga magusad.“
„Ah soo.“
Ma olin sisimas suremas. Tundsin, kuidas higi valgus kaenlaaukudesse.
„Seal kasvab üks teatud viinamarjasort,“ ütlesin äkitselt kuiva suuga. „Räägitakse, et see kasvab vaid Shadbaghis. Vaadake, see on väga habras, väga õrn. Kui püüda seda mõnes muus paigas kasvatada, kas või kõrvalkülas, taim närbub ja sureb. See hukkub. Shadbaghi inimesed ütlevad, et see sureb kurbusest, aga see pole muidugi tõsi. Asi on pinnases ja vees. Aga nii räägitakse, bibi sahib. Kurbusest.“
„See on väga armas, Nabi.“
Ma vilksasin tahavaatepeeglisse vaadata ning nägin, et Nila heitis pilgu oma aknast välja, kuid leidsin ka suureks kergenduseks, et tema suunurgad olid naeratades õige pisut üles kerkinud. Leidnud nüüd julgust, kuulsin end ütlemas: „Kas ma tohin teile veel ühe loo rääkida, bibi sahib?“
„Otse loomulikult.“ tulemasin klõpsatas ja tagaistmelt kandus minuni suits.
„Noh, meil Shadbaghis on üks mulla. Kõikides külades on muidugi mulla. Meie oma nimi on mulla Shekib ja ta teab palju lugusid. Ma ei oska öelda, kui paljusid jutte ta teab. Aga üks asi, mida ta meile alati rääkis, oli see, et kui vaadata mõne moslemi peopesa, ükskõik kus, näeb midagi rabavat. Nende käejooned on ühesugused. Mida see tähendab? see tähendab, et moslemi vasaku käe jooned moodustavad araabia numbri kaheksakümmend üks ning parema käe jooned number kaheksateistkümne. Kui kaheksakümne ühest kaheksateist lahutada, mis te siis saate? kuuskümmend kolm. Prohveti vanuse, kui ta suri, olgu rahu temaga.“
Kuulsin tagaistmelt vaikset naeru.
„Ühel päeval tuli linna rändur ja loomulikult istus ta mulla Shekibiga õhtustama, nagu kombeks. Rändur kuulis seda lugu, mõtles selle üle ja ütles siis: „Aga, mulla sahib, ma kohtusin kord ühe juudiga ja ma vannun, et tema peopesadel olid täpselt samasugused jooned. Kuidas te seda selgitate?“ Ja mulla kostis: „Sel juhul oli see juut südames moslem.““
Nila järsk naerupahvak nõidus mind kogu ülejäänud päevaks ära. See oleks mulle peale langenud nagu – Jumal andestagu mulle see pühaduseteotus – taevast endast, tõsiusklike aiast, kus voolavad jõed ning kus puud on alati vilju täis ja pakuvad varju, nagu raamatus on kirjutatud.
Saage aru, et mind ei lummanud pelgalt tema ilu, härra Markos, kuigi ka sellest üksinda oleks piisanud. Ma ei olnud kunagi elus kohanud sellist noort naist nagu Nila. Kõik, mida ta tegi – see, kuidas ta rääkis, kõndis, riietus, naeratas –, oli mulle uudne. Nila lükkas ümber kõik minu arvamused selle kohta, kuidas naine peab käituma. Teadsin, et sellist käitumist saatis kindlasti Zahidi-suguste inimeste jõuline hukkamõist – ja kindlasti ka Saboori ning kõigi teiste minu küla meeste ja naiste hukkamõist –, aga minu silmis tegi see tema niigi