teerada tõi sinna mõnikord rändureid ning üle jõe viis väike puust sild.
Noor Offa oli üks küla vaesemaid elanikke. Tal ei olnud talupojale ettenähtud maaosa – õuemaad. „Mul on ainult veerand õuemaad,” oli ta hoiatanud oma pruuti, kui temaga kurameeris. Et ära elada, töötas ta teiste juures. Kuid ta oli ikkagi vaba. Saksi talumees. Aga nüüd, kui nad tema naise ära uputavad, kavatsevad nad teda nuhelda võib-olla veel hullema karistusega kui surm.
„Las ta kannab hundi pead,” kuulutas külavanem. Lastagu tal elada nagu hunt metsas – sõpradeta, ihuüksi. Lindpriina. See oli kohutav karistus, mis nad vabale mehele määrasid. Lindpriil ei olnud mingeid õigusi. Külavanemal on täielik õigus talle jahti pidada, et teda tappa. Keegi ümbruskonnas ei võtaks teda enda juurde. Ta võis rännata, kus sai, jääda ellu või surra üksikuna, nagu talle meeldib. See oligi anglosakside doom.
Tema naine Ricola oli nüüd alasti. Ta vaatas Offa poole. Tema elav ümarik nägu oli väga kahvatu. Mees teadis, et naine armastab teda, kuid naise ilme ütles vaid üht: sina tegid seda mulle. Mina lähen surma. Sina mitte.
Mõned mehed vaatasid naist himuralt. Nad ei saanud sinna midagi parata. Lõppude lõpuks oli tal ju veetlev noor keha. Roosa ja valge ihu, mis oli veel lapselikult trullakas, pehmed noored rinnad. Kaks meest hoidsid kotti lahti. Rästikuga mees irvitas. Sakside kohtumõistmine oli karm.
„Woden,” pomises noormees, „päästa meid.” Ning ta vaatas meeleheites ringi.
Nende elu ei võinud ometi niimoodi lõppeda.
Elfgiva ja tema kaaskond ratsutasid aeglaselt. Nende teekond võttis ainult päeva ning naine oli ikka veel segaduses. Küsimus ei olnud mitte ainult oma usu salgamises, kuigi usk oli tema kõige kallim vara. Oli midagi muud – tal oli vaistlik eelaimus. Ja mida lähemale kodule ta jõudis, seda tugevamaks see läks. Mida see tähendas? Oli see sõnum jumalatelt?
Kui sünged olid pilved. Need olid tulnud tema selja tagant ja varjasid nüüd päikese. Rändurid läksid läbi kõnnumaa – väikesed puud, kõrbenud rohi, pruunid sõnajalad. Elfgiva oli endiselt sügavais mõtteis. Mõtiskledes meenusid talle isa sõnad, mida too oli öelnud palju aastaid tagasi. „Kui reisija oma teekonda alustab, seab ta laeva valmis, määrab kursi ja heiskab purje. Mida muud ta teha saab? Kuid ta ei tea, mis sest välja tuleb – millised tormid võivad tõusta, milliseid uusi maid ta leiab ja kas ta üldse tagasi pöördub. See on saatus ja sul tuleb sellega leppida. Ära arva, et sa saatuse eest pääsed.”
Anglosaksi keeles oli saatus wyrd. Wyrd oli nähtamatu, kuid valitses kõike. Isegi jumalad allusid sellele. Nemad olid näitlejad, wyrd oli näidend. Ja kui Thunori kõu kõmises üle taeva ja kajas vastu mägedelt, siis selle taeva ja selle kaja taga asus wyrd. See ei olnud ei hea ega halb; see oli tunnetamatu. Sa tajusid seda kogu aeg – maa peal, möllaval merel, tühja halli taeva all. Iga anglosaks ja normann tundis wyrd’i, mis otsustas nende elu ja surma üle ning andis nende lauludele ja saagadele fatalistliku kõla.
Ainult saatus üksi võis määrata, mis juhtub, kui Elfgiva kohtub oma abikaasaga.
„Ma otsustan, mida öelda, kui ma teda näen,” pomises naine valjult. Õhtul palub ta Wodenit ja Friggi.
Läbi metsa sõites jõudsid nad jõe äärde. See oli sügav. Naine mõistis ärritunult, et kui nad proovivad sealt läbi minna, saab ta läbimärjaks. Seepärast vaatas ta mitu minutit ringi, kas ei leidu mõnda paremat ülekäigukohta. Siis aga, kui ta nägi väikest silda, tabas tema pilk veidra rahvakogunemise ning ta sundis hobuse traavile.
Mõni hetk hiljem leidis Offa üllatunult, et seisab vastamisi kena leediga, kellel jumalad olid just nüüdsama lasknud uhke hobusega metsast välja ilmuda.
„Mida ta tegi?” Leedi vaatas uudishimulikult alasti tüdruku poole. Külavanem seletas kiiresti. Elfgiva silmitses rahvahulka. Mao ja koti nägemine pani ta värisema. Ta vaatas uuesti tähelepanelikult noort paari. See oli puhas juhus, et ta sattus selle metsadesse peitunud külakese juurde. Miks saatus ta siia tõi? Võib-olla selleks, et päästa kellegi elu. Kui ta paarikest vaatas, ei tundunud tema enda mured enam nii kohutavad. Ta oli isegi veidi kade. Nemad olid noored. Oli näha, et noormees armastab tüdrukut meeletult.
„Mida te nende eest tahate?”
„Kuidas, leedi?”
„Ma ostan nad ära. Nagu orjad. Ma viin nad minema.”
Külavanem kõhkles. Oli tõsi, et teatud kuritegude eest võis mehest orja teha, kuid ta ei olnud kindel, mis oleks antud juhul sobiv doom.
Elfgiva võttis vööl rippuvast kukrust mündi. Saksidel ei olnud oma münte, vaid nad kasutasid neidsamu, mida kaupmehed teisel pool Inglise kanalit. Münt, mille naine välja võttis, oli kullast. Kogu küla vahtis seda.
Vähesed olid sellist asja varem näinud, kuid külavanemal ja veel mõnel mehel oli selle väärtusest aimu.
„Kas sa tahad neid mõlemat?” küsis mees. Ta oleks tahtnud alasti tüdrukut pigem koos maoga kotis näha.
„Jah.”
Külavanem nägi kohe, mida küla temalt soovis. Ta andis naistele märku, et need tüdruku lahti laseksid, ja too hakkas kiirustades riidesse panema.
„Lõika neil juuksed maha,” käskis Elfgiva üht teenrit. Nii tehti kõigi tema orjadega, ning Offa ja tema naine olid juhtunust nii vapustatud, et alistusid vaguralt. Niipea kui see oli tehtud, ulatas Elfgiva külavanemale mündi ja pöördus siis noore paari poole. „Te kuulute nüüd mulle. Tulge minu järel,” käskis ta. Ning hakkas üle väikese silla sõitma.
Nad rändasid mõne aja vaikides. Offa pani tähele, et nad lähevad peaaegu otse läände.
„Leedi,” lausus ta viimaks aupaklikult. „Kuhu me läheme?” Selle peale pööras Elfgiva korraks pead.
„Te pole sellest kohast tõenäoliselt kunagi kuulnud,” ütles ta. „See on ainult üks väike kauplemispunkt siit kaugel.” Ta naeratas. „Seda kutsutakse Lundenwiciks.” Siis pööras ta uuesti ringi.
Mida saatus lõpuks ka ei otsustaks, ei olnud kahtlust, et tol hommikul oli see kindlalt ühe võimuka kuju käes, kes parajasti ratsutas naisele teadmata tema teekonnaga täpselt rööbiti ainult kakskümmend miili lõuna pool.
Kõik, kes tema abikaasat tundsid, oleksid öelnud: „Elfgiva võib küll vapper olla, kuid Cerdicust ei saa keegi jagu.” Kaks sündmust – üks, mis oli aset leidnud päev varem, ja teine, mida Cerdic kavandas järgmiseks hommikuks – oleks neid selles veennud. „Tal ei ole mingeid väljavaateid.”
Cerdic ratsutas vahetpidamata. Kuigi linnulennult oli teekond ainult kakskümmend miili pikk, oli mees tegelikult alles ilmatu kaugel, sest viibis teisel pool Thamesi suuet ja ratsutas piki Kenti kuningriigis asuvat suurt kriidiseljandikku.
Kontrast jõesuudme kahe kalda vahel oli äärmiselt suur. Kui Ida-Inglismaa avar madalik oli tasane, siis kitsast Kenti poolsaart läbisid suured voored, mis kulgesid läänest itta, kuni lõppesid järsult kõrge valge pankrannikuga, mis paistis kaugele üle mere. Nende seljandike vahel asusid laiad orud ja lainjas maa – ida pool suured künklikud põllud ning läänes võsastunud metsad, väiksemad põllud ja viljapuuaiad.
Kui Elfgiva oli tulnud metsikult vabalt rannalt, siis Cerdic oli pärit korralikust Kentist. Ja selles oligi vahe.
Mehe perekond elas seal esimestest sakside ja jüütide asundustest saadik. Mõis läänes oli senini nende tegelik kodu, kuid noore mehena oli Cerdic rajanud endale ka teise elupaiga väikeses Lundenwici kauplemispunktis Thamesi jõe ääres. Seal võttis ta vastu ja saatis ära kaupu ning tegi koormahobuste karavaniga retki kõigisse saare osadesse. Kauplemine oli teinud ta üsna rikkaks.
Ta oli suur järsuloomuline mees, läbinisti anglosaks, heledate juuste ja siniste silmadega, mis viitasid tema iseloomule. Kuigi mehe habe oli tihe, hakkasid ta juuksed juba hõrenema ning näoilme andis mõista, et kui ta vihaseks saab, võib see koguni rabandusega lõppeda. Samal ajal olid tema laial germaani näol kõrged põsesarnad, mis vihjasid tasakaalukale, isegi külmale