kui kutsutu oli oma paremad riided selga pannud, juustest kammiga läbi käinud ning vallasakste juurde jõudis, sai ta ka kutse põhjuse teada.
„Teil on talus tööjõudu vaja, eks ole?”
„Ma olen jah sulase järele ringi vaadanud, aga pole kedagi võtta,” tunnistas Kivistiku perenaine.
„Kas te Vene sõjavangi tahate?”
„Vene sõjavangi? Kas neid siis niimoodi priipäralt antakse? Kas ma pean teda valvama hakkama?” imestas Laine.
„Noh, kuivõrd just valvama…” Vallavanem kehitas õlgu, asi oli uus ja ka talle endale veel segane. „Öeldi, et peate kohe teatama, kui ta kuskile ära kaob, rohkem pole vaja. Muidugi peate talle süüa andma ja laskma kõvasti tööd teha, et ta ei arvaks ennast kuurordis olevat… Kas te vene keelt oskate?”
„Ei oska,” tunnistas naine, aga hakkas samas kartma, et talle seetõttu seda vangi ei antagi. „Natukene oskan, küll me hakkama saaksime!”
„Tulge siis teisipäeval kell kaksteist siia ja valige mees välja. Meie valda tuuakse kaksteist sõjavangi.”
„Aga palka? Kas talle palka maksma ka peab? Või pannakse sellepärast äkki norme juurde?”
„Ei, temale aitab söögist. Ja pole kuulnud, et norme tõstetakse, ega need praegugi väikesed ole.”
Kui Laine oma vana jalgratast vallamajast kodu poole väntas, valdasid teda kummalised mõtted. Sulast oli ta tõesti võtta tahtnud, aga nüüd pakuti sootuks teistsugust võimalust. Võibolla isegi paremat, sest sulasele oleks tulnud üksjagu maksta, tõenäoliselt talusaaduste ja pisut ka rahaga. Sõjavangi pidamine tõotas tulla odavam, aga et mõni umbkeelne venelane, tõenäoliselt täisid täis, must, ropp ja karvane, see ajas hirmu peale. Jälle pidi Laine mõtlema möödunud punasele aastale, mil needsamad vene mehed, veel küll soldatiseisuses, laulu ja vile saatel läbi küla marssisid. Siis oli ta neid vihanud, nii nagu ta vihkas ka uut korda, mis pühade puhul käskis taludes senise sinimustvalge asemel punalipu vardasse tõmmata. Ka Kivistikule oli vallaisandate käsul punalipp ostetud ja see paar korda kaika külge kinnitatuna küüni teepoolse nurga küljes rippunud, et mitte võimumeeste viha alla sattuda. Aga niipea kui sakslased tulid, oli Laine punalipu võtnud ja selle lauda ukse ette õuele laotanud.
„Hea sõnnikusi jalgu pühkida,” kiitis ta külarahvale, kes Kivistikule sattusid, ja siis muiati juba üheskoos. Seda meenutades ei osanud Laine nüüd kuidagi kujutleda, et tema talus hakkaks elama ja talitama üks nendest, kes võõra võimu olid Eestimaale toonud. Mismoodi ta sellesse venelasse suhtuma hakkab, peab ta ju teda mitte ainult käsutama, vaid ka toitma ja talle magamisaseme leidma… Magamisega oli lihtne, magagu sauna eestoas. Siis pole karta, et täid tema seljast tuppa ronivad. Aga söömine – kas nad hakkavad ühes lauas sööma? Ei, seda küll mitte, viigu oma söök sauna ja söögu seal. Rääkimisega tuleb muidugi raskusi, aga kui mees vähegi taiplik on, saab asjad kätega selgeks teha…
Teisipäeval oli vallamaja ees tosinkond hobuvankrit, vald oli suur ja kaugemalt käidi asju ajamas ikka hobusega kohale sõites. Liiatigi siis praegu, kui oli lootust ka sõjavangist sulane küüti saada. Ka Laine tuli hobusega, köitis Miira lasipuu külge ja andis heinasületäie ette. Siis kiirustas vallamaja õuele, kus teised juba ees ootasid. Saksa sõjaväeauto vangidega saabus alles pärast pooletunnist ootamist. Võidunud, kohati räbaldunud soldatiriietes vangid ronisid maha ja jäid nagu üksteiselt kaitset otsides troppis seisma. See oli omamoodi orjaturg, kus valiti kõigepealt neid, kes näisid tugevamad ja jaksasid seega rohkem tööd teha; vähe puudus, et peremehed oleksid hakanud vange valides nende muskleid katsuma. Laine hoidus tahapoole, aga oli ometi meestesummast leidnud ühe, kes talle millegipärast rahulikum ja asjalikum tundus. Kui teised üsna varsti omavahel rääkima ja naljatama hakkasid – traataia asemel ootas neid ju peaaegu vabadus, pealegi oli arvata, et taludes ikkagi paremini kui laagris süüa saab –, siis Laine väljavalitu hoidus omaette, keeras endale vaikselt ajalehepaberisse vilka ja hakkas suitsetama. Ta tundus oma kaaslastest üldse erinevat, kõigepealt vanuse poolest; ealt pidi mees olema vähemalt kolmekümnene, kuigi habemessekasvanud näo järgi oli tema vanust raske hinnata.
Talunikud kutsuti vange valima nimestiku järgi. Laine oli kolmas, ning kui järg tema kätte jõudis, näitas häbenemata oma väljavalitud mehele:
„Tema.”
Mees kutsuti laua juurde, mis selle puhul oli kantseleist välja toodud, ja kõigepealt pandi tema nimi kirja.
„Grigori Kuzmin,” ütles ta ja andis allkirja, et ta ei kavatse põgeneda. Siis andis allkirja ka Laine Kaares, et ta vangi ülalpidamise enda peale võtab ja kohe vallamajja konstaablile teatab, kui vangiga midagi erakorralist juhtub. Seejärel võttis Grigori Kuzmin oma pambu – see oli nööriga pealt kokku seotud kotike, millele olid seljas kandmiseks riidest rihmad külge õmmeldud – ning nad läksid hobuse juurde.
„Istu peale, see on meie vanker!” näitas Laine käega ja mees ronis sõna lausumata istmekotile. Seda ei osanud naine arvestada; ta oli arvanud, et teine end vankripäras heintele sisse seab. Aga nüüd troonis venelane vankril nagu peremees ja Lainel ei jäänud muud, kui oma tagumik tema kõrvale toetada. Ta nõõtas hobuse astuma, nihutas ennast igaks juhuks mehest eemale, et mõni võimalik söödik tema tunduvalt priskemat ihu purema ei tuleks, ja nii sõitsid nad kõrvuti istudes nagu pruutpaar Kivistiku talu poole.
2
Pikk ja ränk talv oli Vaike Katteri nii kehaliselt kui hingeliselt ära muserdanud. Ta oli linnas elades olnud loomult küll rõõmsameelne ja optimistlik, kuid Lillepõllul hakkas naine end tundma üha enam väljasaadetuna, kel puudub võimalus oma saatust ise määrata. Laul küüditatute mälestuseks, mille ta Marie Underi sõnadele oli loonud, hakkas aina enam ka tema käsilolevat eluetappi iseloomustama; tookord, sellest luuletusest laulu tehes, oli ta salme omatahtsi ümber tõstnud ja kaks hoopis kõrvale jätnud. Nüüd aga näis, et tema praegust igapäevaelu iseloomustab kõige paremini salm, mis tema arvates laulmiseks justkui ei sobinud:
Ah, et on nii kiviränki hetki
kanda südamel kui kirstukaant!
Enam pole anda silmavettki –
seegi armuand on otsa saand…
Silmavett oli Vaikel selle talve jooksul tõesti palju kulunud. Aga nii imelik kui see järele mõeldes ei tundunudki, said tema päästjaiks need, kelle nimel ta pidi mitu korda rohkem vaeva nägema ja muretsema: lapsed. Kui mitmeid kordi oli ta pärast Lillepõllule asumist tundnud vastupandamatut soovi siit põgeneda, küsimata, kuhu, milleks ja mismoodi; kui mitmeid kordi oli võidelnud pealetükkiva tahtmisega kaduda igaveseks, lihtsalt joosta midagi mõtlemata alla suure jõe äärde ja vette viskuda – et vabaneda talle langenud koormast. Kui palju kordi oli ta pliidi alla tuld tehes lausa põlvili palunud, et see tõmbama hakkaks ja hingemattev suits ei pääseks tuppa lapsi lämmatama… Sest tuld pidi selles uberikus õige tihti tegema, talvekülm kippus sisse nii ajutistest ustest, aknast kui põrandalaudade vahelt. Algul oli ta kogu päeva tuld pliidi all pidanud, aga kui mees sellele puudevaru kiire vähenemise tõttu jälile sai, tekkis kütmise üle suur pahandus. Ainult teadmine oma kohustusest lapsi toita ja hooldada hoidis naist püsti ning sundis kas või hambaid kokku surudes tegema seda, mida ta ema ja perenaisena tegema pidi.
Talvehommik algaski hädise petroolilambi süütamise ja pliidi alla tuletegemisega. Ka tuletikud olid viletsad ja neid pidi kokku hoidma; materjali kokkuhoiuks oli sõjaajal vaid toosi üks serv väävliseguga kaetud ning tiku tõmbamisel oli vaja hoolega jälgida, et see ribake lootusetult ära ei kuluks. Siis pudruvesi tulele ja pekikillud pannile, et pudrule rasvasilm sisse saaks. Piima rukkijahupudru kõrvale tõi ta Kivistikult, aga hoopiski keeruliseks osutus lugu toiduga, ilma milleta eestlane pole juba sajandeid läbi saanud – leivaga. Kõik talud küpsetasid oma leiva endale ise, aga Lillepõllul see võimalus puudus, siin polnud pliidil isegi praeahju, leivaahjust rääkimata, siin polnud ka leivaastjat ega küpsetamiskogemust. Ja kui Vaike mehelt küsis, kust leiba saab, urahtas too tigedalt:
„Kurat, sina oled naisterahvas ja tuled minu käest seda küsima! Sul peab endal pea otsas olema, taluperenaine!”