koha valimisel kaalukat osa. Günter von Mühlhausen pidi rõõmsalt nentima, et siin Lepaveres, tema isade sünnikohas, on küllalt palju ka head ja ilusat. Niisugust, mida üleasustatud Saksamaal on raske leida. Esmakordselt tundis ta, et sellel reisil on ikkagi olnud mõte, ja tagasi mõisahoone juurde jõudnud, vaatas ta häärberit hoopis teise pilguga. Kui tõesti oleks võimalik see esivanemate koht endale saada? Ära osta? Sellise räämas ja lagunemisstaadiumis hoone eest vist siinmail palju ei küsita… Osta, jah, aga mis saab edasi? Mis sellega peale hakata?
Ta kõndis nüüd süstemaatiliselt kogu pargi läbi. Õigemini selle korrastamata puistu, mis ilmselt oli kunagi olnud park. Ta leidis kaevu ja vesikatkust kinnikasvanud tiigi, aga ei kohanud ainsatki inimest. Ta silmitses hoolikalt pargiserva ehitatud väheldast kahekorruselist kivimaja – seal nähtavasti siiski elati, seda tunnistas õues pesunööril rippuv pesu. Paarsada meetrit eemal losutas puiestee serval veel üks madal lobudik ja seegi näis olevat asustatud, sest korsten suitses. Lepaveres oli veel elanikke.
Raske oli taksojuhile selgeks teha, et ta tahab sõita kohaliku omavalitsuse asupaika. Siis tuli talle meelde sõnastik, mille ta Tallinnast oli ostnud.
„Valla…maja,” veeris Günter von Mühlhausen püüdlikult, ja taiplik taksojuht sai tema soovist aru. Nad sõitsid kümmekond kilomeetrit tuldud teed tagasi ja peatusid hoone ees, millel lehvis lipp. Ka siin ootas tulijat keelebarjäär, ei vallasekretär ega vallavanem osanud küllaldaselt keeli, et tulijat mõista. Aga telefonikõne lahendas asja – veerandtunni pärast astus uksest sisse naine, kes osutus kohaliku kooli saksa keele õpetajaks.
Jaa, ma olen huvitatud Lepavere mõisahoonest. Ma olen von Mühlhausenite järeltulija. Kas oleks võimalik see mõis ära osta ja mis see maksaks…
Vallavanem tegi suured silmad. Kutsus siis kellegi kõrvalkabinetist ja nad arutasid asja omavahel.
Põhimõtteliselt on see võimalik. Hinda küll ei oska praegu öelda, hoone on vaja hinnata ja kalkuleerida… Aga mis te selle mõisaga peale hakkate?
Remondin ära, teen korda…
Ja tulete siia elama?
Ei, seda mitte, aga… Von Mühlhauseni südikus sai korraga otsa. Ta ei olnud oma plaani suutnud veel korralikult läbi mõelda, aga mingi sisemine hääl ütles, et see mõte vääriks teostamist. Günter oli eelmisel aastal pensionile jäänud, oma tehase juhtimise pojale üle andnud ja niisiis vaba mees. Aga see vabadus tähendas senise igapäevase töö kaotamist ja alati toimeka inimesena tundis ta tegutsemisvajadust. Siin, Lepaveres avaneks talle selleks võimalus.
„Võibolla saaks sinna rajada puhkekodu. Nendele, kes igatsevad üksindust ja metsavaikust,” arvas ta.
„Jah, see võiks küll sobida,” arvati. „Aga teenindava personaliga võib tekkida raskusi, Lepaveres ei ole kohalikke inimesi peale üksikute pensionäride.”
„See on teisejärguline küsimus! Mulle on tähtis mõis säilitada, see on minu esivanemate kodu. Inimesi saab alati juurde tuua.”
„Aga neil poleks seal kuskil eladagi…”
„See on teisejärguline küsimus,” raius von Mühlhausen. Korraga oli talle saanud esmatähtsaks mõis ära osta. Side ammu kadunud põlvkondadega oli temas elama hakanud ja nõudis tegutsemist.
„Hinda me ei oska praegu ütelda. Mõis on vaja ekspertide poolt hinnata. Võibolla paari nädala pärast, tulge siis tagasi.”
„Saksamaalt ma ei saa iga nädal siin käia. Kas kiiremini ei saaks?”
Jälle pidasid vallasaksad omavahel nõu. Siis otsiti telefoninumber ja helistati.
„Olgu, kolme päeva pärast saate hinna teada. Aga selle eest tuleb eraldi maksta!”
„Kas mina pean maksma? Müüja olete ju teie, hinnaküsimus huvitab kõigepealt teid,” imestas sakslane. Kuidagi kummaliselt käis asjaajamine siin Eesti Vabariigis.
Jälle pidasid valla ülemused omavahel nõu. Võõrkeelne jutt jäi sakslasele tabamatuks, aga ilmed ja hääletoon andsid märku, et mehed ei suutnud kohe ühist seisukohta võtta.
„Saad aru, Lepavere mõis ei ole meil üldse kuskil arvel!”
„Siis tuleb ta arvele võtta. Laseme ära hinnata ja võtame oma bilanssi. Muidu me ei saa seda müüa! Ei-ei, ärge seda temale tõlkige!” kortsutas vallavanem õpetaja poole kulmu, kui too Mühlhausenile midagi seletama hakkas.
„See pole nii lihtne…”
„Mis siin keerulist? Paneme kokku komisjoni, see otsustab ja koostab arvele võtmise akti. Ongi kõik. Hinna määravad eksperdid.”
„Aga kui hindavad liiga kõrgelt ja sakslane ei ole nõus seda maksma, mis siis? Kust me uue ostja leiame? Või mis me siis nende bilanssi võetud varemetega peale hakkame? Kanname jälle maha?”
Kummaline, kuidas seni tähelepanuta jäänud varemetes mõis oli korraga ettearvamatult väärtuslikuks saanud. Lepavere müük tõotas kõhnale vallakassale tulusat sissetulekut ja vallavanem haaras sellest kinni.
„Siis kaupleme temaga. Ja akti paneme niisuguse hinna, milles me kokku lepime. Hundid söönud, lambad alles!” tegi vallaisand saalomonliku otsuse.
„Aga alghind…” katsus raamatupidaja veelgi vaielda. „Kust me selle saame?”
„Küsime, mis ta oleks nõus maksma. Ja paneme sellele veerandi juurde!”
Õpetaja tõlkis küsimuse – kui palju oleksite nõus maksma?
Ehee, kes müüb, selle hind. Kummalised inimesed siin Eestimaal. Nad just nagu ei teaks, et müüja ja ostja on antipoodid.
Kaks miljonit! otsustas vallavanem.
Mis see eurodes teeb?
Sada kolmkümmend tuhat, rehkendas raamatupidaja.
Palju, liiga palju.
Mis teie pakute?
Viiskümmend tuhat eurot, mitte rohkem.
Mis see kroonides teeb?
Seitsesada kaheksakümmend tuhat, klõbistas raamatupidaja klahve. Ilus ports raha.
„Kuuskümmend tuhat eurot!” pakkus vallavanem. Sakslane mõtles veidi.
Ta ei ole mõisa veel seestpoolt näinud. Ja tahab teada, kui palju maad mõisa juurde kuulub, tõlkis õpetaja.
Terve mõisapark, nii palju kui seda on. Aga kas mõisahoone on siis lukus?
Jaa, uks pidavat kinni olema.
Vallamajas võtit igatahes ei ole. Võibolla on kellegi kohaliku käes, seda peab uurima. Te tulete nagunii kolme päeva pärast tagasi, selleks ajaks on kõik klaar.
Vastuoluliste tunnetega kõndis Günter von Mühlhausen taksosse. Äsjane visiit vallavanema juurde tõestas, et Eestimaal ei saa milleski kindel olla. Kõigepealt lubati mõisa hind kindlaks teha paari nädala, siis kolme päeva jooksul ja siis korraga pakuti see välja umbropsu, lausa laest võetuna. Seda tõestab kergus, millega hinnast poole jagu alla lasti. See polnud võrreldav isegi turukauplemisega, kus hinda mõne, parimal juhul kümne-viieteistkümne protsendi võrra alla kaubeldakse. Aga kuuskümmend tuhat eurot selle mõisa eest oli ikkagi võileivaraha ja sellest kaubast pidi kinni hoidma, maksku mis maksab. Sest Lepavere oli olnud tema esivanemate kodu, kuhu ta pidi väärika järeltulijana naasma. Ta tuleb ja äratab selle paiga jälle ellu…
Günter von Mühlhausen tundis, et reis esivanemate maale hakkab ennast lõpuks õigustama. Taksosse istudes pomises ta enda ette veel kord:
„Le-pa-ve-re…”
Enam ei tundunudki see nimi nii võõrana.
3
Eesti Vabariigi ajal sai Lepavere mõisast koolimaja, kus ümberkaudsed lapsed ligi viiskümmend aastat usinalt või vähem usinalt õppisid, nii nagu kellelegi oli pead ja tahtmist antud. Algul oli see kuueklassiline algkool, nõukogude perioodi algusaastail muudeti kool seitsmeklassiliseks, aga siis algas allakäik.