kogemustepagas oli sõbranna omaga võrreldes olematu, positsioonist rääkimata. Kuigi Regina paistis ülimalt eneseteadlik, teadis Hurmi, et oma loomult polnud ta sugugi kõrk ega ülbe. Vastupidi, kuulsa inimese kohta oli ta päris lihtsa ja lahke olekuga ning just sellisena oli Hurmi teda ikka tundnud. Tõsi, Hurmil polnud aimugi, kuidas käitus sõbranna teistega, kolleegide ja võõrastega, aga raske oli teda toheda ja upsakana ette kujutada. Hurmi kuulas meelsasti, kui Regina talle teatriklatši rääkis, ilmutamata seejuures ei hoomatavat õelust ega kadedust. Kuigi, ega ta konkurente ei kiitnud ka, eks võitlus rollide ja esietenduste pärast mõjutas paratamatult suhteid tantsutemplis.
„Kui sa vaid teaks, kui palju on teatris intriige, salatsemist ja silmakirjalikkust! Kellegi peale ei või kindel olla, aina oodatakse, et saaks jalga taha panna. Mina seda ei oska ja ära ei kavatse õppida ka,” rääkis Regina.
Tal oli loominguliselt igati hästi läinud – ei tema elukutsega sageli kaasnevaid raskeid traumasid, noorena lapski sünnitatud, mida tema eakaaslased muudkui kaugemasse tulevikku lükkasid, tutvused üle suure liidu ja patroonid olemas. Mida sa hing veel ihkad! Selles, et isiklik elu ei laabunud ning üksikema staatusest ei paistnud vaatamata pidevatele ponnistustele väljapääsu, polnud ju midagi erandlikku. Üksildane Hurmi, kelle igavad ja üksluised päevad muuseumiseinte vahel ei pakkunud võimalust uuteks tutvusteks ega üldse põhjalikumaks elumuutuseks, kadestas sõbrannat tema suhete galerii pärast, aga samas ka imestas. Imestas, kuidas küll nii vahelduvas suhtluskonnas, kus saab aina uusi tutvusi sõlmida ja austajaid hankida, on sõbrannal ikka veel tühjad pihud. Miks ei leia ta lõpuks endale normaalset meest, kuigi valikuvõimalused on rikkalikud?! Äkki on viga ikkagi Reginas endas…
Hurmi ei tahtnud oma sõbranna suhtes kriitiline olla. Ta vaatas endiselt Regina poole alt üles, oli uhke ja meelitatud, et tal oli nii tuntud ja särav kaaslane, kes kunagi märkamatuks ei jäänud. Igav polnud neil omavahel kunagi. Tänu sarnasele kultuuritajule said nad ühtemoodi aru teatrist ja kunstist ning neil oli, millest kõnelda ja mida arutada. Reginal jätkus haaravaid teatrilugusid ning Hurmi sai elamusliku ülevaate tuntud inimeste eraelust, suurematest-väiksematest kulissidetagustest draamadest, õhku tõusudest ja pettumustest. Kuna Hurmi silmaring oli Regina omast üksjagu avaram – erinevalt Reginast armastas ta kirglikult lugeda ja mitte ainult ilukirjandust –, jätkus sedagi ainest, millest omakorda Reginal nende kokkusaamistel põnev kuulda oli. Polnuks huvidega Hurmit, jäänuks Reginal mõndagi maailmas toimuvast teadmata. Ta enda sõnul ajapuudusel, kuid Hurmile tundus, et viga oli selles, et Regina õpiaeg oli piirdunud vaid balletikooliga, mille õppeprogramm oli ilmselt mõnevõrra pealiskaudsem. Peamine aeg ja vaev läks eriala õppimisele ja nii võisid muud huvid ja silmaring jääda välja arendamata. Hurmit sõbranna vähene eruditsioon ja kasinad teadmised ei häirinud. Põhiline oli ometi Regina avatud loomus ja lahke süda. Tema vähemasti tundis nii. Alati oli Hurmi headust tarkusest kõrgemaks hinnanud, juba ülikoolis, mil kursusekaaslastega sai sel teemal põletavaid dispuute peetud. Tema meelest oli intelligentne ja kuri inimene üks jubedamaid nähtusi – tal oli nendegagi kokkupuuteid olnud.
Ja Regina puhul arvamus, et vähese lugemusega inimestel pole erilisi mõtteid ega tundeid, paika ei pidanud.
Nagu ema Juta kinnitanud oli – ei ta tulemata jää –, nii läks.
Hurmi tutvus Ilmariga töö juures, ime küll, just nende igavate muuseumiseinte vahel. Eales poleks osanud loota, et sinna ilmub ühel päeval tema prints. Ent just sinna see mees pärast eelkäija pensionile jäämist uueks majandusdirektoriks tuli.
Oligi selline, keda ema oli tütrele soovinud: tosin aastat vanem leskmees, pea täisikka jõudvate laste isa. Ei pidanud Hurmi valutama südant pere lõhkumise pärast ega vaevlema süümepiinades, kui Ilmari pilk tema peal üsna ruttu pidama jäi. Hurmi oli valmis, juba ammugi ootel, ja kuigi mees algul teda otseselt ei sütitanud, siis tema huvi ja tähelepanu oli meeldiv ning nii ei hakanudki Hurmi vigurdama ega kutset tõrjuma, kui Ilmar teda koos töölt lahkuma sattudes kohvikusse kutsus.
Väheütleva välimuse, kuid võluvate hõbedaste oimukohtadega mees mõjus oma otsusekindla käitumise ja rahuliku hääletooniga sarmikalt ja jõuliseltki – just see, mida Hurmi oli vajanud. Kindlustunnet, kaitstust ja hoolimist.
Kõike seda tajus ta Ilmaris juba nende esimesel pikemal vestlusel Moskva kohvikus, kus nad vaiksemas, Harju tänava poolses nurgas istet võtsid. Hurmi vaatas teraselt oma vestluspartneri hallidesse silmadesse, mille nurkadesse moodustus naeratusega vastupandamatult võluv kurruvõrk, muutes ta pilgu soojaks ja kutsuvaks. Kompamisi ja tagasihoidlikult käivitus nende lähenemine, kuid kui märkamatult pikaks veninud õhtu lõppes ja Hurmi hämaruses Ilmari autost oma värava ees välja astus, jätsid nad juba hüvasti peaaegu nagu ammused tuttavad.
Nende kokkupuuted tihenesid ja lähedus süvenes jõudsalt. Nii võttis nende suhe mõne nädala jooksul intiimsema vormi, päädides kallistamise ja suudlemisega Hurmi juures. Kuid lähemale, ühisele asemele pelgas Hurmi meest lasta. Ta oli noorusest peale teadnud, et naine ei tohi olla kerge saak. Nii oli Tarmogi pidanud omal ajal kõvasti vaeva nägema, et Hurmi süütus kätte saada. Oli see mingi ürgne sisemine tarkus või taju, aga Hurmi uskus, et kättesaamatus tõstab naise väärtust ja tugevdab tundmusi ning ta ei tahtnud, et Ilmar teda kergemeelseks ja odavaks peaks. Mees on jahimees ja naine on saak, mille nimel tuleb vaeva näha, muidu kaotab saak oma väärtust, oli ammune tõde. Pealegi, olles nüüd harjunud pikalt tsölibaadis elama – sa oled vist küll alt kokku kasvanud, oli Regina kord veinipokaali juures napsisena nalja visanud –, polnud Hurmil enam ammu otseseid füüsilisi tunge, mis tõuganuks teda kas või juhusuhtest naudingut otsima. Oma osa mängis pettumuse pelg – kohutav oleks jõuda äratundmiseni, et nad ei sobi voodis või on teine neist teisele koguni füüsiliselt vastumeelne. Suhe jõuaks ju kohe lõpule ja piinlik oleks veel pealegi…
Hurmil polnud palju kogemusi, kuid miskipärast tunnetas ta, et Ilmaris võib peituda tugev, vallutav kirg. Ta haare oli rammukam kui Tarmol, erutav ning mõnus. Ikkagi, palju kindlam, õieti põnevamgi oli venitada ja põigelda, ehkki vahel, mõnel hubasel laupäevaõhtul, mil neil oli koos nii mõnus olnud, oli tal Ilmarist päris kahju, kui meest jahedasse õhtupimedusse saatis. Aga Ilmar oli leplik ja pikameelne ning mingil määral see Hurmile meeldis. Tulenes see mehe vanusest või tagasihoidlikkusest, aga emal oli olnud õigus – Ilmari vaoshoitus tõestas, et vanem mees on kannatlik ega kaota rahu. Võibolla on ta ikkagi flegma ja uimane, mõtles Hurmi vahel siiski poolpettunult, kui mees tema tõrkumisele järeleandlikult alistus.
Oma vähki põdenud naise oli Ilmar matnud juba paari aasta eest, kuid Hurmi oli tema jutust siiski aru saanud, et päris üksinduses mees seda aega mööda ei saatnud, ehkki leinaaastat oli pidanud. Selge, et Ilmaril olid oma vajadused ning Hurmi ei saanud liiga pikalt mehe kannatlikkusega mängida, riskides lõpuks jääda tühjade pihkudega – nii, nagu Regina endiselt oli. Sõbrannaga paistis küll olevat sootuks vastupidine lugu, tema kippus end ise pakkuma, uskudes, et mehed vajavad julgustust. Igal juhul, selleks ajaks, kui ta Ilmari päriselt endasse lubas, oli Hurmi enda iha sedavõrd suureks paisunud, mehest rääkimata, et juba esimene plahvatus lennutas nad taevastesse kõrgustesse, kuhu nad õndsuses heljuma jäidki. Hurmi jõudis paradiisi, mida polnud osanud otsidagi. See oli täistabamus.
Lähedus oli nii täiuslik, et Hurmi oli jalamaid nõus, kui Ilmar teda oma lastega tutvustada tahtis, ning kui ta oli kohtunud Ilmari Tartu tudengist poja Rauli ja isaga koos elava abituriendist tütre Ingaga, viisid Ilmar ja Hurmi kiiresti abiellumisavalduse sisse. Ilmari lastel ei paistnud midagi isa uue kaaslanna vastu olevat ja nii kolis Hurmi peatselt Ilmari kesklinnas asuvasse avarasse korterisse. Jätkus seal ruumi kõigile, ka vahel nädalavahetuseks ülikoolilinnast saabunud Raulile. Kõigile näis sobivat, et Hurmi majapidamises ohjad üle võttis, pesu pesi ja süüa tegi. Tal oli nüüd perekond, korraga oli ta vajalik ja ta täitis oma kohustusi kergelt ning rõõmuga – sedavõrd nautis ta oma uut pereelu. Raulile ja Ingale Hurmi lähedale pääseda ei püüdnud, kuid suhted olid sõbralikud, ehkki veidi hillitsetud. Eks olnud see loomulikki, lõpeks olid Ilmari järeltulijad juba täiskasvanud ega vajanud mingit asendusema, ka nende isa oli samal seisukohal. Oli tõeline rõõm, kui Inga vahel midagi oma koolielust poetas ja Hurmi tagasihoidlikku nõu sai anda.
Abikaasa kaotanud Ilmar hoidis oma uut naisukest kirgliku