oma keha aknapiitade vahele jäävast kitsast, aga kõige enam välja ulatuvast osast üle nihutada, ja see tähendas, et ta oli kohale jõudnud. Hetk hiljem lasi ta käe minu aknapiida küljest lahti, kummardus, ja potsatas kerge hüppega oma tuppa.
„Huh! Korras!” ütles ta, kui oli pea aknast välja pistnud. „Viska mu hilbud!”
Kallutasin ennast poolest kerest saadik välja ja ulatasin Gretale ta aluspesu.
„Tead, mis jama oli? Tisside pärast oleks peaaegu pooleli jäänud. Ma mõtlesin, et käed ei ulatu. Hoidsin näpuotstega kinni, muidu ei saanud.”
Mõne päeva jooksul oli Iiris muutunud hoopis teiseks inimeseks. Ta jutustas kõigile oma tuttavatele ja ülikoolikaaslastele raha jumalustavast usukonfessioonist ja tutvustas selle põhilisi arusaamu. Tolles kleenukeses tüdrukus oli järsku palju energiat.
Ta oli vanakraamipoest ostnud endale ühe suure koleda tinapeekri ning täitnud selle ühekrooniste metallrahadega. Peeker seisis tema peeglilaual, kust oli ära koristatud kõik varem seal laiutanud puudritoosid, kreemitopsid ja meikimistarbed; peeglilauast oli saanud Iirise kodualtar. Hommikul ja õhtul laskus ta peegli ees seisva rahapeekri ees põlvili. Ta langetas pea, vaikis (või palvetas) nii mõne minuti ja tõusis siis jälle püsti. Ruudule oli Iiris oma uuest kombest teada andnud ja too kiitis selle igati heaks.
Iiris oli Ruuduga e-posti teel päris tihedas ühenduses. Mina olin Ruuduga hoopis vähem suhelnud: olin püüdnud vahepeal oma mõttetööga tegeleda ja jutluse teksti arendada, aga polnud sellega ikkagi kuigi kaugele jõudnud. Samas oli Ruut mulle veel ühe ülesande andnud: tuli välja mõelda need laused (palvesõnad), millega jumaluse poole pöördutakse. Arvasin, et Iiris võib mind selles aidata, aga tema kostis, et sõnum, millega ta põlvitades kõigevägevama poole pöördub, pole sõnaline ja seda ei saa kirja panna. Ta ainult tunneb, et tegelikult oleks sõnalist vormelit väga vaja. See peab olema mingi lihtne lause, mida kõik rahausklikud oma altari ees või ka mujal kordavad. Sellised mantrad on arvatavasti kõigil usutunnistustel. Aga omalt poolt ei osanud Iiris mulle midagi välja pakkuda. „Kui see ühel päeval minu seest tuleb, siis ma ütlen,” sõnas ta.
Iiris küsis, miks mina tema altari ees ei põlvita. Ütlesin, et loomulikult ma võin seda teha.
Põlvitasin Iirise altari ette; vaatasin end lähedalt tema peeglist, mu silme all seisis münte täis tinakarikas. Langetasin pea, nii nagu Iiris oli teinud. Rahausk oli seni minu jaoks olnud üks Ruudu järjekordne põrutav, efektne idee, mille ellurakendamisele ma aitasin kaasa peamiselt seetõttu, et tahtsin näha, mis sellest kõigest saab. Nüüd, täites Iirise väljamõeldud rituaali, tundsin, kuidas rahausuga võib tekkida mingi tegelik side. Ma küll ei hakanud uskuma, et raha ongi päris jumal (suurema osa Ruudu väidetega raha tegelikust ülemvõimust olin ma ju kogu aeg nõus olnud), kuid hakkasin aimama, et tolle postulaadi tõsiselt võtmine on iseenesest võimalik.
Kui ma püsti tõusin, küsis Iiris, kas ka mina tunnen ennast ime-imepuhtana.
Noogutasin, kuigi see polnud vahest päris see tunne, mis mind hetkel valdas.
Ka tema tõusis diivanilt püsti ja sirutas nagu luik või luike tantsiv baleriin oma kaela minu poole, et ma seda suudleksin. Tegin seda ning siis keksis Iiris kebjalt halli riidega tugitooli poole, meelitades mind endale järgnema.
Õhtul kodu poole minnes mõtlesin, et pean oma kirjatöö tõsiselt käsile võtma. Muud asjad arenevad jõudsalt edasi, ainult mina tammun paigal, ei saa ega saa midagi valmis. Koju jõudes avastasin, et õnneks pole meie korteris hingelistki. Mitte kedagi, kes mind oleks segada võinud.
Tõstsin sülearvuti lauale, lülitasin sisse ja suunasin pilgu aknast välja. Õues hämardus, vaatasin pikki sirgeid männitüvesid, mis kõrgusid meie ja naabermaja krundil – need eraldusid muust loodusest justkui mustad ebakorrapäraselt püstitatud taevasambad. Ma ei süüdanud valgust, arvutiekraani helendusest piisas täiesti. Üle pika aja suutsin täiesti rahuldavalt kontsentreeruda. Mind oli hakanud äkitselt lummama peegli idee. Peegel on altaril, mille ees põlvitatakse, peeglit võib enda poole pööratult käes hoida ja sellesse vaadates mediteerida… Kõik see sobis väga hästi.
Klõbistasin kiiresti, sidusin peeglit rahausuga, siis aga kuulsin välisukse lukkude sõjakat raginat ning selle järel lõikavaid samme.
Hetk hiljem vaatas Pritta mu toa uksest sisse. Ta oli tugevasti purjus ja tal oli poolik viinapudel kaelapidi käes. Mu õde muutus järjest mehelikumaks. Ta vehkis pudeliga nagu mõni parandamatu lakkekrants.
„Vau, Matt! Oled kodus! Tule, pane videomakk käima!” kamandas ta mind ja räntsatas ise elutoa diivaninurka. „Kas sul mõni pornofilm on? Otsi mulle mingi pornokassett, mingi väga räme pornovärk, tead küll. Hardcore. Ma tahaks praegu jõledalt pornot vaadata!” Ta asetas pudeli diivani kõrval asuva kapi äärele. „Viin, raisk, on sitalt soe, mine otsi külmkapist jääd! Muu ei aita, tuleb jääd sisse panna, kuigi ma tahaks juua ilma segamata. Ega viin pole solkida. Aga soe viin ei kõlba ka. Sa oled mu väike vennaraas, sa võid oma vanemat õde, kes on nina lollil moel täis tõmmanud, teenida küll! Ja otsi kiiresti pornot! Ma tahan näha, kuidas naisi alandatakse. Ma vihkan kõiki naisi! Naised on sead, seakari!”
Minu mõttetööl oli selleks õhtuks kriips peal. Tõin Prittale köögist pool viskiklaasitäit jääkuubikuid, ulatasin talle ja ta kallas jää peale ohtralt viina. Pudel sai peaaegu tühjaks. Pornovideoid mul talle pakkuda ei olnud, ka kaablivõrgus ei näidatud hilisõhtuti enam rõvedusi, ent selleks oleks kellaaeg nagunii veel liiga varajane olnud.
Kuna rahu rikkumine mind tõsiselt häiris, küsisin, miks ta, endine sportlane, nüüd nii kõvasti on jooma hakanud.
„Sa tead, poisu, väga hästi, et mu isiklik elu on sellessamuses,” ütles ta mulle. „Järjest keeravad kõik käkki – ükskord mehed, siis naised. Huu, ma ei või ühtegi naist kannatada! Ussisugu, ausõna, veel hullem.”
„Mis siis lahti on?”
Pritta ei nõustunud rohkem rääkima. Ta jõi viinaklaasi tühjaks, jääkuubikud jäid põhja kolisema, ning viskas end diivanile siruli.
„Saatana seakari,” pomises ta veel ja hakkas kohe norisema.
Mina läksin oma tuppa tagasi ja vahtisin arvutiekraanil sõnu, mis ma mõnikümmend minutit varem olin sinna kirjutanud. Ma ei suutnud end niipaljugi koguda, et viimane lause ära lõpetada.
Vastu hilisööd koju saabunud ema tuli minu käest küsima:
„Mis sellel jälle viga on?”
Ta oli Pritta elutoast oma tuppa ajanud, käskinud riidest lahti võtta ja öösärk selga tõmmata.
„Pole aimugi,” kehitasin õlgu. „Arvatavasti kellegagi riidu läinud.”
Tegelikult teadis ema hästi, et pärast „seda meest” ei rääkinud Pritta oma asjadest õieti kellelegi.
Mul oli tunne, et emal endalgi on viimasel ajal palju pettumusi olnud. Võib-olla üpris samalaadseid. Ainult et tema ei käitunud enesehävituslikult. Tal oli muidugi ka rohkem elukogemusi, teadis, et tormilise eluga kaasnevad paratamatult tagasilöögid.
Mõni aeg oli emal Murastes või Tabasalus üks armuke olnud. Põhiliselt käis suhtlemine telefoni teel, sest emal oli tööl palju tegemist ja ta ei saanud kuigi tihti armukese juurde sõita. Aga too mees piiras teda väga intensiivselt, ema elas siis peaaegu hommikust õhtuni telefon kõrva juures. Ma ütlesin talle, et ta võib niimoodi ajude pehmenemise saada (sel ajal kirjutati palju mobiillevis sündiva kiirguse kahjulikkusest), aga ema vehkis mind eemale nagu tüütut putukat.
Meie ema jaoks oli mobiiltelefon vist küll kahekümnenda sajandi kõige tähtsam leiutis. Telefoninarkomaan ei ole tema kohta palju öeldud. Kui mobiile veel ei olnud, rääkis ta väga palju ka tavalise telefoniga. Mäletan lapsepõlvest ta kummalisi peaasendeid, et toru kõrva ja õla vahel kinni hoida ja samal ajal mõlema käega midagi muud toimetada. Tema elu parim sünnipäevakink oli kindlasti see, kui isa kinkis talle ühe suure ja kobaka NMT-süsteemis toimiva riistapuu (tol ajal peaaegu tehnika viimase sõna).
Kui ema ühel päeval enam nii palju telefoniga