miski isas ja äkitselt hakkas temast lugusid lausa välja voolama. Mõnikord istusid Abdullah ja Pari lummatult tema ees, samal ajal kui Parwana köögis pottidega kolistas, ja isa rääkis neile lugusid, mida tema vanaema oli talle poisipõlves pajatanud, viies nad maadesse, kus elasid sultanid ja džinnid ja kurjad div’id ja targad dervišid. Teinekord mõtles ta ise lugusid välja. Ta mõtles neid välja käigu pealt, tema jutustused paljastasid kujutlus- ja unistusvõime, mis Abdullah’t alati üllatasid. Isa oli kõige tõelisem, elavam, paljastatum ja siiram just siis, kui ta pajatas oma lugusid, otsekui oleksid jutud piiluaugud tema läbipaistmatusse, arusaamatusse maailma.
Aga Abdullah sai isa näoilmest aru, et täna õhtul ei tule mingit lugu.
„On hilja,“ ütles isa taas. Ta tõstis kannu üles oma õlgade ümber mähitud salli servaga ning valas endale tassi teed. Ta puhus auru eemale ja võttis lonksu, nägu tulepaistel oranžilt kumamas. „On aeg magama jääda. Homme on pikk päev ees.“
Abdullah tõmbas neile teki üle pea. Selle all laulis ta Pari kukla vastas:
Ma leidsin väikese kurva haldja
mooruspuu varjust.
Pari, kes oli juba unine, laulis loiult oma salmi.
Ma tunnen ühte kurba väikest haldjat,
kelle tuul ühel ööl minema viis.
Tüdruk hakkas peaaegu otsekohe norisema.
Abdullah ärkas hiljem ja avastas, et isa on kadunud. Ta tõusis ehmunult istukile. Tuli oli peaaegu kustunud, sellest oli nüüdseks järel vaid paar tulipunast söetükki. Abdullah vaatas vasakule, siis paremale, aga tema silmad ei suutnud äkitselt tohutus ja lämmatavas pimeduses midagi näha. Ta tundis, kuidas nägu kaameks tõmbus. Süda pekslemas, kikitas ta kõrvu ja hoidis hinge kinni.
„Isa?“ sosistas ta. Vaikus.
Poisi rinnus hakkas paisuma paanika. Ta istus täiesti vagusi, keha sirge ja pinges, ning kuulas tükk aega. Ta ei kuulnud midagi. Nad olid üksinda, tema ja Pari, pimedus nende ümber sulgumas. Nad olid maha jäetud. Isa oli nad maha jätnud. Abdullah tajus esimest korda kõrbet ja maailma tegelikku määratut suurust. Kui kergesti inimene võis seal tee kaotada. Mitte kedagi aitamas, mitte kedagi teed näitamas. Siis puges poisi pähe veel hullem mõte. Isa oli surnud. Keegi oli tal kõri läbi lõiganud. Bandiidid. Nad olid ta tapnud ning nüüd olid nad lähenemas talle ja Parile, aega viites, seda nautides, seda mänguks muutes.
„Isa?“ hüüdis ta taas, seekord kileda häälega. Ei mingit vastust. „Isa?“
Ta hüüdis isa üha uuesti, nähtamatu käsi kõri pitsitamas. Ta ei jõudnud enam järge pidada, mitu korda ja kui kaua ta oli isa kutsunud, aga ühtegi vastust pimedusest ei tulnud. Ta kujutas ette maast välja ulatuvate mägede varjus olevaid nägusid, kes teda ja Parid pahatahtlikult irvitades jälgisid. Teda tabas paanika, mis haaras kogu keha. Ta hakkas värisema ja vaikselt nuuksuma. Ta tundis, et hakkab kohe karjuma.
Seejärel kostsid sammud. Pimedusest ilmus välja inimkogu.
„Ma arvasin, et sa oled läinud,“ ütles Abdullah väriseva häälega.
Isa istus lõkkejäänuste kõrvale.
„Kus sa käisid?“
„Jää magama, poiss.“
„Sa ei jätaks meid. Sa ei teeks seda, isa.“
Isa vaatas talle otsa, aga pimeduses ei suutnud Abdullah tema näoilmet näha. „Sa ajad õe üles.“
„Ära jäta meid maha.“
„Aitab nüüd sellest jutust.“
Abdullah heitis uuesti pikali ja surus õde tugevalt kaissu, süda kurgus pekslemas.
Abdullah polnud kunagi Kabulis käinud. Kõik, mida ta Kabulist teadis, pärines lugudest, mida onu Nabi oli talle rääkinud. Ta oli isaga tööl kaasas käies mõnes väiksemas linnas käinud, aga päris suurlinnas mitte, ja see, mida onu Nabi oli rääkinud, ei oleks teda kuidagi saanud ette valmistada kõige suurema ja tegusama linna siginaks-saginaks. Ta nägi kõikjal foore ja teemaju ja restorane ja suurte vaateakendega poode, millel olid kirevad sildid. Autod vurasid lärmakalt mööda rahvarohkeid tänavaid, andes signaali ning laveerides busside, jalakäijate ja jalgrataste vahel. Hobuste veetud gari’d sõitsid mööda puiesteid edasi-tagasi, nende raudkodaratega rattad teel hüplemas. Kõnniteed, millel ta koos Pari ja isaga jalutas, olid täis sigareti- ja närimiskummimüüjaid, ajaleheputkasid, hobuseraudu taguvaid seppi. Ristmikel puhusid halvasti istuvas vormis liikluspolitseinikud vilet ning tegid käskivaid liigutusi, mida mitte keegi ei paistnud järgivat.
Pari süles, istus Abdullah lihunikupoe juures kõnnitee pingil ning jagas temaga plekktaldrikul küpsetatud ube ja koriandritšatnit, mille isa oli neile tänavaputkast ostnud.
„Vaata, Abollah,“ lausus Pari, osutades poele teisel pool tänavat. Selle vaateaknal seisis noornaine, kellel oli seljas kaunite tikanditega roheline kleit, mille küljes olid pisikesed peeglid ja helmed. Tal oli ka sama värvi pikk sall, hõbeehted ja tumepunased püksid. Ta seisis liikumatult, vaadates möödujaid, pilgutamata kordagi silmi. Ta ei liigutanud sõrmeotsagi selle aja jooksul, mil Abdullah ja Pari oma oad ära sõid, ja jäi ka pärast seda liikumatuks. Kvartal edasi nägi Abdullah kõrgehoone fassaadil tohutult suurt plakatit rippumas. Sellel oli noor ilus indialanna tulbipõllul vihmasajus mingisuguse bangalo taha põikamas. Naine naeratas häbelikult, märg sari kumerustele liibumas. Abdullah mõtles, et ehk oli see koht, mida onu Nabi oli nimetanud kinoks, ning lootis, et järgmisel kuul viib onu Nabi tema ja Pari filmi vaatama. Selle mõtte peale naeratas poiss laialt.
Kohe pärast seda, kui tänava lõpus olevast siniste mosaiikplaatidega kaetud mošeest oli kajanud kutse palvusele, nägi Abdullah onu Nabit teeservas peatumas. Onu Nabi hüppas oma oliivikarva ülikonnaga juhipoolsest uksest välja, tabades peaaegu noort chapan’is jalgratturit, kes jõudis täpselt õigel hetkel kõrvale põigata.
Onu Nabi tõttas auto eest läbi ja embas isa. Kui ta Abdullah’t ja Parid nägi, lõi tema näol särama lai naeratus. Ta lasi kummargile, et nendega ühel kõrgusel olla.
„Kuidas teile Kabulis meeldib, lapsed?“
„Siin on hirmus lärm,“ sõnas Pari ning onu Nabi naeris.
„Seda küll. Tulge, ronige peale.autos näete rohkem. Pühkige enne jalad puhtaks. Saboor, sina istu ette.“
Tagumine iste oli jahe, kõva ja helesinine, et ülejäänud sisuga kokku sobida. Abdullah libistas end piki istet juhiistme taha akna alla ja võttis Pari sülle. Ta märkas, millise kadedusega möödujad autot vaatasid. Pari pööras pea venna poole ja nad naeratasid teineteisele.
Kui onu Nabi sõitis, vaatasid nad, kuidas linn neist möödus. Onu ütles, et ta valib pikema tee, et nad saaksid pisut Kabuli näha. Ta osutas Tapa Maranjani nimelisele künkale ja kuppelkatusega mausoleumile, mis selle otsas linnale ülevalt alla vaatas. Ta ütles, et Nadir-šahh, kuningas Zahir-šahhi isa, oli sinna maetud. Ta näitas neile Bala Hissari kindlust Koh-e-Shirdawaza mäe otsas, mida tema sõnul britid olid kasutanud oma teises Afganistani-vastases sõjas.
„Mis see on, onu Nabi?“ Abdullah koputas aknale, osutades suurele ristkülikukujulisele kollasele hoonele.
„See on silo. Uus leivavabrik.“ Nabi hoidis rooli ühe käega ja vaatas tagasi, et poisile silma pilgutada. „Tänu meie sõpradele venelastele.“
Tehas, mis teeb leiba, imestas Abdullah, kujutades ette, kuidas Parwana Shadbaghis taignalatakaid nende savist tandoor’i külgede vastu loobib.
Lõpuks pööras onu Nabi puhtale laiale tänavale, mida ääristasid korrapärase vahega istutatud küpressid. Majad olid elegantsed ja suuremad kõigist neist, mida Abdullah oli iial näinud. Need olid valged, kollased, helesinised. Enamikul oli paar korrust, neid ümbritsesid kõrged müürid ja neid kaitsti kahe metallväravaga. Abdullah märkas tänava ääres pargituna mitmeid samasuguseid autosid nagu onu Nabil.
Onu Nabi