Kui ma saaksin, läheksin jalgsi hommepäev sinna.“
„Võib-olla ühel päeval see juhtub,“ ütleb Nabi.
„Mis, et ma kõndima hakkan?“
„Ei,“ kogeleb mees, „ma mõtlesin…“ ja naeratab siis laialt, kui Masooma naerma puhkeb.
Väljas annab Nabi Parwanale raha. Ta toetub ühe õlaga vastu seina ja paneb suitsu põlema. Masooma on toas pärastlõunast uinakut tegemas.
„Ma nägin ennist Saboori,“ ütleb ta sõrme nokkides. „Kohutav lugu. Ta ütles mulle beebi nime. Olen selle nüüdseks unustanud.“
„Pari,“ ütleb Parwana.
Mees noogutab. „Ma ei küsinud, aga ta ütles, et otsib uut naist.“
Parwana vaatab eemale, püüdes teeselda, et tal on ükskõik, aga ta kuuleb südame pekslemist. Ta tunneb, kuidas tema nahk läheb higiseks.
„Nagu ma ütlesin, ma ei küsinud ise. Saboor oli see, kes selle jutuks võttis. Ta viis mu kõrvale, ta viis mu kõrvale ja ütles mulle.“
Parwana kahtlustab, et Nabi teab, mida ta on kõik need aastad Saboori vastu tundnud. Masooma on tema kaksikõde, ent just Nabi on teda alati mõistnud. Aga Parwana ei saa aru, miks vend talle seda uudist räägib. Mis kasu sellest on? Saboor vajab naist, kes ei ole kinni, naist, keda miski tagasi ei hoia, kes on vaba, et pühenduda talle, tema pojale ja vastsündinud tütrele. Parwana aeg on juba hõivatud. Ära võetud. Kogu tema elu on hõivatud.
„Olen kindel, et ta leiab kellegi,“ ütleb Parwana.
Nabi noogutab. „Ma tulen järgmisel kuul jälle.“ ta kustutab koni jala all ja asub minekule.
Kui Parwana onni astub, näeb ta üllatusega, et Masooma on ärkvel. „Ma arvasin, et sa magad.“
Masooma viib pilgu aknale ja pilgutab aeglaselt, väsinult silmi.
Kui tüdrukud olid kolmteist, käisid nad mõnikord ema palvel lähedal asuvate linnade rahvarohketel basaaridel. Värskelt piserdatud roosivee lõhn sillutamata tänaval. Nad jalutasid kahekesi mööda teid, möödudes lettidest, kus müüdi vesipiipe, siidisalle, vaskpotte, vanu kelli. Tapetud kanad rippusid jalgu pidi, tehes aeglaselt lamba- ja veiseliha tükkide kohal ringe.
Igas vahekäigus nägi Parwana, kuidas meeste pilgud Masooma möödudes tähelepanelikuks muutusid. Ta märkas, kuidas mehed püüavad asjalikud näida, aga nende pilgud jäid tüdrukul pidama, nad ei suutnud seda temalt rebida. Kui Masooma nende poole vaatas, oli idiootidele otsekui mingi privileeg antud. Nad kujutasid ette, et nende vahel oli midagi olnud. Masooma pärast jäid vestlused poole lause pealt katki, suitsetajad jätsid mahvi pooleli. Ta pani põlvi värisema ja teetasse maha pillama.
Mõnel päeval oli see Masoomale liig, ta oleks otsekui häbi tundnud, ning ta ütles Parwanale, et tahab terve päev toas olla, et teda ei vaadataks. Neil päevil mõtles Parwana, et sügaval sisimas oleks õde nagu ähmaselt mõistnud, et ilu on tema relv. Laetud püstol, mille toru on tema enda pähe suunatud. Kuid enamasti näis tähelepanu talle meeldivat. Enamasti nautis ta oma võimu üheainsa põgusa, kuid strateegilise naeratusega mehe mõtteid kõrvale juhtida ja sõnu kurku kinni jääma panna.
Tema ilu kõrvetas silmi.
Ja tema kõrval lohistas jalgu järel Parwana oma lameda rinna ja kollaka jumega. Oma krussis juuste, raskepärase kurva näoga, jämedate randmete ja mehelike õlgadega. Hale vari, kes tundis ühteaegu kadedust ja elevust sellest, et teda Masooma seltsis nähti ja ta saab osa tähelepanust nagu umbrohi, mis joob ülesvoolu kasvavale liiliale mõeldud vett.
Parwana oli kogu elu vältinud koos õega peegli ees seismist. Nii ei olnud tal lootust näha oma nägu Masooma näo kõrval, et selgelt aru saada, millest ta oli ilma jäänud.aga avalikkuses oli iga võõra pilk otsekui peegel. Sellest polnud pääsu.
Ta kannab Masooma süles välja. Nad istuvad kahekesi võrkvoodil, mille Parwana on üles seadnud. Ta kuhjab sellele patju, et Masooma saaks mugavalt selja vastu seina toetada. Õhtu on vaikne, kui välja arvata ritsikate siristamine, ja pime ka, seda valgustavad vaid paar laternat, mis ikka veel akendel säravad, ja kolmandas veerandis oleva kuu pabervalge valgus.
Parwana täidab vesipiibu veega. Ta võtab kahe tikupea suuruse koguse oopiumihelbeid, näpuotsatäie tubakat ja paneb segu vesipiibu kaussi. Ta paneb söe metallist alusel põlema ja ulatab vesipiibu õele. Masooma tõmbab voolikust sügava mahvi, toetub vastu patju ja küsib, kas ta võib jalad Parwanale sülle panna. Parwana sirutab käed alla ja tõstab lõdvad jalad risti enda omadele.
Suitsetades läheb Masooma nägu lõdvemaks. Silmalaud vajuvad alla. Pea vajub ebakindlalt küljele ning hääl on kuidagi loid ja kauge. Suunurkadesse tekib õrn naeratus, kaval, laisk ja pigem enesega rahul olev kui küllastunud. Nad ei räägi teineteisega eriti, kui Masooma selline on. Parwana kuulab tuult ja vesipiibus lurisevat vett. Ta vaatab tähti ja temani kanduvat suitsu. Vaikus on meeldiv ning ei tema ega Masooma tunne soovi seda tarbetute sõnadega täita.
Kuni Masooma küsib: „Kas sa teeksid midagi minu heaks?“
Parwana vaatab tema poole.
„Ma tahan, et sa viiksid mu Kabuli.“ Masooma hingab aeglaselt välja, suits keerleb ja pöörleb, moodustades iga silmapilguga uusi kujundeid.
„Kas sa räägid tõsiselt?“
„Ma tahan Darulamani paleed näha. Eelmisel korral ei olnud meil selleks võimalust. Võib-olla veel kord Baburi hauda näha.“
Parwana kummardub ette, et Masooma näoilmest midagi välja lugeda. Ta otsib märke mängust, aga ta tabab kuuvalgel õe silmist vaid läike.
„Sinna kõnnib vähemalt kaks päeva. Tõenäoliselt kolm.“
„Kujuta ette Nabi üllatust, kui me teda uksel üllatame.“
„Me ei tea isegi, kus ta elab.“
Masooma teeb loiu käeliigutuse. „Ta ütles meile juba, millises piirkonnas ta elab. Koputame mõnele uksele ja küsime. See pole nii raske.“
„Kuidas me sinna saame, Masooma, sinu olukorras?“
Masooma tõmbab vesipiibu suust. „Kui sa täna väljas töötasid, astus mulla Shekib läbi ja ma rääkisin temaga tükk aega. Ma ütlesin, et läheme paariks päevaks Kabuli. Sina ja mina kahekesi. Ta andis mulle lõpuks oma õnnistuse. Ja muula ka. Nii et näed, kõik on korraldatud.“
„Sa oled hull,“ ütleb Parwana.
„Noh, ma tahan seda. See on minu soov.“
Parwana toetub pead vangutades vastu seina. Tema pilk rändab ülespoole, pilvedest kirjusse pimedusse.
„Ma olen igavusse suremas, Parwana.“
Parwana ohkab ja vaatab õe poole.
Masooma tõstab vooliku suhu. „Palun. Ära keela seda mulle.“
Ühel õhtupoolikul, kui õed olid seitseteist, istusid nad kõrgel tammepuu oksal, jalad rippus. Saboor kavatseb mind naiseks paluda! Masooma oli seda peenikese häälega sosistanud.
Sind naiseks paluda? küsis Parwana, saamata aru, vähemalt mitte kohe.
Noh, loomulikult tema ei palu. Masooma oli pihku naernud. Muidugi mitte. Tema isa palub.
Nüüd sai Parwana aru. Tema süda langes saapasäärde. Kust sa tead? küsis ta tuimade huultega.
Masooma hakkas rääkima, sõnad voolasid tal meeletu kiirusega üle huulte, aga Parwana vaevu kuulis teda. Ta kujutas hoopis ette õe pulmi Sabooriga. Lapsed uutes riietes, kandmas lilledesse mattunud hennakorve, nende järel šahnai ja dohol’i mängijad. Saboor avab Masooma rusikas käe, paneb talle henna peopesale ja seob selle valge paelaga kinni. Lausutakse palved, liitu õnnistatakse. Kingid antakse üle. Nemad kaks vaatavad teineteist kuldse niidiga tikitud loori all, söötes teineteisele lusikaga magusat šerbetti ja malida’t.
Ja tema, Parwana, on seal külaliste seas ning vaatab kõike seda pealt.