mida olen otsinud.“ ta naeratas. „Rumi. Kas olete temast kuulnud? ta oleks seda nagu sinu kohta kirjutanud, mu kullake.“
„Proua Wahdati on edukas luuletaja,“ lausus onu Nabi.
Teisel pool tuba sirutas härra Wahdati käe küpsise järele, murdis selle pooleks ja võttis väikese ampsu.
„Nabi kiidab mind,“ sõnas proua Wahdati, heitis mehe poole sooja pilgu. Abdullah tabas taas puna onu Nabi põskedesse tõusmas.
Proua Wahdati kustutas sigareti, koputas koni mitu korda tugevalt vastu tuhatoosi. „Võib-olla võiksin lapsed kuhugi viia?“ küsis ta.
Härra Wahdati hingas puhinal välja, laksas mõlema käega vastu tooli käetugesid ja hakkas nagu püsti tõusma, kuid ei tõusnud.
„Ma viin nad basaarile,“ ütles proua Wahdati nüüd isale. „Kui see teile sobib, Saboor. Nabi sõidutab meid sinna. Suleiman võib teile maja taga ehituskohta näidata. Võite selle ise üle vaadata.“
Isa noogutas.
Härra Wahdati silmad vajusid aeglaselt kinni.
Nad tõusid minekuks püsti.
Äkitselt soovis Abdullah, et isa neid inimesi küpsiste ja tee eest tänaks, temal ja Paril käest kinni võtaks ning lahkuks sellest majast ning selle maalide, kardinate, ülima luksuse ja mugavuse juurest. Nad võiksid veepauna uuesti täita, leiba ja paar keedumuna osta ning tuldud teed mööda tagasi minna. Tagasi läbi kõrbe, rahnude ja mägede vahel, isa neile jutte vestmas. Nad tiriksid kordamööda Parid vankris. Ja kahe, võib-olla kolme päeva pärast, kuigi nende kopsud oleksid tolmu täis ja käed-jalad väsinud, oleksid nad tagasi Shadbaghis. Shuja näeks neid tulemas ja tõttaks ligi, tiirutaks Pari ümber. Nad oleksid kodus.
Isa ütles: „Minge, lapsed.“
Abdullah astus sammu ette, soovides midagi öelda, aga siis pani onu Nabi oma jämeda käe talle õlale, pööras ta ringi ning juhatas teda mööda koridori edasi, sõnades: „Oota, kuni te selle linna basaare näete. Te kaks pole selliseid kunagi näinud.“
Proua Wahdati istus nende juurde tagaistmele, õhk oli paks tema raskest parfüümist ja millestki, mida Abdullah ära ei tundnud, millestki magusast ja pisut teravalõhnalisest. Naine külvas nad üle küsimustega, samal ajal kui onu Nabi autot juhtis. Kes nende sõbrad olid? kas nad koolis käivad? küsimused nende kohustuste, naabrite ja mängude kohta. Päike langes naise paremale näopoolele. Abdullah nägi väikesi udukarvu tema põsel ja õrna piiri lõual, kus meik lõppes.
„Mul on koer,“ lausus Pari.
„Kas tõesti?“
„Ta on paras tegelane,“ ütles onu Nabi esiistmelt.
„Tema nimi on Shuja. Ta teab, kui ma olen kurb.“
„Koerad ongi sellised,“ lausus proua Wahdati. „Nad oskavad seda paremini kui mõned inimesed, keda olen kohanud.“
Nad sõitsid mööda kolmest koolitüdrukust, kes keksisid mööda kõnniteed. Neil oli seljas musta värvi koolivorm ja lõua alla olid seotud valged rätid.
„Ma tean, mida ma varem ütlesin, aga Kabul ei ole nii halb.“ Proua Wahdati mängis hajameelselt oma kaelakeega. Ta vaatas aknast välja, näol kurnatud ilme. „Mulle meeldib siin kõige rohkem kevade lõpus pärast vihmasadusid. Nii puhas õhk. See esimene suvehõng. See, kuidas päike mägedele paistab.“ ta naeratas veidi. „Nii tore on, kui majas on laps. Pisut lärmi vahelduseks. Pisut elu.“
Abdullah vaatas tema poole ja tajus naises midagi ärevaks tegevat, sügaval tema meigi, parfüümi ja kaastunde leidmise katsete all oli midagi katki. Poiss tabas end mõtlemast Parwana söögitegemisest tekkivale suitsule, tema purke, eri serviiside taldrikuid ja määrdunud potte täis riiulitele. Ta igatses madratsi järele, mida ta Pariga jagas, kuigi see oli räpane ja vedrud ähvardasid pidevalt kattest läbi tungida. Ta igatses selle kõige järele. Ta polnud kunagi varem nii väga kodu järele igatsenud.
Proua Wahdati vajus ohkega tagasi vastu seljatuge ja kallistas oma käekotti nagu rase naine oma ümarat kõhtu.
Onu Nabi peatus rahvast täis kõnnitee ääres. Teisel pool tänavat, kõrguvate minarettidega mošee kõrval, asus basaar, mis koosnes nii võlvkaarega kui ka katuseta käikude ummistunud labürintidest. Nad jalutasid mööda lette täis koridore, kus müüdi nahkjakke, värviliste juveelide ja kividega sõrmuseid ning kõiksugu vürtse, onu Nabi kõige taga, proua Wahdati ja nemad kaks ees. Nüüd, õues, olid proua Wahdatil ninal tumedad prillid, mis tegid ta kummaliselt kassilikuks.
Kõikjal kaikusid kaubitsejate hõiked. Peaaegu igas letis mängis vali muusika. Nad kõndisid mööda kinniehitamata esiküljega poodidest, kus müüdi raamatuid, raadioid, lampe ja hõbedakarva keedupotte. Abdullah nägi paari tolmuste saabaste ja tumepruunide sinelitega sõdurit sigaretti jagamas ja kõiki tülpinud ükskõiksusega silmitsemas.
Nad peatusid kingaleti juures. Proua Wahdati sobras karpidele välja pandud kingade ridade vahel. Nabi kõndis järgmise leti juurde, käed seljal, ning heitis põlgava pilgu vanadele müntidele.
„Kuidas oleks nendega?“ küsis proua Wahdati Parilt. Ta hoidis käes uusi kollaseid tenniseid.
„Need on nii ilusad,“ vaatas Pari jalanõusid ega uskunud oma silmi.
„Proovime jalga.“
Proua Wahdati aitas Paril tennised jalga tõmmata, kinnitades ise tema eest pandlaga rihma. Ta heitis üle prillide pilgu Abdullah’ poole. „Sulle kuluks minu meelest ka paar jalanõusid ära. Ma ei suuda uskuda, et sa kõndisid terve tee oma külast siia nende rihmikutega.“
Abdullah raputas pead ja vaatas eemale. Kaugemal alleel kerjas räsitud habeme ja kahe kompjalaga vanamees möödujatelt.
„Vaata, Abollah!“ Pari tõstis ühe jala, siis teise. Ta lõi jalad tugevalt vastu maad, hüppas. Proua Wahdati kutsus onu Nabi lähemale ja käskis tal koos Pariga mööda alleed kõndida, et näha, kuidas jalanõud sobivad. Onu Nabi võttis Paril käest ja juhatas ta mööda teed edasi.
Proua Wahdati vaatas alla Abdullah’ poole.
„Sa arvad, et ma olen halb inimene,“ ütles ta. „Selle pärast, mis ma ennist ütlesin.“
Abdullah vaatas, kuidas Pari ja Nabi möödusid kompjalgadega vanast kerjusest. Vanamees ütles midagi Parile, Pari pööras näo üles onu Nabi poole, ütles midagi ning onu Nabi viskas vanamehele mündi.
Abdullah hakkas hääletult nutma.
„Oh, sa armas poiss,“ lausus proua Wahdati ehmunult. „Sa kullake.“ ta võttis käekotist taskurätiku ja pakkus seda poisile.
Abdullah lükkas selle eemale. „Palun ärge tehke seda,“ lausus ta murduval häälel.
Naine kükitas nüüd tema kõrvale ja lükkas prillid üles pealaele. Ka tema silmad olid niisked, ja kui ta neid taskurätiga tupsutas, jäi see mustaks. „Ma ei süüdista sind selles, et sa mind vihkad. Sul on selleks õigus. Aga – ja ma ei oota, et sa seda mõistaksid, praegu mitte – nii on kõige parem. Tõepoolest on, Abdullah. Nii on kõige parem. Ühel päeval sa mõistad seda.“
Abdullah pööras näo taeva poole ja valas pisaraid, just siis, kui Pari kekseldes tema juurde tagasi tuli, pilk tänulikkusest nõretamas, nägu õnnest säramas.
Ühel hommikul tolsamal talvel võttis isa kirve ja raius hiigelsuure tamme maha. Mulla Shekibi poeg Baitullah ja veel mõned mehed aitasid teda. Mitte keegi ei püüdnud teda takistada. Abdullah seisis koos teiste poistega ja jälgis mehi. Esimese asjana võttis isa kiige maha. Ta ronis puu otsa ja lõikas noaga köied läbi. Seejärel raius ta koos teiste meestega jämedat tüve õhtupoolikuni, kuni vana puu viimaks valju oigega maha langes. Isa ütles Abdullah’le, et neil on talveks küttepuid vaja. Aga ta oli kirvest vastu vana puud viibutanud sõjakalt, huuled kinni pigistatud ja näol pilvine ilme, nagu poleks ta suutnud enam rohkem puud vaadata.
Nüüd, kivihalli taeva all, raiusid mehed mahalangenud tüve, ninad ja põsed külmast punased, kirveterad puud tabades õõnsalt