Sõpruses ja surmas. Angela Hofberg

nüüd vähemalt sellest, et ei saa nii kergesti pead kaotada. Katsu sellistes olukordades ikka realistlikumalt käituda ja asjad kainelt läbi mõelda.”

      Hurmi oleks hea meelega Reginale ka eelmisi kordi meelde tuletanud, kuid ta säästis sõbrannat. Teisel isegi palju taluda, pettumust, häbi ja alandust. Ega siiras ja vahetu Regina ilmselt teatris oma suurt armumist vaka all hoidnud, küllap said seda avali enesepakkumist jälgides muiata nii orkestrandid kui tantsijad.

      See polnud praegu aga ainus Regina mure. Ta oli ikkagi probleemse Inesega psühhiaatri juures käinud ja vähimagi pidurduseta hüsteeriline tüdruk võttis nüüd arsti ettekirjutuse kohaselt mingeid rahusteid, mis muutsid ta loiuks ja tuimaks. Noruline Regina usaldas Hurmile, et oli oma ammuse kavatsuse teoks teinud ning Carlosele kunagisi Moskva sõpru kasutades keerukaid teid pidi kirja saatnud.

      „Ma tean, et ta on abielus ja tal on terve posu lapsi, aga ta ei tohi siiski Inest maha kanda! Tüdrukul on ju tema ema eesnimi! Panin muidugi fotod ka kirja sisse, Ines on ju nagu tema suust kukkunud. Näis nüüd, kas võtab kontakti. Tütar vajab ometi isa ja tal on kohustused, nagunii pole ta meid toetanud ega meist hoolinud.”

      Hurmi kiitis Reginat tubli ja otsustava tegutsemise eest. Ei tema hätta jää. Aga kui Hurmi pani ette surnuaeda minna, raputas ta pead. Ei saa, aega ei ole.

      „Kunagi kindlasti,” lubas ta Hurmile seegi kord.

      Kui Hurmi järgmisel korral emal külas oli, võttis too rahulolematuna ise Regina teema üles.

      „Kas te veel läbi käite? Sa võiksid talle öelda, sõbranna ikkagi, et nii ei kõlba, et ta oma lihase ema haua hooletusse jätab. Manda ütles eelmine kord, et tema ja Silvi seda Liival kraabivad. Oma ainus tütar ei tõsta sinna jalgagi, ei istuta kevadel lilleõit ega tõmba sügisel okkaid kokku. Küünalt ka ei sünnipäevaks ega jõuluks-uusaastaks ei vii! Sihuke on su primadonna-sõbranna!”

      Hurmil oli seda piinlik kuulata, justkui oleks ise ka süüdi. Nüüd siis selgus, miks Regina ikka ja jälle temaga surnuaeda minemast keeldus, nii palju tal sündsustunnet ikka jätkus. Ega ta ilmselt teadnud, et kalm on korras ja hoolitsetud.

      „No nii kiire tal nüüd ka olla ei saa, olgu pealegi kuulus ja tähtis. Tea, kas oskabki sinna enam minna, mitu aastat juba matustest möödas. Võiks ikka oma lapsele ka näidata ja õpetada, et kalmuaeda tuleb pühaks pidada ja hauda korras hoida, tüdruk ju rohkem vanaema laps oligi. Vaata et sina nii ei tee, tulen sind kohe kummitama, kui mu haua laokile jätad,” manitses ema.