kümme kilomeetrit päevas maha vändata. Said palka ja võis elada! Aga kellele ma kaebama lähen?” võttis Lehte kuraasi. Tema oli kolhoosiajal lüpsjaameti kõrval ka ametiühingutegelaseks valitud ja tundis siiamaani kutsumust lihtsate inimeste eest võidelda.
„Kur-rat, küll seda tööd ka leiaks! Oleks mul veel käsi otsas, ma võiks mis tahes töö peale minna! Teeniks raha ja elaks nagu miška. Aga nüüd, sandina…” Viin oli Juhani süngeks teinud, ta vahtis tusaselt oma vasakut kätt, mille otsa oli seotud must nahkkinnas. Just viinast kihiseva peaga kangastus talle ikka ja jälle laevavintsi trummel ja sellele keerduv tross, mis ta käe oli lömastanud.
„Juhan, mis sa nukrutsed! Ole rõõmus, et sul veel teised ihuliikmed alles on!” vahetas Lehte sedamaid plaati ja pani Juhanile käe ümber kaela.
„Jaa, just need liikmed, mis naistele rõõmu teevad!” torkas Armand mingi kiusuga vahele. Tema oli juba nendest rõõmudest priiks saanud, üksik inimene pealegi.
„Meie siin kõik rõõmsad oleme!” noogutas Nadja ja nihutas klaasi laual Vassilist kaugemale, mees oli juba näost punetama hakanud ja röhitses. „Vassili, tebe hvatit!” „U nas v Sibiri…”
„Sina ei tea Juhani ihuliikmetest midagi!” ütles Lehte Armandile.
„Mis mina, eks see ole ikka rohkem sinu ala…” mügises too naerda ja valas jälle klaasi täis, sedapuhku juba teisest, sildiga pudelist. „Võtame siis Juhani vända terviseks!”
„Vjanda, vjanda… Kas Juhanil vjend on? Brat?” Nadja ei saanud aru ja keegi ei rutanud talle asja seletama. Juhan vaatas altkulmu Armandit, nagu hinnates, kas majaperemehe ütlemine miskitpidi tema au pihta käib või mitte. Aga nad olid siiamaani hästi läbi saanud ja praegugi polnud mingit vaenu märgata.
Kell oli tasapisi edasi tiksunud ja näitas teist öötundi.
„Razluka tõ, razluka…” pani Vassili ootamatult täiest kõrist möirgama. Tal oli selline mood, et viina võtnuna tikkus ikka lauluhimu peale, tema repertuaar selle rahuldamiseks aga ei olnud kuigi rikkalik. Lauluhimu ei tulnud küll kohe, vaid alles mõne aja pärast, nagu sulataks viin mehe laulusoone pikkamisi lahti.
„Razluka tõ mojaa…” hakkas Nadja sedamaid meest oma heleda tiiskandiga toetama ja sulges isegi silmad, et paremini laulule pühenduda.
„Nojah, panidki pasundama nagu ikka. Varsti hakkab Otsepa-mutt koputama!” Lehte raputas laitvalt pead ja näitas pöidlaga lae poole, kus elas pensionärist endine kooliõpetaja, kes liiga lärmakate ja öötundideni kestvate pidude korral tavatses pidutsejaid korrale kutsuda.
„Otsepa-mutt… hõkk… oli koolis minu õpetaja!” röhitses Juhan.
„Eks minu oma ka. Eks Lepaveres ole kõik lapsed tema käe alt läbi käinud.” Lehte oli veidi tooni maha võtnud, aga Vassili ja Nadja jätkasid oma laulupidu.
„Võta veel üks naps…” püüdis Armand omal viisil lauluhäält üles võtta, aga venelaste romanss ei olnud veel lõppenud ja tema hääl ei kostnud välja. Üleskutse klaasi tõsta aga leidis sedamaid järgimist, algul Lehte ja selle järel Juhani poolt. Need kaks olid viimase tunni jooksul teineteisele lähemale nihkunud ja käitusid nii, nagu oleksid armunud.
„Kas sa öömaja annad?” küsis Juhan poolsosinal, tabades hetke, mil Armand kurki hammustas.
„Millal sa ilma oled jäänud?” sosistas naine vastu ja müksas teist poolehoidvalt ribidesse. See pani mehe vere kihama ning ta pigistas Lehte põlve.
„Läheme kohe, eks?”
„Oota-oota, pidu pole veel läbi… Las enne hakkavad Vassili ja Nadja minema, eks siis!”
„Nojah, teie kõik lähete koju, aga kuhu mina lähen?” lällas Armand, olles tabanud teiste kõnest paar sõna. Tema keel oli juba väga pehme ja käsi, mis pudeli klaasi kohal tilgatumaks kallutas, tegi hõljuvaid liigutusi. „Kusehäda, kurat…” pomises ta siis ja püüdis tõusta.
„Hoidke eest, Armand läheb pissile!” kilkas Lehte. „Kas sa nööbid saad ikka ise lahti?”
„Eks ma kutsun siis sind appi, kui ise ei saa…” Korteriperemees tatsas välja ja hetke valitses toas vaikus. Laes kiirgas alasti elektripirn, mis tegi õues valitseva suveöö hämaruse veelgi pimedamaks ja tõi laua ääres istujaile kooljavarjud näole.
„Viin otsa sai, pidu ljaabi,” nentis siis Nadja. „Nu-ka, Vasja, pošli domoi, vodki bolše netu!”
„Razluka tõ, razluka…” hakkas Vassili jälle otsast.
„Ole vait, põrguline! Siin elavad inimesed!” Lehtel sai mõõt täis ja mees jäi istmel koogutades teda arusaamatult jõllitama. „Prazdnik ved…”
„Läbi on su pidu! Stupai domoi!” seletas Juhan omalt poolt ja nüüd hakkas Nadja meest varrukast püsti sikutama. Lõpuks see tal ka õnnestus, kuigi Vassili selle juures vaba käega tasakaalu saavutamiseks suure kaare joonistas ja lauale jäänud tühjale pudelile pihta sai. Pudel kukkus põrandale ja veeres kõrinal nurka. Pidu hakkas tõesti otsa saama.
2
Veel kahekümnenda sajandi alguses oli Lepavere mõis ja von Mühlhausenite aadlisuguvõsa tuntud kogu Eestimaal, aga sellest ajast, kui noorhärra Leopold von Mühlhausen oma õpiajal Saksamaal rohkem Müncheni õlletubasid kui ülikooli auditooriume hakkas külastama, algas Lepavere allakäik. Kuulnud oma poja vääritust käitumisest, oli vanahärra Ludvig käskinud tal jalamaid Saksamaa tolm jalgadelt pühkida ja koju tulla, kuid oli juba hilja. Suurlinna ja metsadetaguse mõisa erinevus oli liiga suur, et poeg isa kutset oleks kuulda võtta tahtnud. Isa lõpetas päevapealt oma rahasaadetised, aga Leopoldile oli tekkinud küllaga häid sõpru, kes talle lahkesti laenasid, ja elu jätkus endises rütmis ning lootuses, et küllap isa võlad lõpuks kinni maksab. Päevast päeva täitsid lõbusad seltskonnad ja armuintriigid Mühlhausenite ainsa järeltulija elu ja selle vastu ei aidanud ei isa vihased telegrammid ega ema pisaratest nõretavad kirjad. Siis aga tuli lõpp, tuli lihtsa, tollal üsnagi haruldase liiklusõnnetuse läbi, kus vindise peaga Leopold sõbra käest automobiili laenas, sellega täiel kiirusel vastu majanurka kihutas ning lahtisest sõidukist, pea ees, välja lendas. Asjad olidki ühel pool.
Ludvig von Mühlhausen oli sel ajal kuuekümnele lähenev vanahärra. Ainukese järeltulija kaotamine oli ränk hoop, mis nii tema kui proua Emilie edasise elukäigu sootuks uutele rööbastele suunas. Lepavere mõisal enam pärijat ei olnud ja see jäeti valitseja hoolde, parunipaar ise aga asus elama Saksamaale. Ja kui kümmekond aastat hiljem välja kuulutatud Eesti Vabariik mõisad võõrandas, loobus juba raugaikka jõudnud von Mühlhausen ka temale jäetud mõisasüdamest – tal poleks olnud sellega midagi peale hakata. Muidugi ei teinud ta seda otsust kerge südamega, kuid vanas eas tekkinud terviseprobleemid olid tema eluringi koomale tõmmanud. Siiski tegi ta enne surma testamendi, milles pani oma nooremale vennale Wernerile kohustuseks endises Estlandi kubermangus asunud Lepavere mõisa saatuse vastu huvi tunda, sest tegemist oli ikkagi esiisade poolt rajatud pärusmõisaga. Testamendile lisas ta ka kõik muud mõisaga seotud dokumendid.
Ajad ja riigikorrad muutusid, sõjad veeresid üle Euroopa ja maailma mastaabis sootuks tühine koht Lepavere ununes. Alles Werneri pojapoeg Günter hakkas vanaisa dokumentide vastu huvi tundma ja avastas nende seast vanaonu testamendi. Puhtalt uudishimust oma sugupuu vastu tuli ta Eestimaale, et otsida üles kummalise nimega koht Lepavere, mis oli ka tema vanaisa sünnikodu olnud. Aastatuhat oli just vahetunud ja Eesti Vabariik juba kümme aastat tagasi jälle iseseisvaks saanud, kuid Kesk-Euroopast tulnule oli siin imestamist kuhjaga. Kui Tallinna kesklinn jättis talle enam-vähem tsiviliseeritud mulje, siis juba esimesel sõidul väljapoole pealinna tabas Günter von Mühlhausenit šokk. Eestlased on sedavõrd tuim rahvas, et isegi suurte teede äärest pole nad viitsinud nõukogudeaegsete suurlautade varemeid koristada! Kuidas need küll nende endi silma ja ilumeelt ei riiva? Või polegi siin enam tegemist Euroopaga, kuigi geograafiliselt…
Günter von Mühlhausen istus bussis aknapoolsel istmel, vaatas üksisilmi välja ja raputas pead. Mitte ainult