üllatusest lausa vaimustatud. Muidugi oli seda ka Naima, kui kuulis, et Harri oli mõelnud ka nii tema kui ka Valteri peale.
Järgmisel pühapäeval sõitsidki nad juba neljakesi Stuttgardi linna ooperisse, kus kuulasid Puccini Boheemi ja nautisid ooperielamust. „Kuidas sa teadsid ja oskasid just minu lemmikooperile piletid hankida?” küsis Veera. Mispeale Harri kõiketeadvalt muheles. Veera oli juba nende esmakohtumisel ooperitest rääkides üle kõige Boheemi kiitnud. Ja siitpeale jäi see ka Harri lemmikooperiks. Ja ta mängis oma isiklikul klaveril Boheemi kaunist meloodiat. Noote Harril ei olnud. Kõik, mida ta mängis, mängis ta kuulmise järele. Veeragi proovis Harri klaveril mängida. Ta oskas peast vaid Tšaikovski Lillede valssi, millega pidi kord koolipeol esinema, kuid mis jäigi teostamatuks, kuna ta haigestus. Aga nüüd mängis ta seda Harrile ette, ja kui midagi oligi ununenud, tabas Harri kõrv ebakõla ja oskas seda parandada. Nii ei olnud see klaver rõõmuks mitte üksnes omanikule, vaid ka Veerale ja Naimale ning nende sõpradele.
Iga päev mängis Harri oma klaveril. Iga päev harjutas ta tasapisi ka parema käega mängimist. Kuigi see oli raske tulema, oli ta visa ja proovis ning katsetas edasi. Kuni ajapikku saigi harjutades ja klaverit mängides oma parema käe sõrmi valitseda. Need olid väiksed liigutused, mis ei küündinud oktaavini, ent Harri jaoks oli see ikkagi suur saavutus. Ta oskas olla tänulik ja seda kõigepealt oma klaverile. „See klaver on sul nagu sõber või lemmikloom,” ütles Veera. Ja seda ta oligi. Just samuti nagu lemmiklooma eest, hoolitses Harri ju oma klaveri eest.
Siis aga juhtus midagi sellist, mida Harri ega mitte keegi teine poleks osanud uneski näha. Harri sai Öringeni komandandilt ametliku kirja, milles komandant teatas, et soovib talle ajutiselt antud klaverit tagasi. Harri ei teadnudki, et klaver anti talle „ajutiselt”, kuid käsku ei saanud eirata, eriti veel, kui see tuli ameerika võimukandjalt ja kui sa ise olid võidelnud vastaspoolel ja viibisid Ameerika okupatsioonitsoonis. Kuigi ta oli saanud kõlbmatu klaveri, kuigi ta oli ise selle klaveri hoole ja armastusega taastanud ja talle ka õige hääle kui elava hinge sisse puhunud, tuli nüüd temast ikkagi loobuda. Harri oli küll nördinud (kes siis poleks?) kuid ta ei mõelnudki ega ka julgenud käsku eirata. Harri kavatses juba järgmisel päeval oma lemmiku jaama transportida, et seda siis rongiga Öringeni saata. Ta tahtis asja ruttu kaelast ära saada, küll siis pärast jõuab haavu lakkuda. Harri rääkis sellest ka Veerale, kuid Veera ei soovitanud kiirustada. Veera soovitas ikka asja seaduslikult vormistada. Harri ent oli selle vastu. Ta ei sallinud paberimajandust ja talle ei meeldinud ametlikud asjatoimetused. Juba Eestis, kui nad isa ja vendadega orelitele tellimustöid tegid, jättis Harri paberite vormistamise alati vendade hoolde. Nüüd siis võttis Veera ametliku osa enda teha, lasi ametliku paberi vormistada, mille jaamakorraldaja viseeris ja nii sai klaver allkirjade ja pitsatite kinnitusel rongile pandud. Harri ja Veera jäid rongile järele vaatama, nagu head sõpra teele saates. See ta ju oligi.
Sellega aga klaveri saaga veel ei lõppenud. Paari-kolme kuu pärast sai Harri jällegi Öringenist kirja. Nüüd küll mitte enam komandandilt, vaid klaveri endiselt ja pärisomanikult, kes oli maapaost tagasi jõudnud ja hakanud uurima, kuhu ta klaver oli saanud. Ümbruskonna inimesed teadsid, et klaveri olevat üks eestlane endale võtnud, kes selle isegi taastas ja pill nagu muistegi ilusat häält tegi. Ja saksa täpsusega viisid niidid ikkagi Harri juurde. Nüüd oli Harri veelgi rohkem nördinud, temalt nõuti juba olematut klaverit. Jälle oli Veera see, kes asjatoimetamise enda kätte võttis. Kui hea, et asi sai toona ametlikult läbi viidud, ei jõudnud ta iseennast ära kiita. Ka Harri pidi nüüd sedasama möönma. Veera kirjutas klaveriomanikule kirja, kus teatas, millal juba klaver sai Öringeni komandandi nimele ära saadetud ja lisas kirjale ka koopia saatekviitungist.
Ja mõne aja pärast tuligi teade, et kõik on korras ja klaveriomanik sai lõpuks oma peaaegu korras klaveri kätte. See „peaaegu” ärritas uuesti Harri üles. Klaver oli ju suurepärases korras, ja ta nägi oma silmaga, kui hoolikalt seda vagunisse paigutati. Oleks pidanud talle ka klaveri korrastamise arve esitama, kahetses Veera siis. Harri ent ütles, et tegi seda tööd ju armastusega ja vaid iseenda jaoks ja sai ka ise sellest klaverist palju rõõmu, kuigi vaid lühikeseks ajaks. Sellest ajast peale ei kuulnud nad enam klaverist ja tema saatusest midagi. Kuigi jutuks tuli see ikka ja jälle, nagu vanast sõbrast, kes on sinu südamesse oma jälje jätnud.
Aeg aga ruttas edasi. Olgugi, et kodunt kaugel, olgugi, et põgenike staatuses, elu läks ikka edasi. Nii noored kui vanad tundsid ikka rõõmu kevadest. Armuti kevadel, just samuti, nagu oleks kodumaal armutud, abielluti ja sünnitati lapsi, lapsi, kes polnud iialgi Eestimaad näinud.
Veera ja Harri olid juba üle aasta käinud ja kurameerinud. Aga Harri ei olnud Veerale ikka veel abieluettepanekut teinud. Veera aga ootas seda juba tükk aega. Tore oli küll noormehega romantilistes kohtades käia ja kurameerida, kuid ta igatses rohkemgi veel. Ta oli kahekümne kolme aastane, ta igatses juba oma peret, tahtis lapsi saada. Miks aga Harri pole ikka veel abielust sõnagi pillanud? Kas tuli ka see tema ujedusest? Või ei tahtnudki ta Veeraga abielluda?
Kaua enam Veera oodata ei tahtnud. Kui Raja Teele võis ise Tootsile abieluettepaneku teha, siis saab tema ka sellega hakkama.
Juba järgmisel jalutuskäigul, kui nad olid üles mäkke roninud, ja seisatasid vana linnuse varemetes, viis Veera jutu abiellumisele. Paik oli selleks igati sobiv ja romantiline, mäejalamitel õitsevad kirsi- ja õunapuud tundusid ise juba kui pruudiloori mähitud. Seal siis Veera küsiski Harri käest otse ja mehele ootamatult, kas ta ei tahaks abielluda? See küsimus tuli Harrile tõepoolest ootamatult, tuli kui välk selgest taevast ja viis mehe segadusse, ta ei osanud midagi kosta. Veera ent tahtis täit selgust.
Võib-olla andis talle kuraaži juurde ka teadmine, et Naima oli äsja talle saladuskatte all öelnud, et nad otsustasid Karliga abielluda. Karl oli Naima ammune kirjasõber, ja nad olid kirja teel väga lähedasteks saanud. Kuigi nad silmast-silma kohtusid alles hiljaaegu – mis kohe kummutas Naima kartused, et järsku nad ei meeldigi teineteisele –, ja armusidki kohe. Küllap olid neil teineteise vastu tunded juba kirja teel tekkinud, mis teineteise nägemisel vaid kulmineerusid. Ja nad otsustasidki abielluda. Naima oli selleks ajaks juba harjunud ka mõttega, et tema teed ei ristu enam Herbertiga, oma suure armastustega, keda ta kõik need pagulasaastad otsinud oli. Küllap langes Herbert venelaste kätte, arvas ta ja püüdis sellest kaotusest üle saada. Ja miks nad peaksid Karliga enam ootama, me abiellume, rääkis Naima Veerale ja õhutas sõbrannat takka: võtke meist eeskuju, mida teiegi enam ootate!
Ega Veera isegi enam tahtnud oodata. Nüüd aga siin, Švaabimaal, Juura mägedes, linnusevaremetes, kus toomingas levitas oma uimastavat lõhna, ootas ta mehe vastust. Harri ent viivitas vastusega. Ja Veera jõudis juba mõtelda, et kui mees varsti midagi ei ütle, siis kõnnib ta üksinda mäest alla ja teeb nende sõprusele järsu lõpu. Seda ta siiski veel teha ei jõudnud, sest Harri hakkas ebaledes rääkima ja tunnistas Veerale nüüd tõe, et ta oli loomulikult abiellumisele mõtelnud, kuis siis teisiti, ehk rohkemgi veel kui Veera aimata võis, aga kahjuks pole see praegu teostatav. Miks? nõudis südikas neiu vastust.
Ja vastuse ta sai. Harri ei pidanud end Veera vääriliseks, tal ei olnud kindlat töökohta, ta oli vigase käega mees, tal polnud naisele midagi pakkuda. Just seepärast polnud ta abiellumisest rääkinud, veel vähem otsest ettepanekut teinud. Veera aga tegi. Mis loeb vigane käsi ja töökoha puudus, kui oled noor, ja peaasi, kui armastatakse teineteist. Ja seal, Helfensteini aadlisuguvõsa linnuse varemeis, toomepuu all, andsid nad tõotuse abielluda.
Kuskil hakkas ööbik laksutama ja tema järel üks teinegi lind, kelle nimegi nad ei teadnud. Isegi Harri mitte, kuigi oli maapoiss. Ja toomingas lõhnas nii uimastavalt hästi…
Kui Naima Veera uudisest kuulis, tärkas ta peas uus idee – nad võiksid ju üheskoos abielluda. Naimal ja Karlil oli pulmapäev juba välja valitud. Mis jäigi Veeral ja Harril muud, kui sellega nõusse jääda. Ja Naima võttis organiseerimise, toimetamise ja paljude paberite vormistamise enda õlgadele. Kuigi elati Ameerika okupatsioonialadel, kehtisid seal ikkagi ka Saksamaa seadused, mis nõudsid palju tõendeid ja tunnistajaid, enne kui kaks inimest võisid paari minna. Tunnistajad pidid tõendama, et isik, kes tahab abielluda, ei ole juba kuskil mujal riigis abielus. Sel rahvaste rändamise ajastul oli mitmekordseid abielusid sageli ette tulnud ja seda oli vaja ometi ära hoida.