Õde Veera. Ira Lember

kui oleks sellele ideele tulnud, ka Harri, kui poleks rutakalt esimesena komisjoni ette läinud. Nüüd oli hilja kahetseda. Ja see valskus aitaski Karli, ja ta saigi niiviisi, sõbra abiga, Belgiasse sissesõiduks viisa.

      Nii viis elutee Veera ja Naima, kes kogu pagulusaja üheskoos olid elutormide vastu võidelnud ja igas olukorras ikkagi jalgele jäänud, esmakordselt lahku. Nii kurb oli neil nüüd teineteisest lahkuda.

      Naima sõitis oma mehega Belgiasse. Ja neljast halastajaõest jäi Viie oru linna vaid kaks. Need olid Veera ja Marta.

      Naima lahkumist ei korvanud Veerale seegi, et nüüd sai ta enesele sõbratari vabanenud õe koha Eesti ambulatooriumis.

      Ja kuigi Veera ja Harri olid pettunud, et ei saanud Belgiasse sõita, uurisid nad ikkagi teisi väljasõidu võimalusi. Saksamaale ei tahtnud nad mitte sugugi enam jääda. Isegi Geislingen, see ilus Viie oru linn, mis tundus siia tulles kui rahukants, ei andnud enam turvatunnet. Kas sellepärast, et paljud olid siit juba lahkunud? Või sellepärast, et kuuldavasti kavatseti varsti ka Geislingeni laager likvideerida ja sakslaste majad tuli lõppude lõpuks omanikele tagasi anda. Mis aga saab neist, kes pole veel endale uut elukohta leidnud? Edaspidine saatus oli tume ja see tegi kõiki rahutuks. Seepärast tahetigi ära. Enam ei tahetud ajutist paika. Sõda oli juba mitu aastat tagasi lõppenud ja oli üldteada, et tuleb lõpp teha ka pagulaselule. Inimesed tahtsid endale ikkagi päris kodu rajada! Aga kus? Nii otsiti aina äramineku võimalusi ja ärasõit oli juba muutunud massipsühhoosiks. Kui varem unistati Eestisse tagasipöördumisest, oli see tee nüüd katki lõigatud ja parem oleks vist see unistuski esialgselt maha matta. Nüüd unistati vaid väljarändest ja muust enam ei kõneldud.

      Sõpru jäi järjest vähemaks. Ja sellest oli väga kahju. Need, kes alles jäänud, olid saatusekaaslased ja hoidsid ehk rohkemgi kokku. Veera ja Marta said sel perioodil palju lähedasemaks. Viimane oli nüüd isegi Harriga leppinud ja ütles Veerale rohkem kui üks kord tunnustavalt, et ta on osanud endale tubli ja korraliku mehe valida.