tõmbus Günter tusaselt endasse. Muidugi, seda oli ju arvata, et saksa keelt siin ei räägita. Ikkagi Ida-Euroopa, kus valitsevad hoopis teine kultuur ja kombed. Võõras koht…
Lepaverre sõitmiseks võttis sakslane takso, sest keegi ei suutnud talle seletada, kuidas sinna teisiti pääseks. Ta kirus endamisi, et ei olnud tulnud Eestimaale oma autoga, kartes siinseid teeolusid. Teed aga paistsid siin siiski enam-vähem korras olevat, kuid seegi arvamine nõudis üsna pea korrektiivide tegemist. Sadakond kilomeetrit pealinnast välja saanud, pöördus takso kõrvalteele ja varsti lõppes asfalt. Auto keerutas üles laia tolmusaba, rappus ja värises, juht aga pidas seda nähtavasti loomulikuks. Ka taksojuhiga ei saanud Günter kontakti, põhjuseks ikka seesama keelebarjäär, aga mõnda ingliskeelset sõna taksojuht siiski teadis ja oskas seletada, et Lepavereni jääb sellist teed veel kümmekond kilomeetrit. Pead pööramata vaatas sakslane möödalibisevat maastikku, seal avanev pilt oli aga veelgi troostitum kui suurtee ääres. Siin palistas lepavõsa teeservi juba pidevalt ning üksikud männitukadki olid maanteetolmust osa saanud. Niiviisi, paksu tolmukorraga kaetuna, näis kogu ümbrus täiesti hüljatuna. Ka asustus tundus siinkandis eriti hõre olevat, vaid harva vilksatas teeservas mõni maja – seegi tolmukarva hall ja luitunud.
„Lepavere…” teatas taksojuht, tahtis nagu veel midagi lisada, aga ilmselt ei tulnud sobivat võõrkeelset sõna meelde ja ta köhatas, nagu oleks tolm talle kurku läinud. Sakslane aga kõõritas umbusklikult ettepoole, nagu poleks tahtnud uskuda, et tema esivanemad võiksid sellisest vääritust kohast pärit olla. Tee muutus puiesteeks, kummalgi pool tõusid teeni kasvanud lepavõsast esile põlispärnad, vanad ja mühklikud, osal neist olid nähtavasti tormituuled võraoksad maha murdnud ning jätnud alles vaid õõnsa tüveosa nagu murdunud hamba.
„Lepa…vere,” kordas Günter von Mühlhausen endamisi võõralt kõlavat nime. Tee hakkas tõusma künkale, lepavõsa taandus puiestee kõrvalt ja andis maad põllulagedale. Need olid uudismaad, mida nõukogude ajal usinasti rajati; kohe sealsamas, silmaga haaramatu põllumassiivi servas lösutas aga mahajäetud hiigellaut, suur osa aknaraame eest minema viidud ja uksed pärani.
„Ka siin pole nad ilma suurehitisteta hakkama saanud…” vangutas sakslane pead. Laudavaremed põlluservas olid nii armetult alasti, neid ei varjanud ükski puu ega põõsas – ilmne märk sellest, et omaaegsed projekteerijad ja ehitajad polnud sellisele tühiasjale nagu maastikukujundus mingit tähelepanu pööranud. Veel kõrgusid lauda juures aastatevanused põhu- ja sõnnikukuhilad ning ümber nende vohas nõgese- ja takjamets. Hästi väetatud pinnas andis umbrohule ikka veel rikkalikku toitu.
Günter von Mühlhausen tundis korraga äravõitmatut koduigatsust. Ta tahtis kiiremini minema siit mahajäetud paigast, tahtis tagasi koju. Saksamaale, kus kõik on korras, kaunis ja turvaline. Ta kirus ennast, et oli mingil tobedal romantilisel ajendil selle sõidu üldse ette võtnud. Mida ta siit loota leidis, sellele ei osanudki ta enam vastata. Tahtis näha oma esivanemate maad? Jah, seda kindlasti. Aga oleks parem olnud, kui ta seda poleks näinud, reaalsus oli liiga masendav ja ei klappinud enne reisi tekkinud kujutluspildiga kuidagi kokku. Ta oli kujutlenud kaunist valget mõisahoonet roheliste puude kaisus, virvendava veepinnaga tiiki, hoolitsetud jalgradasid mõisapargis, aga midagi niisugust ta siin ei näinud. Tõsi, eespool siiski valendas miski läbi puuvõrade.
„Lepavere? Ist das richtig?” küsis ta ja viitas käega ettepoole.
„Yes, Lepavere,” kostis taksojuht ja vähendas veelgi kiirust. Koos sellega kadus auto tagant ka tolmusaba ning siis jõudis sõiduk teekäänakule, kus kunagi oli asunud mõisapargi värav. Väravat enam ei olnud, kuid massiivsed kivist postid olid säilinud ning juht peatas auto otse nende juures. Poolenisti käemärkide abil õnnestus sakslasel juhile selgeks teha, et ta tahab siin tund aega ringi vaadata, siis avas ta autoukse ja astus ettevaatlikult välja, nagu poleks kindel, et see võõras ja hoolitsemata maa teda kannab. Ta kõndis edasi põlispuude all, mis kunagi olid mõisapargi moodustanud, vaatas ringi ja äkki avanes tema ees mõisa härrastemaja kogu oma hiilguses ja viletsuses. Nähtu pani tulija seisatama ja hoolikalt silmitsema, sest ta oli kujutlenud midagi väiksemat. See aga, mida ta nägi, oli ehtne klassitsistlik häärber, peaaegu loss. Lepavere, tema esivanemate sünnikoht, ja korraga tundis Günter von Mühlhausen mingit seletamatut heldimust. Ta oli pärale jõudnud.
Tõepoolest, siit tolmuste metsade tagant midagi sellist leida… Mees astus lähemale ja alles siis hakkas tema silm eraldama lagunemistunnuseid. Hoone punaselt kivikatuselt oli kive alla pudenenud. Osa aknaraame oli puudu. Määrdunud seintelt oli koorunud mitmeid värvikihte – märk sellest, et aegade jooksul oli maja eest siiski mingil moel hoolitsetud, vähemalt seinu korduvalt üle võõbatud. Aga see pidi olema juba ammu, paljude aastate eest, sest praegu olid seinad plekilised ja häärber jättis täiesti mahajäetud mulje. Ometi ei saanud salata, et omaaegne arhitekt oli olnud oma ülesannete kõrgusel ja projekteerinud vägagi esindusliku hoone. Lihtne ja range fassaad. Kahe kaldega kivikatusest välja kasvavad ärkliaknad. Kummalgi pool peasissekäiku etteulatuvad tiibehitused, mis peauksele läheneja nagu oma kaitsvasse sülelusse võtavad. Keldrikorruse võrra tõusev ettesõidutee, mis oli kunagi ilmselt kaetud kivisillutisega, kuid millest nüüd oli tihe lõikhein läbi kasvanud.
Günter von Mühlhausen sammus peasissekäigu juurde. Ukse kõrval seinal torkas silma tumedam nelinurk nelja kinnitusavaga, seal oli arvatavasti olnud kunagi mingi silt. Mees haaras uksekäepidemest, mis varem oli kindlasti olnud vaskne, kuid hiljem asendatud täiesti sobimatu raudsega, seegi viltu ukse külge kruvitud. Uks keeldus isegi tugeva tõmbe peale avanemast, tõenäoliselt oli lukustatud. See oli tulijale samaaegselt nii pettumus kui kergendus – pettumus, et ta ei saanud sisse astuda, ja kergendus, et seda ei saanud teha ka kes tahes muu juhuslik isik. Mingi kord tundus siin siiski olevat säilinud… Ta taganes mõned sammud, istus ettesõidutee tugimüürile, silmitses maja ja jälle tabas teda heldimus. Mõelda vaid, et sellest uksest olid lastena käinud sisse ja välja nii tema vanaisa, vanaonu kui ka nende vanemad. Nendest akendest olid nad mitmete sugupõlvede jooksul välja vaadanud, sest mõisahoone näis pärinevat juba kaheksateistkümnendast sajandist. Tema esivanemad olid lasknud selle hoone ja pargi rajada, nemad elasid, toimetasid ja käsutasid siin, see kõik oli nende pärusmaa. See oli tema esivanemate kodu.
Sakslane tõusis, jalutas teisele poole maja ja leidis sealt kunagise iluaia. Katusega kaetud terrass, sellelt laskuva laia paekiviastmestiku ees kasvas kaks elupuud, parajad täismehel ümber haarata, ilmselt istutatud juba vanaonu noorpõlves või veelgi varem. Aga see oli ka peaaegu kõik, mis kunagisest iluaiast järele oli jäänud. Metsistunud dekoratiivpõõsad, mille liiki Günter ei osanud määrata (ta polnud botaanikas just tugev), nende vahele tekkinud tihe vahtravõsa, mille põlisvahtratest esiemad siinsamas pargimüüri ääres oma tugevaid oksi laiali sirutasid… Siiski, olid säilinud ka mingid jäljed kunagistest pargiteedest, ilmselt oli neid uuendatud veel mõnikümmend aastat tagasi. Isegi üks sissetallatud jalgrada lookles puude vahel mõisahoonest kaugemale, ja pärast mõningat kõhklust astus sakslane kannustatuna uudishimust ja avastamisrõõmust seda mööda edasi.
Siinpool lõppes mõisapark äkki, sest vastu tuli mets. Esmapilgul näis, et tegemist on põlise kuusemetsaga, mille all isegi heledal suvepäeval on hämar. Jalgtee aga lookles puude vahel edasi, põikas varsti üle väikese lagendiku ja ootamatult nägi ta kuuskede taga tõusvat liivaküngast, millel kasvas rida põlismände. See oli kummaline vastuolu, sattuda hämara kuusemetsa alt valgusküllasele künkale ja leida siit sootuks teistsuguseid puid. Justkui kontrastiks mändide korbatanudkoorelistele tüvedele õilmitses sealsamas õrnroosade õitega kibuvitsapõõsas ning algasid pohla- ja kanarbikumättad. Polnud enam jälgegi teekonnal silma hakanud minnalaskmisest ja lohakusest, sest siin oli kõik korrastanud loodus ise, igavesti isereguleeriv süsteem, millesse ei olnud inimkäsi puutunud. Mitmekesine mets pakkus kaugelt tulnud mehele elamuse, see oli märk, et siinmail on kõigest hoolimata säilinud ka midagi ürgset ja puutumatut ning pealegi siinsamas, tema esivanemate mõisa juures, lausa käeulatuses.
Günter von Mühlhausen jalutas mööda käänulist jalgrada edasi, seisatas vahetevahel, kuulatas tuule kohinat puude latvades ja vaatas ümbrust. Teerada tõusis luitetaolisele kanarbikuga kaetud künkale, ja kui ta üles jõudis, avanes eespool uue üllatusena helesinine veepind – seal taga laius järv,