rahva kokkuhoidmist ja head läbisaamist teati ja salamisi kadestati kogu Lepaveres, sest pea igast siinsest perest oleks olnud võimalik tuua vastupidiseid näiteid. Noorem põlvkond, kes endale linnajuured alla ajanud, oli oma kunagise koduküla praktiliselt unustanud, tuule tiibadesse saanud ja vanematega suhtlemise unarusse jätnud. Varem oli põhjendus lihtne, Lepaverre küllatulek tähendas keerulist ümberistumisega bussisõitu ja rajoonikeskuses pikka ootamist; aga nüüd, mil iga enesest vähegi lugupidav Eestimaa pere oli endale mingisuguse auto muretsenud, tuli leida teisi põhjuseid ja alati päästis pikast seletamisest linnainimese igipõline vaenlane – ajapuudus. See oli põhjendus, mis lahtiseletamist nagu ei vajanudki, sest kuulus maainimese arvates juba linnaelu juurde.
„Ah, neil on ju nii kiire!” vastati tõrjuvalt, kui mõni naabritest tihkas laste käekäigu järele pärida, ning küsija taandus mõistva peanoogutusega: teadagi, linnaelu, see pole lihtne…
Uuemõisa Herman ja Selma ise olid kohaliku rahva hulgas hinnatud ja külavahel kokku saades mindi neist harva mööda ilma, et oleks mõnda viisakussõna vahetatud. Isegi Armand Alber, kui ta parajasti ei juhtunud vindine olema, jäi Hermanit kohates seisatama ja püüdis temaga mõnda ajalehest loetud lugu arutada, teades, et peale endise õpetaja oli Lepaveres ajaleht tellitud ka Uuemõisale. Ja Herman, kes ajalehed alati hoolega läbi uuris, leidis aega, et omalt poolt sõna sekka ütelda, oli tegemist siis põllumajandusele antavate toetustega või Eesti astumisega Euroliitu.
„Mul on nüüd hea kogu asja kõrvalt vaadata, minul enam talu ei ole,” ütles Herman ja naeratas nagu vabandavalt.
„On sul kahju ka, et Uuemõisaga on nii läinud?” päris Armand.
„Mis talupidajat minust enam oleks – seitsekümmend juba täis. Varsti aeg Liiva-Annuse juurde kolida.”
„Aga näe – Välja ja Älliku omad rabavad edasi!”
„Minul pole vaja rabada, pojad toetavad, kui pensionist kipub puudu tulema. Aga siiamaani pole tulnud.”
Armand mõtles, et tema küll ei saaks niimoodi öelda. Viin võiks poes poole odavam olla, nii nagu kolhoosi alguspäevil.
„Kas su pojad ei oleks tahtnud talu peale hakata? Äkki andsid sa Uuemõisa maad liiga kergesti käest ära?”
Herman vangutas pead.
„Eks see kolhoosivärk lõi talude ja taluperemeeste asja lõplikult uppi. Vanad ajad ei tule enam kunagi tagasi… Näe, minu poisid läksid hoopis Tartusse õppima, mõlemad. Mikk on nüüd arst, Harri on advokaat – ega nemad enam talutööle kõlbakski. Ja väimeestega on sama lugu, nemadki on oma ametitega rahul. Nii et Uuemõisa on meil nüüd nagu harilik elumaja, hektar maad ümber ja kogu lugu. Aga ikkagi koht, kus pere kokku saab.”
Armand astus pärast seda kohtumist edasi hoopis mõtlikumana ja mornimana. Jah, Uuemõisa Hermanil polnud karta, et ta vanaduspõlves hooletusse või koguni üksinda jäetakse; ometi olid temal endalgi kuskil tütar Epp ja naine Anu, kuigi sellest kooselust ametlikku abielu ei saanudki. Ka viimasest kohtumisest nendega oli nüüd vist oma paarkümmend aastat möödas, elu lihtsalt keeras sedaviisi krutski sisse. Tuli farmi uus ja kõigiti ihaldusväärne karjanaine Lehte ja meelitas vindise peaga Armandi heinapakkide vahele hullama – just siis, kui Anu trehvas piima järele tulema. Ega Armand osanud tollal uskuda, et naine asja sedavõrd tõsiselt võtab ja nad koos Epuga Lepavere tolmu jäädavalt jalgadelt pühivad. Oleks seda ette teadnud, oleks võinud ju viinaga vahet pidada, ega ta kaine peaga poleks vast hakanud kätt Lehte ihukumeruste järele sirutama… Eks need joomised seal lauda juures tikkusidki liiga tihedaks minema, aga kolhoositöö sai ikka ära tehtud, mis sest, et johmase peaga. Kolhoosivärk oligi üks üleaisalaskmine, ja siia metsade taha eksisid asjamehed haruharva, nii et vahelejäämist polnud karta.
Vanade aegade meeldetuletamine ja kurvastus selle üle, et ta üksi on jäetud, sundisid Armandi Vassili ja Nadja maja ees seisatama. Ta kõhkles – minna sisse või mitte? Viina Vassilil kindlasti ei ole, see mees ei salli viina silmaotsaski: nii nagu eluvett näeb, nii ta selle kõrist alla laseb, olgu tegemist siis kellegi toodud pudeliga, millel veel vaid lonksu jagu põhjas, või veel puutumatu korgiga äsjaostetuga, mis tal oli õnnestunud poeskäigul Nadja käest välja lunida. Armand aga oli teistmoodi mees, kes üksinda joomisest lugu ei pidanud. Ainult siis, kui ta pohmellist lõhkuva peaga hommikul ärkas ja imekombel veel kuskilt lonksujagu joodavat leidis, kulistas ta selle alla; muidu oli temal esikohal seltskond. Ka pensipäevadel poest tulles hoidus ta pudelit enne puutumast, kui tavapärane peorahvas kohal oli. Seda oli isegi Lehte imeks pannud.
„Kurat, ega ma siis joodik pole, et üksinda viina võtma hakkan!” oli Armand selle peale torisenud ja naine oli teadvalt muianud. Kuid tõele au andes pidi Lehtegi tunnistama, et isegi tol ajal, mil nad kõik veel karjafarmis töötasid, ei võtnud Armand kunagi viina seda teistega jagamata. Temale oli tähtis suhtlemine, mis joomise juurde käis; aga kui siis ots oli lahti tehtud, Armandi hillitsetus kadus ja vaid harva suutis ta oma mõõdust kinni pidada, enamasti sai viin enne otsa kui mehe isu.
Nii nagu Uuemõisa peremeest tema järeltulijate pärast, nii kadestas Armand salamahti ka neid, kes kõigi raskuste kiuste omapead põllumajandusega tegelesid. Nähes Välja või Älliku põldudel töötavaid masinaid, jäi ta alati seisatama ja jälgis huviga, kuidas adraterad põldu mustaks pöörasid või kombain isukalt viljamüüri hammustas. Miks see pilt teda huvitas, sellele ei oleks Armand vist vastata osanudki; mingil alateadvuse tasemel ta tunnetas, et tegemist on protsessiga, mis igiomaselt maaelu juurde kuulub ja kogu inimkonnale toitu annab. See protsess sümboliseeris järjepidevust, elu jätkumist, ja neid inimesi, kes endas jõudu leidsid seda üleval hoida, sai ainult kadestada. Samal ajal tegi kõik see Armandi ka nukraks, sest ta tundis ennast nende ringist välja jäetuna. Vahel oli ta üritanud mõtiskleda – miks temaga on niiviisi läinud, miks isegi tollal, kui uljalt lauldi, et igaüks on peremees, temal peremehetunnet ei tekkinud? Põlise talusulase ja uusmaasaaja pojana tundis ta ennast maamehena, aga kui nende äbarikuks jäänud taluhakatus kolhoosi võeti, ei olnud Armandil sellest kahju. Need neli aastat, mil Alberid üritasid nõukogude võimu armust saadud maatükil endale talu rajada, olid tollal teismelisele poisile vaid meelehärmi valmistanud, ja kolhoos kutsus kõik äbarikud lahkesti oma hõlma. Kolhoosis tekkis tuttav olek juba sellepärast, et sealgi ei osatud esimestel aastatel sammu seada ega teatud, millest alustada ja millele rohkem rõhku panna, kõik läks isevoolu teed ja paraku allamäge. Aga Alberite elu paranes, vähemalt eluaseme poolest; pärast suurküüditamist olid nad saanud endale tühjaksjäänud talumaja, ühe nendest, mis hiljem uudismaa alla jäi ning buldooseriga kokku lükati. Isa Aleksander oli uudismaa tegemise ajaks juba kirikuküla surnuaial, Armandile emaga anti vastvalminud kivimajas korter, ning kui ema isale järgnes, tuli naabrikülast Anu ja nad hakkasid elama nagu mees ja naine. Selle kooselu seaduslikuks vormistamisest ei hoolinud kumbki – naine kartusest, et mõõdutundeta Armand end päris põhja joob, ja mees hirmust teisele enda üle seaduslikku voli anda, sest Anu oli vägagi käreda ütlemisega naisterahvas, kes oma õiguse rõhutamiseks ei peljanud ka käsi käiku lasta. Ega Anugi viina ees risti ette ei löönud, aga tema oskas piiri pidada ja peitis vahel ka Armandi eest pudeli ära. Nii elasid nad koos neliteist aastat, kuni see Lehte-jänt nad lõplikult lahku lõi.
„Eks see ikka vanadust tähendab, et nooruspäevad silme eest läbi käivad…” ümises Armand, heitis pilgu ümberringi ja astus mööda põldudevahelist teed edasi. Selliseid jalutuskäike võttis ta tihti ette, kuigi neil peale enda tuulutamise mingit eesmärki ei olnud. Hea oli lihtsalt kõndida ja lasta mõtetel omapead joosta, kuid need mõtted kippusid viimasel ajal millegipärast kurvapoolseks jääma. Seitsmekümne kahe aastaselt pole enam palju, mida tulemas oodata ja sellest rõõmu tunda; Armandil oma üksiolekus tundus seda veelgi vähem olevat ja viimasel ajal oli talle alatasa hakanud viirastuma üksik haud kirikuküla surnuaia kaugemas sopis, millele naabrite armust pandud rist kannab vilumatu käega maalitud kirja: Armand Alber… Niisugune kujutlus pani mehe nimetust hirmust värahtama ja seda ei olnudki nii lihtne eemale tõrjuda, ammuks veel selle eest põgeneda. See oli tema elu paratamatu lõpppunkt, mis iga päevaga vääramatult lähenes.
Armand raputas end ja kiirendas sammu, nagu tahtes süngeid mõtteid endast maha jätta. Oli juba suur suvi, rukis ammugi õitsenud ja pea loonud.