püsti. Ehkki ema ja Pritta olid juba tükk aega mu silme alt kadunud ning keegi ei takistanud mul mõtteid mõlgutada ja tööd teha, ei olnud ma sel hommikul kolme ridagi kirja pannud. Lülitasin arvuti välja ja viisin selle oma tuppa. Olin istunud suures toas sellepärast, et minu tuba oli hommikupoolikuti päikest täis ja töö tegemiseks oleksin ma pidanud paksud kardinad akna ette vedama. Hämaras toas istumise asemel eelistasin ma suunata pilgu elutoa avarast aknast välja, mis oli eriti toona, kui ma veel luuletasin, olnud väga virgutav. Pealegi viibis meil päeva ajal tegelikult harva keegi kodus.
Tundsin, et pean end natuke tuulutama. Keegi kodustest ei pööranud mu lahkumisele tähelepanu. Juba ammu ei uuri me üksteiselt, kuhu keegi läheb ja millal tuleb. Aeg-ajalt avastan ma, et inimene, keda olen arvanud väljas viibivat, on tegelikult kodus, või vastupidi: see, keda ma just nüüdsama köögis ja koridoris kohtasin, on mõni minut hiljem kadunud.
Oli pilves, aga soe suvepäev, riideid ma ei pidanud vahetama.
Korterist lahkudes ei näinud ma kedagi, trepist alla tänavale jõudes kohtasin ma aga meie maja alumisel korrusel elavat Tirkmanni, meest, kes oli mulle põhikooli aastatel füüsikat õpetanud. Füssaõps, nagu kõik minuvanused tema kohta ütlesid. Nüüd oli meie füssaõps pensionil. Mul oli Tirkmanniga alati hea läbisaamine olnud, sest tookord, kui ta meid õpetas, oskas ta asja huvitavaks teha ja poisid jooksid talle vahel lausa järele, lunides, et nad veel mingeid katseid korrata saaksid. Keskkooli jõudes tulid teised füüsikaõpetajad ja sestpeale muutus aine õppimine rohkem rutiiniks.
Meie ajal oli Tirkmann juba üle viiekümne, kuid nägi välja nagu kolmekümnene: vibalik, reibas, liikuv, hea suhtleja. Viimaste aastatega oli ta jäänud vanaks ja käis kookus. Ta oli tõmbunud endasse. Teadsin, et tema naise surm paar aastat tagasi oli olnud väga ootamatu. Aga vaim oli füssaõpsil endiselt erk. Mees pidas mind käeviipega kinni.
„Tere, Matt!” kõnetas ta mind, õhin hääles. „Kas tead, ma olen nüüd järeldusele tulnud, et ruum pole mitte lihtsalt multi-, vaid lausa lõpmatutasandiline. Vaat nii!”
„Ah soo,” kohmasin erilise üllatuseta. Ma olin tema teooriaid palju kuulnud, sest ta rääkis mulle neist peaaegu iga kord, kui me kokku juhtusime. Pensionile jäänuna oli füssaõps hakanud tegelema talle huvi pakkuvate teoreetiliste füüsikaprobleemidega, tõlgendas neid ja võib-olla isegi arendas edasi. Ma ei tea, kui palju olid need seotud praeguse teoreetilise füüsika tegelike avastustega. Võibolla mitte väga palju, aga ma võin ka eksida. Pigem ammutas ta oma fantaasiale toitu paljudest spekulatsioonidest, mis igasuguste avastuste ümber ikka tekivad. Ise suhtus ta asjasse tõsisemast tõsisemalt ja käis iga paari-kolme päeva tagant linnas, Akadeemilises Raamatukogus või mujal, uut informatsiooni hankimas.
Kunagi ammu rääkis Tirkmann mulle, et ta on teaduslikke raamatuid uurides jõudnud järjest kindlamalt arvamusele, et on olemas vähemalt kaks paralleelset aegruumi. Nii et teoreetiliselt võiks olla võimalik ühest ruumist teise liikuda. Mitmed elementaarosakesed, arvas vana, liiguvad kahe ruumi vahel vabalt edasi-tagasi, aga suured keerulise ehitusega kehad seda ilmselt teha ei saa, või on selle juhtumise tõenäosus otsatult väike.
Mõni aeg hiljem tutvustas füssaõps mulle selle teooria edasiarendust: paralleelruume ei ole mitte kaks, vaid rohkem, ja nad asuvad päris suure tihedusega üksteise kõrval. Kui palju neid on, seda ei osanud ta oletada, sest seni polevat tema teada suudetud tuletada valemit, millega seda välja arvutada. Ka tema ise polnud selleks võimeline, sest tal puudus sedavõrd hea ettevalmistus kõrgemas matemaatikas. Ja puhas matemaatika see olema pidi. Küll aga oskas vana õpetaja öelda, et kui oletus, et maailm on multiruumiline, tõele vastab, on ruumidevaheline „rändamine” tunduvalt tõenäolisem, kui tema varasemate oletuste puhul.
Nüüd siis arvas füssaõps, et paralleelruume on lõpmatu hulk. Minu jaoks polnud sel ja tema varasematel hüpoteesidel palju vahet. Papi aga andis mõista, et vahe on põhimõtteline.
Ta silmad suurte, allapoole rippuvate tuhmhallide kulmude all vaatasid mulle sisendavalt otsa.
„Kas sa saad aru, Matt, mis ma sulle räägin? See muudaks kogu maailmakäsitlust täielikult ja teeks selle ühtlasi märgatavalt võimalusterohkemaks! See tähendab tegelikult, et erinevad ruumid ei ole mitte lihtsalt üksteise kõrval, vaid seda, et üleminek ühest ruumist teise on sujuv, ilma vaheta. Mingit nii-ütelda seina, mida tuleks läbida, tegelikult polegi. Ja kui lõputu hulk ruume on nii üksteise kõrval, siis on see tegelikult veel üks ruumi, ehk õigemini, aegruumi, lisadimensioon. Nii et, kui tavaline ruum on kolmedimensiooniline: üles-alla, vasakule-paremale, ette-taha, ja aeg annab sellele neljanda dimensiooni, siis lõpmata ulatuses vahedeta üksteise kõrval seisvad ruumid annavad kogu süsteemile omakorda viienda dimensiooni. Ma tegelikult juba aimangi, et suur hulk füüsilisi kehi, mis meid ümbritseb, ei ole korraga mitte ühes ruumis, vaid nad ulatuvad ka kõrvalruumidesse. Huvitav oleks sellisel juhul teada, mis juhtub siis, kui neid nõnda-ütelda nihutada. Ütleme nii, a-suunas asuvatest järjestikulistest ruumidest veidi b-suunas asuvate ruumide poole, mööda seda viienda dimensiooni koordinaattelge. Aga võib-olla me saame seda juba õige varsti teada…” rääkis füssaõps ennastunustavalt. Ta silmad, mis vahepeal olid uidanud kõrgemates sfäärides, leidsid taas üles minu pilgu, otsides justkui minupoolset tunnustust kõigele sellele, mis ta öelnud oli. „Kohe-kohe pannakse Šveitsi Alpide kaljusügavustesse raiutud maailma kõige pöörasem katseseade tööle. Kõik on juba valmis, ainult nupule vajutada. Ma ei tahaks olla prohvet, aga ma arvan küll, et kui see kiirendi või põrkur ikka nii tööle hakkab, nagu mõeldud on, siis lendab just sealt esimene hulk meie ruumidimensioonis materialiseerunud ainet teiste ruumide poole ja kui selleski vallas kehtiks mingi aine või muu substraadi jäävuse seadus, siis peaks mujalt meile sama kvantum midagi muud tagasi tulema. Äärmiselt huvitav. Kas veel võimsam protsess kui tuumareaktsioon? Aga võib-olla hoopis midagi täiesti tühist, mida isegi teadlased ise ei suuda tähele panna. Ootame ja vaatame, noor sõber!” Füssaõps patsutas mulle heatahtlikult õlale. „Sa oled mul selline õpilane, kelle üle mul on elu lõpuni hea meel.”
Noogutasin kiituse peale, mida ma Tirkmanni suust ei kuulnud muidugi mitte esimest korda, ja me läksime lahku. Vana füüsikaõpetaja ronis nelja astmega välistrepist üles. Ta käe otsas lõnkus vana portfell, arvatavasti oli ta käinud linnas.
Minagi võtsin suuna sama tänavanurga poole, kust tema just tulnud oli. Muud võimalust ei olnudki. Meie umbtänav ehk umb suubus seal linnaosa läbiva peatee poole suunduvasse Mardika tänavasse. Nurgal, naabermaja aia küljes oli ainuke silt, mis möödajalutajale meie umbtänava olemasolust aimu andis. See oli samasugune pruun ja valgete tähtedega, nagu kõik meie linnaosa tänavasildid, ja ütles selgelt: MARDIKA UMB – ilma punktita lühendi lõpus. Grammatikareegel vist ütleb, et lühendi lõppu ei pea punkti panema, kui punktita lühend arusaamatust ei tekita. Kui tänavasildil on tänavanime järel „umb”, siis on igaühele arusaadav, et tegemist on umbtänavaga. Ent suurem osa meie maja elanikke on juba pikka aega kasutanud lühendit „umb” iseseisva sõnana. Millal see alguse sai, ma ei mäleta, ilmselt olin siis päris laps. Ja varsti (aga võib-olla ka kohe algusest peale) hakati seda sõna käänama nii nagu sõnu vimb või kumb: umb, umma, umba… Nii me ütlemegi, et elame Mardika ummas, ja kui tahame endale kedagi külla kutsuda, siis mainime, et too võiks meid umba vaatama tulla.
Meie maja on tegelikult Mardika umma ainuke maja, millel muud aadressi pole. Õigupoolest on ka naabermajal umbtänava järgi number (Mardika 37/Mardika umb 1), aga tolle jaoks piisab Mardika tänava aadressist küll. Meie majja jõuab post kohale ainult siis, kui ümbrikule on kirjutatud „Mardika umb 3”.
Mardika umb on tegelikult üks sillutamata liivane teejupp vaikse äärelinna ühes kõige kaugemas sopis. Mardika tänav jätkub meie ristist veel mõnisada meetrit edasi ja siis tuleb elamurajooni ja linna piir. Meie maja on siinkandis ainuke mitmekordne kortermaja – ümberringi on varjuline, rohelusse uppuv ning veidi pehkinud aedlinn. Meie maja ümbrus on ainukesena suhteliselt lage. See pole siiski juhtunud mitte suure puudelangetustöö tulemusena, vaid sellepärast, et kunagi ammu, vist üheskoos eeslinna kerkimisega, tekkis siia üks väike saekaater koos puidumaterjali laoplatsiga. See tegutses päris kaua, peaaegu Nõukogude aja lõpuni, aga siis otsustati ta ikkagi kinni panna, sest kusagil oli valminud suurem