maja valmissaamiseks aega üle kolme aasta. Teist maja ei jõutudki enam alustada, sest ajad muutusid, Nõukogude kord kukkus kokku ja vahepeal olid aastad, kui ehitamiseks polnud peaaegu mitte kellelgi raha.
Minu isa oli just õigel ajal saanud puidutööstuse peainseneriks. Tema oli üks esimesi, kellele siia majja korter anti. Meie, lapsed, olime siis mõlemad juba sündinud. Mina olin nii väike, et oma esimest elukohta ma ei mäleta, aga Pritta oli kolides juba nelja-aastane. Alguses olid kõik meie majanaabrid ühtlasi ka isa töökaaslased. Hiljem on mitmed korterid müüdud, mõne on vanemad loovutanud oma lastele, aga siiski on üle poole maja asukatest siin elanud algusest peale. Isa oli tookord kõige suurem ülemus, kes korteri sai, seepärast on meie korter ka maja kõige ruumikam: viis tuba. Üleval ja all nii suuri kortereid ei ole. Tegelikult kutsuti meie maja juba algusest peale ülemuste majaks, vahel olen kuulnud ka täpsustust: punaülemuste maja. Teadagi said Nõukogude ajal sellistesse eriprojekti järgi ehitatud majadesse korterid peamiselt juhtivad tegelased. Töölistele kõlbas Lasnamäele elama minna küll. Aga siiski ei olnud meie maja mitte ainult ülemuste maja ja punaülemusi oli siin vähem, kui rahvas arvas. Minu isa näiteks parteisse ei kuulunud. See-eest oli tähtis ja, isa jutu järgi, päris kardetud parteilane füssaõpsi naine, ametilt asutuse pearaamatupidaja; pärastpoole oli ta sama kõigutamatu iseseisvuse eest võitleja. Aga Tirkmanni kõrval, allkorrusel, elasid kahes korteris täiesti tavalised inimesed, üks remondilukksepp ja teine saekaatri operaator, ainuke, kes varem siinsamas hoovis oli tööd teinud. Öeldi, et nemad tuli kampa võtta, kuna sotsialistlikus riigis ei tohtinud olla ühtegi maja, kus elavad ainult juhtivtöötajad. Kas see on tõsi, seda mina ei tea, olen ainult sellist väidet kuulnud. Teised rääkisid, et remondilukksepale anti korter sellepärast, et ta oleks kohe käepärast, kui maja juures on vaja mingit pisiremonti teha. Mõlemad korterid on nüüdseks juba ammu edasi müüdud ja seal elavad võõrad inimesed. Millal remondilukksepp oma korteri müüs, seda ma ei mäletagi, saetöölise minekut ootasid aga kõik: mees oli algusest peale pummeldaja, aga pärast seda, kui teda erastatud ettevõttesse enam tööle ei jäetud ja tal oma endiste ülemustega enam distsiplineerivat suhet ei olnud, läksid joomingud allkorrusel väga hulluks.
Terve minu lapsepõlve seisis meie maja keset lagedat liivast platsi, mis oli otsekui äraspidine oaas ülejäänud aedlinna tihedalt kasvavate puude vahel. Ehitusrisu oli maja ümbert ära koristatud, aga kõik muu oli jäänud nii nagu oli: rubla ei maksnud enam midagi ja tööd maja ümber jäid seisma. Mõtlen nüüd vahel, et võib-olla hüüdsid ümberkaudsed naabrid meie maja punaülemuste majaks just korrastamata ümbruse pärast; kõigele lisaks võis kolmekordne hoone ümbritsevate eramajade hulgas näha välja justkui sadul sea seljas. Nii arutlen ma praegu, täiskasvanuna. Tookord oli meie maja liivane ümbrus lastele tore mängumaa (ehkki mõistagi polnud tegu mingi mängukastiliivaga: ehitusprahi väiksemaid tükikesi ja teravaid kive leidus selle sees õige ohtrasti). Meie liiva peal käisid oma mänge mängimas ka ümbruskonna väikemajade lapsed, kelle oma aias olid ainult mullased peenrad, kiviplaatidega sillutatud teed ja igal pool mujal tihe rohukasv, mida mõnel pool muruniitjaga kärbiti. Tänava väljanägemise sai umb alles siis, kui mina olin mängimiseks juba liiga suur. Siis organiseeris majaühistu mõned koormad mulda, mis maja ümber ära tasandati ja millele muru külvati. Istutati ka paar puud ja mõned põõsad. Asfalteeriti kõnnitee meie maja ukse eest kuni Mardika tänava nurgani. Sõidutee jäi samasuguseks, nagu ta oli, selle oleks pidanud ära sillutama linn.
Vahepealsete aastatega on istutatud puud jõudsasti kasvanud, muru on segunenud muude rohttaimede ja umbrohuga, nii et see ei erine enam ümbritsevast maakamarast. Maja, ehkki tema silmatorkav kogukus ümbritseva taustal ei ole kuidagimoodi vähenenud, sulas nüüd märksa orgaanilisemalt keskkonda sisse.
Ma olin harjunud, et me elame ühe kõige vaiksema eeslinna kõige kaugemas ja unustatumas otsas, ühe kitsa ja igava tänava umbsopi lõpus. Äärelinna äärel, viimases otsas. Edasi ei tulnud enam suurt midagi: veel paar viljapuudesse uppuvat eramaja ja soine songermaa, kuhu aegade jooksul oli veetud loendamatuid autokoormaid juhuslikku prahti. Esimesest klassist peale tuli mul kooli sõita bussiga, mu teekond bussipeatusesse oli pikem kui paljude klassikaaslaste koolitee. Aga kaugel elamisel olid ka omad võlud: kui sa olid juba ükskord koju jõudnud, olid sa nagu vanajumala selja taga. Keegi ei nõudnud, et sa läheksid pärast uuesti kooli tagasi, ükski tüütus ei tulnud sind siia segama. Kõik muutused jäid siit kaugele. Näis, nagu mõjutaks meie ümbrust ainult loodus: ümbritsevate majade aiad ja aiapostid pehastusid pikkamööda, kividele, isegi kivistele kõnniteedele kasvas sammal, puud sirutusid iga aastaga ennast päikesele üha lähemale, võrad kasvasid suuremaks ja haralisemaks, varju tuli juurde, põõsad vohasid ja muutsid aiad järjest läbipääsmatumaks; aeg-ajalt murdis tuul mõne suure puu, aga kohe, kui saed olid oma töö lõpetanud, paistis kõik välja endine; sügisel langenud lehed jäid paljudes aedades maha lebama ja väetasid järgmisel kevadel tärkavaid taimi.
Isegi paaniline kinnisvaraarendus ja odavad laenud ei toonud meie lähedusse palju muutusi. Paar armetut individuaali lammutati maha (teadsin lapsepõlvest, et nii kutsutakse halli telliskivivooderdise, viilkatuse ja ärklikorrusega väikesi majakesi, mille taolisi meie lähiümbruses kuigi palju ei olnud; ülejäänud maju, väheste eranditega läbinisti puidust ehitisi, mis olid valminud enne sõda, kutsusid mu vanemad eestiaegseteks eramuteks – isegi siis, kui nad individuaalidest veel õnnetumad välja nägid), nende vundamendidki kaevati maa seest välja, ning asemele kerkisid uued villad, siledad aiad ümber, üleskistud õunapuude kohal tasaseks lakutud muru, mis erines sissesõidutee asfaldist ainult värvi poolest, kõik muugi täiesti steriilne ja arhitektooniline. Nüüd, kus meie maja oli juba päris hästi ümbrusesse sulandunud, tundusid hoopis need uued majad ebakehad, mida paljud võõristusega vaatasid. Läheb pisut aega, ehk kümmekond aastat, võib-olla natuke rohkem, ja küllap on ka siis nii, et loodus on haaranud uued villad oma embusse, kust nad enam ei pääse, sama moodi, nagu pole pääsenud muu ümbritsev.
Ei saa muidugi öelda, et vanade majade juures poleks nende aastate jooksul, mis minu lapsepõlve tänasest päevast lahutab, mitte midagi muutunud. Vastupidi, vahe on kokkuvõttes isegi päris suur. Aga need muutused on toimunud jupp-jupilt, mitte korraga: siin on ehitatud uus aed, seal värvitud maja, kolmandas kohas uus katus peale pandud, mitmel pool on peenramaad taganenud ja rohelised istumisnurgad asemele tekkinud… Üldmulje pole sellest muutunud, või kui mõne koha pealt ongi, siis nii pika aja jooksul, et kõigiga on olnud aega harjuda.
Ümber Mardika tänava nurga keerates pidin peaaegu kokku põrkama Suislepa-mutiga, meie maja kolmanda korruse elanikuga, kes tuli poest, suur kilekott käes. Suislepad olid samuti algusest peale meie majanaabrid. Mees-Suislepp oli isa kolleeg, kuid mis ametit ta pidas, pole mul meeles. Ta käis tähtsalt ringi ja lapsi ta ei armastanud, seda ma mäletan. Aga veel üleolevam oli Suislepa-mutt. Kui ta tööl käis, oli tal alati kõrgele üles aetud soeng peas ja ta kandis esinduslikku rõivastust. Ta oli kaubandustöötaja, ja temalt sai, kui oskasid talle õigesti läheneda, „defitsiiti”. Mäletan täpselt oma ema sõnu: „Suislepa-mammile tuleb osata õigesti läheneda.” „Defitsiit” oli üks minu varase lapsepõlve erilisemaid sõnu, mida täiskasvanud inimeste suust kuulda võis. Erilisemaid just selle pärast, et sellesse suhtuti väga tõsiselt. Minu isa oskas Suislepa-mutile õigesti läheneda. Temal polnud see ju kuigi raske, sest paps oli selle ettevõtte juhtkonnas, kus muti mees töötas. Aga vahel oli mutil nii kange vajadus oma tähtsust toonitada, et ka sellest jäi väheseks. Kui defitsiidiajastu lõppes, jäi Suislepa-mutt kohe pensionile. Ta oli enne kiuslik, aga pärast seda veel eriti. Äkitselt polnud ta enam mitte keegi. „Seda te veel kahetsete!” käratas ta meile sel ilusal augustiõhtul, kui me saabusime koos ema ja Prittaga koju kusagilt Rapla kandist, seismast Balti ketis, mina arvatavasti neljane, Pritta umbes seitse. „Ilma Nõukogude varustussüsteemita olete te näljas ja palja taguotsaga niikuinii!” Ema, kellel olid metsa vahel kätest kinni hoides silmad märjad olnud, hakkas seepeale uuesti vesistama. Kogu see imelik õndsus, mida ma täiskasvanute selle päeva tegemisi pealt vaadates olin tunda saanud, haihtus pärast Suislepa-mutiga kohtumist korrapealt.
Pensionil olles hakkas Suislepa-mutt kassipidajaks. Alguses oli tal neid üks, aga pärast seda, kui ta mees suri (mul on silme ees pilt mustade lintidega matuseautodest, tõenäoliselt oli see üheksakümnendate keskel), mõnikord neli või viiski. Kassihaisu