samadest mängukaaslastest olid ise juba sõjamehed ja rindeõed. Hea mängukaaslane onupoeg Harri langeski Sinimägedes kodumaad kaitstes.
Kuis ja millal see vere kartus ikkagi üle läks? ei meenunud Veerale enam. Ju läks kõik tasapisi. Ju muutus ta tasapisi tugevamaks. Ta ei mäletanud, et oleks minestanud õdede koolis rohkem kui teisedki. Ka praktika ajal mitte. Siis tegi ta ise juba patsientidele süsti ja võttis ka verd.
Ja peale kooli lõpetamist suunati ta ju Haapsalu sõjaväelaatsaretti, kus tuli iga päev väga palju verd näha. Ja ta ei varisenud kokku, isegi mitte raskete operatsioonide juures. Ta oli juures ja assisteeris arste, kui noortel meestel jalg või käsi amputeeriti. Ta ei varisenud kokku. Ja kui ta sellest oma kodus rääkis, küsis Irja: „Kuidas sa ometi suutsid? Kas sul ei tulnud kordagi minestus peale?” „Ei tulnud,” vastas Veera, „mul oli neist noortest meestest kohutavalt kahju ja ainukene mõte oli, kuis ma saaksin nende valu vähendada.”
Siin, Švaabimaa haiglas, oli ta samuti raskete operatsioonide juures pidanud olema, ja polnud kordagi ära nõrkenud. Ta ei kujutanud ette, mis vastasel korral oleks temaga juhtunud. Kord üks noor haiglaõde minestas ja sai pärast seda vanemõelt kõva peapesu. Olgugi, et ta oli sakslanna.
Veera armastas oma tööd ja kutsumust, kuigi mitmed kolleegid olid tema suhtes üleolevad. Peaasi, et patsiendid teda armastasid. Ja polnud harv nähtus, et mõni haige tõrjus teised õed eemale ja nõudis oma voodi juurde vaid õde Veerat. Ja seal polnud ju midagi imestada, sest Veera hoolitses haigete eest ühtviisi hellalt ja oskas ka kõige lootusetumale haigele veidike lootust anda. Ka kõige pahuramale, nõudvamale ja virisevale haigele ei näidanud ta eales oma tüdimust välja. Ka mitte selja taga. Tema kutse-eetika ja ka südametunnistus ei lubanud seda. See, mis on halastajaõele lubamatu, kinnistus temasse juba praktika ajal. Siis kuulis ta, kuis üks õde tuli tüdinenud näoga palatist ja kurtes oma kaaslastele ühe kiusliku ja eriti nõudliku haige üle, siunas otse südamepõhjast: „Küll, kurat, tüütab ära!” Aga tema õnnetuseks tuli samal ajal tagantruumist vanemõde välja, kes ei aktsepteerinud mingit vabandust, vaid laskis vaese siunaja päevapealt lahti.
Sealsamas haiglas sai Veeragi samalt vanemõelt oma esimese peapesu kätte. Üks paaripäevane beebi oli surnud. Ja vanemõde käskis beebi surnukeha morgi viia. Veera aga polnud veel kunagi surnut puudutanud. Ta seisis seal siis liikumatult, ega julgenud last sülle võtta. Kui vanemõde nägi, et praktikant ei täida tema käsku, pahandas ta: „Võtke juba laps sülle ja viige ära!” Ja kui Veera ikka veel ei suutnud käsku täita, ütles vanemõde ultimaatumi: „Kui teie mu käsku ei täida, võite kindel olla, et teie stažeerimine on lõplikult läbi kukkunud!” Ja Veera palus tasa Jumalalt jõudu, et ta sellega hakkama saaks ja saigi. Ta mässis lapse teki sisse ja püüdis ette kujutada, et kannab elavat last. Nii jõudis ta õuele. Ees oli aga noorele tütarlapsele teinegi katsumus. Tuli minna surnukuuri. Seal aga oli teisigi surnukehi. Veera kartis nii surma kui surnuid. Nii seisis ta surnukuuri ees, surnud laps süles ja nuttis. Üle läve aga minna ei julgenud. Seal ju lamasid veel teisedki surnud, kui palju neid oli, võis ainult arvata.
Siis tuli abi sealt, kust ei osanud oodata. Haigla kojamees märkas noorukest halastajaõde, pambuke süles, morgi ukse taga seismas. Elukogenud vana mees sai aru, miks tütarlaps ust ei taha avada. Ta mõistis seda, mida vanemõde ei tahtnud mõista või keeldus mõistmast. Ja nad panid kahekesi koos siis surnud lapsukese veel ainsale vabale lautsile. Veera tundis, et oli ennast ületanud. Kuid ega ta veel päriselt surnute hirmust ei vabanenud, sinnani läks veel aastaid.
Aga nii siis kui ka siin, Geislingeni haiglas, tõotas ta, et kui kunagi ise on vanemõde, ta ei kahelnud, et selleks ta tulevikus ju saab, siis ei käitu ta iialgi kõrgilt, vaid püüab noori ja algajaid mõista ja igati toetada.
„Õde Veera, tulge ambulantsi, seal on mitu inimest kaitsesüste ootamas!” tuli vanemõde palatisse, kus Veera ühe haigevoodi juures seisis.
„Armas Veerake, ärge minge veel minu juurest ära!” halises haige.
„Mis kaebusi teil on?” küsis vanemõde haigelt, näidates samal ajal käega Veerale, et mingu ometi rutem.
Iga selline vahejuhtum vähendas Veera plusspunkte vanemõe silmis.
Veera läks tiidsal sammul ambulantsi, kus tõepoolest oli juba järjekord.
„Palun, kes on järgmine?” küsis ta.
Ja kui patsient tema juurde tuli, ei uskunud ta kohe oma silmigi.
„On see võimalik?”
„Veera! Oled see tõesti sina?”
Veera ei uskunud ikka veel oma silmi. Seal seisis Edith, tema kooliõde Prantsuse lütseumist, tema noorema õe Irja klassiõde ja sõbranna.
„On see võimalik!”
See üllatav kohtumine oli taas üks päiksekiir ses uduses hommikus.
Nad tervitasid ja kallistasid.
„Kuidas sa ometi siia sattusid?”
„Ma elan juba neli aastat Geislingenis!”
„Mina ka!”
„Kuidas me siis ometi enne pole kokku trehvanud?”
Ju sellepärast, et mõlemad töötasid väljaspool eestlaste kogukonda. Aga et nad isegi mõnel pühapäeval kirikus ei kohtunud, või kuskil mujal oma vabal ajal, kas siis seltskondlikul üritusel, tänaval, või Jahnhalle's, kus eestlased oma koosolekuid ja pidusid pidasid ja kus laulsid mitmed eesti koorid, see oli küll ime. Ent Geislingenis elas ju ligi viis tuhat elanikku ja nii võis nende hulgas ka hea tuttav ja sõber märkamatuks jääda.
Küll tahaks kõigest rääkida, tahaks küsida ja ise jutustada. Kuid Veera oli tööpostil ja tal ei olnud selleks aega. Pealegi oli ambulantsi poole peale juba ka vanemõde jõudnud, kelle valvas silm nägi, et patsient oli oma kaitsesüstid juba saanud.
Edithil oli aga loomupärane anne vanematele inimestele meeldida ja ta oskas õiget taktikat. Nüüdki naeratas ta vanemõele ja ütles vabandavalt, et hoiab Veerat veel mõned minutid kinni. Ja Veerale meenus, et kui teised kooliõed nende kodus käisid, siis piirdusid nad vanemate ees vaid viisaka niksu ja „tere” ütlemisega, misjärel kähku mindi noorte tuppa, mida toona küll lastetoaks nimetati. Edith aga vestles vanematega pikemalt, nii et Irja teda isegi käisetpidi teise tuppa tiris, et too ometi nende ühist väärtuslikku aega vanemate inimeste peale ära ei kulutaks. See meenus nüüd Veerale, ja meenus ka see, et tema vanematele oli Edith alati meeldinud. Aga ka nemad meeldisid Edithile. Ja Edith rääkis heldinult nii mitmestki juhusest, kui ta oli ootamatult nende uksest sisse astunud ja mammal oli söögilaud juba kaetud ning igale pereliikmele lihatükk (mida ju haruharva õnnestus saada) taldrikule pandud, siis lõikas mamma kiiresti igast tükist osa külalise taldrikule. Edith ütles, et see näitas, kui armastatud ta nende peres oli olnud. Ja kuigi Edith oli olnud rohkem ikka Irja sõbratar, tundus Veera praegu Saksamaal talle sama lähedasena kui Irja. Niisamuti ka Edith Veerale.
„Ma kandsin ju sinu leerikleiti!” meenutas Edith taas heldinult, „mitte igaüks poleks raatsinud oma ilusat kleiti laenata, aga sina ise pakkusid seda mulle, kui kuulsid, et mul ei ole, millega leeri õnnistusele minna!”
„Mitte sina üksi ei kandnud seda,” ütles Veera, „minu leerikleit aitas paljusid sõpru hädast välja. Tänu mammale, kes õigel ajal, siis, kui poed veel riideid täis olid, varus mulle leerikleidi riide.”
Kuna vanemõde seisis juba nende kõrval ja kuulis noorte elavat vestlust, mille sisust ta aga aru ei saanud, tõlkis Edith talle leerikleidi saaga ära. Ja nüüd kohtusid nad siin juhuslikult, see on ju ime, või juhus, kes teab? Ehk on kõigil juhustel oma seaduspärasus? Kui eestlaste ambulantsis poleks see vastav seerum otsa lõppenud, siis poleks Edith siia haiglasse tulnud ja siis nad polekski Veeraga, kes laenas talle oma leerikleidi, kohtunud. Edith ei jätnud ka nimetamata, et teda leeritas tema enda armas onu, kes siinsamas Geislingeniski leeritunde läbi viib ja kes on ju eestlaste lemmikpastor praost Hinno. „Kindlasti teate ju teda?” Ja vanemõde mitte üksnes ei teadnud, vaid pidas praost Hinnost ka väga lugu.
Ta oli ju nende haiglaski, kui oma pastor haige oli, jumalateenistust