pesi, ei suutnud perenaine hoiduda meest aknast vargsi silmitsemast. Griða oli ülakeha paljaks võtnud, tema turi kandis esimesi päevitusjälgi ja ta polnud üldsegi kõhn nagu sõjavangi juures arvata võiks. Enne sõda oli mees tõesti kehalist tööd teinud, seda tunnistasid tema jõulised käsivarred ja seljal mänglevad lihased, ning korraga tundis Laine häbenemapanevat tahtmist seda keha üleni näha. Millestki oli ta oma askeetliku eluviisi tõttu ikkagi ilma jäänud, ta polnud püüdnudki seda endale teadvustada ja nüüd kerkis see teadmine ootamatu selgusena tema ette. Ta oli juba neljakümnele lähenev naine, kes polnudki oma elus armurõõmu tundnud; kui keegi külainimestest oli teda vahetevahel aasima hakanud ja soovitanud mehele minna, oli ta sellele üleolevalt, isegi põlglikult reageerinud. Ka iseenda ees oli ta oma hingeigatsused maha salanud ning neid vaid kadunud nooruse järellainetuseks pidanud. Tegelik elu surus end ju iga päev peale ega lasknud eksitavaid uitmõtteid tekkida – juba varasel hommikutunnil oli vaja lehmad sööta ja lüpsta, piim kurnata, jahutada ja nõudesse villida, et need selleks ajaks, kui Hallingu Peeter meiereisse sõidab, kenasti tee ääres valmis oleksid. Meiereikäigud olid nad kolme talu vahel ära jaganud, iga kahe nädala tagant tuli kord ka Laine kätte ning see nõudis veelgi varasemat tõusmist, ning kui talitused tehtud, hobuse vankri või ree ette rakendamist. Hommikutalituste hulka kuulus ka sigade ja kanade söötmine ning alles pärast seda sai enda jaoks liha pannile või pudru tulele panna. Kevad- ja sügistööde ajal pidi ka põllule kiirustama, et siis vahepeal lehmi lüpsta ja ümber köietada… Ning õhtuti kordus jälle seesama – kõigepealt loomad ja muud talutööd, alles seejärel sai veidike ka iseenda peale mõelda. Polnud siis ime, et ainult haruharva tuli meelde oma juukseid harida või küüsi lõigata; igasugune ihuharimine jäi laupäevadele, mil Laine saunaahju ja katla alla tule tegi ja siis üksipäini aegade jooksul tumedaks tõmbunud lavalaudadel higistades sai seda ainukest elumõnu nautida.
Nüüd, õuel ennast loputavat Grigorit silmitsedes tuli Lainel üle hulga aja meelde ka ise peeglisse vaadata, ja ta põrkas oma peegelpilti nähes lausa eemale. Kas see oli tõesti tema, see pulstunud juuste ja silmanurkadesse tekkinud kanavarvastega hernehirmutis? Üle põse jooksis mingi tume triip – jah, põhukuhjast leitud kanapesast mune korjates oli ta vist näoga kuuri tolmust seina puutunud, selle sealsamas unustanud ning pool päeva sedasi ringi käinud. Varem, üksi elades, poleks sellest midagi olnud, aga nüüd tundis naine, kuidas kuumahoog üle näo käis. Häbi, ikkagi naisterahvas, pealegi taluperenaine…
Laine valas pesukaussi vett, otsis riiulilt veel ennesõjaaegse seebikillu ja pesi näo puhtaks. Võttis siis murdunud piidega kammi, läks juuste kallale, ja see polnud sugugi lihtne ülesanne, sest keegi oleks nagu tema peakarvad omavahel kokku sidunud. Ta katkus ja tutistas kohati lausa silmaveega, viskas vahepeal kammi külge jäänud juuksetutid pliidi ette ega jätnud enne, kui kogu pea oli üle käidud. Pisut korralikumaks oli see protseduur tema välimuse küll teinud, kuid naine ei jäänud sellega rahule. Ta võttis käärid ja püüdis õlgadeni rippuvaid juuksesalke peegli ees ühtlasemaks lõigata; küljelt, kõrvade juurest see õnnestus, aga tagant lõikamisega ei saanud ta kuidagi hakkama. Ning siis pistis ta käärid tasku ja kiirustas üle ojasilla Lillepõllule. Seni polnud ta kunagise lauda müüride vahele kerkinud elamisse sisse astunud, nüüd aga polnud õues kedagi ja Laine koputas pinnalaudadest uksele.
„Sisse!” kostis seestpoolt ja kohe tuli ka Vaike uksele. „Ennäe, naabrinaine! Imelugu, et sina meile tuled!”
„Ega ma pole käinud küll…” tunnistas Laine ja kiikas üle Vaike õla toa sisemusse. Õuest tulnule näis see päris pimedana, väheldane aken andis vaid vaevast valgust, aga pikkamisi hakkas silm seletama. Rohmakas pliit, hädaga kokku klopsitud värvimata, isegi servamata laudadest lagi. Saviseinu varjasid neile riputatud riidepalakad vaid kohati. Ja nagu kontrastiks troonis seina ääres poleeritud otstega lai abieluvoodi.
„Sul on vist mõni pakiline asi,” arvas Vaike, aga ei kiirustanud ukse eest kõrvale astuma. Ta ei tahtnud oma närust eluaset Lainele näidata, temas oli ikka veel säilinud mingi linnaelust pärit üleolekutunne, mida ta ei suutnud ega tahtnudki endale teadvustada.
„Ei, aga… Ma mõtlesin, et äkki sa lõikaksid mul veidi juukseid.”
„Tohoh? Kas sind on kuskile sünnipäevale kutsutud? Või hoopis pulma?” imestas Vaike, teades hästi, et naabrinaine tavaliselt oma välimusele rõhku ei pane. Seda oli ta Kivistikult piima tuues endamisi korduvalt imeks pannud.
„Ei, nad on lihtsalt pikaks kasvanud, sellepärast. Ma siit külgedelt lõikusin, aga tagant ei näe.”
„Ega minagi juuksur ei ole, aga eks ma lastel olen ikka lõiganud. Aga teeme seda õues, seal on valgem.”
Nurga taga raiepakul istudes saadigi selle tööga ühele poole ning Laine võis kerge südamega koju minna. Ja kui nad Griðaga õhtulauas istusid, nägi naine rahuldustundega, kuidas mehe pilk vahetevahel temale eksles, et kohe jälle oma taldrikusse naasta.
Rääkimisega oli aga endiselt raske. Mõned igapäevatöösse puutuvad mõisted oli sulane küll selgeks saanud, aga laiemaks suhtlemiseks oli seda vähe. Nende ühissöömaajad möödusid vaikides, mõnikord vahetati vaid ühesõnalisi repliike – veel, leiba, piima… Laine oleks nii meeleldi tahtnud pärida, kas Griðal on pere, naine ja lapsed, kus ja kuidas nad enne sõda elasid, aga kõik see takerdus keeleoskamatuse taha. Ja kuigi igapäevaste tööde juures näis mees vajalikku kergesti taipavat, ei osanud Laine talle kuidagi selgeks teha neid mõisteid, mida silmaga näha ja käega katsuda ei saanud. Ta käis isegi aida lakas sinna viidud vanu kooliraamatuid sorimas, aga vene keele õpikut nende hulgas ei olnud. Selle eest leidis ta kukepildiga aabitsa, millel pildid sees, ning kuigi vähe, võis ka sellest Griðale eesti keele õpetamisel abi olla.
Aga on olemas keel, mida ei ole vaja õppida ei muhameedlasel ega hotentotil, rääkimata rahvastest, kes on aastasadu kõrvuti elanud – pilkude ja þestide keel. Ning kui tegemist on mehe ja naisega, muutub see keel vahel eriti ilmekaks.
Laupäev oli Kivistikul järjekordne saunapäev. Grigori tegi nii, nagu Laine oli teda õpetanud – tassis vee, pani sauna küdema ja tõi hiljuti lehte puhkenud kaasikust tubli kaseviha. Ning kui keris juba särtsus, tuli perenaisele ütlema:
„Saun… valmis!”
„Tubli! Mina lähen enne, sina pärast!” Laine täiendas öeldut mehele mõistetavate käeliigutustega ja Grigori noogutas. Saun oli tööinimese jaoks oodatud lõõgastus, Laine higistas, vihtles ja pesi, kirudes sõjaaegset saviseepi, mis teragi vahtu ei andnud ja rohkem määris kui puhastas. Läks siis uuesti lavale, et veel leili nautida.
Ning siis, alasti laval istudes, kuulis naine sauna välisust kolksatavat ja tõmbus krampi. Grigori ju teadis, et ta on saunas ja ei tohi tulla…
Tõepoolest, sõjavangist sulane teadis ja tuli ometi. Korraga seisis ta porgandpaljana leiliruumi uksel ja ütles omapärase pehme aktsendiga:
„Laine…”
„Mine ära! Mine kohe ära!” hakkas naine karjuma, aga mees ei kuuletunud, astus hoopis sammu edasi ja sulges ukse. Seal, palavas ja poolhämaras ruumis, vaid peopesasuurusest aknasilmast seintele peegelduvas valguses toimus nende esimene ühekssaamine ja Laine vastupanu rauges kohe, kui Griða oli teda puudutanud. Sisetunne, mis naist viimastel päevadel saatis, oli alateadvuses selleks tee sillutanud ja lepitanud teadmisega, et ükskord peab see nagunii toimuma. Ja nüüd, kui Kivistiku Laine sauna eesruumis pingil istus, linane rätt ümber õlgade ja pea kätele toetatud, püüdis ta juhtunule tagantjärele õigustust leida. Järele mõeldes ei häirinudki teda niivõrd see, mis oli juhtunud, kui see – kellega see juhtus. Ta oli iseseisev naine ja oleks oma ust võinud mis tahes külamehele valla hoida; nüüd aga oli pattulangemine toimunud sulasega, pealegi võõramaalasega, ja taluperenaisena tunnetas Laine, et oli sellega oma seisust alandanud. Mingil nähtamatul skaalal oli ta Griða endaga võrdseks, võibolla isegi kõrgemaks tunnistanud ja sellega oma õigused käest ära andnud. Siiamaani oli ta sulast käsutanud teadmisega, et on temast üle, on ühes isikus nii selle talu perenaine kui peremees, kelle sõna on seadus. Nüüd oli ta oma alluva alluvaks saanud, küll vaid mõneks hetkeks, aga niisugusel nõrkushetkel võisid kaugeleulatuvad ja sugugi mitte meeldivad tagajärjed olla.
„Kui