Gladiaator oli osav võrgukäsitseja. Kihlveod jagunesid kaks ühele selle poolt, et ta tapab karu. Pärastlõunal pidi too mees aga võitlema veel teise gladiaatoriga, kes oli tuntud võitleja, ja seekord veeti kihla viis ühe vastu, et ta saab surma. Vedades kihla, et mees võidab mõlemal korral, võis momendil võita kakskümmend korda rohkem. Kõigepealt talutati karu mööda areeni ringi. Rahvahulk oli heas tujus. Pinge ja erutus tulid alles siis, kui nähti verd.
Martina tõusis kähku püsti. Teispool areeni konsuli loožis ja selle lähedal asuvatel istmeridadel nägi ta linna tähtsaid mehi toogades ja nende naisi, kellel olid pikad peenest siidist kleidid ja uhketesse soengutesse kuhjatud juuksed. Kui tüdruk tagasi trepi poole suundus, tundis ta, et teda läbib õrn värin.
Nad võivad küll istuda kallitel kohtadel, ütles ta endale, kuid ükski neist ei saa maitsta midagi sellist, mida mina sel pärastlõunal.
Mõni hetk hiljem väljus tüdruk varjulisest trepitunnelist päikesepaistelisele tänavale. Ta suundus foorumi poole ega märganudki, et kakssada jardi tagapool astus kapten vaikselt välja ühest ukseavast ja hakkas talle järele tulema.
Julius ootas. Ta seisis paari suure puust samba kõrval, mis tähistasid silla põhjapoolset otsa. Keskpäev oli peaaegu käes.
Jutuajamine Sextusega oli teinud ta murelikuks. Ta uskus, et vanema mehe sõnadel võis tõsi taga olla, ja juurdles, kuidas kott üles leida. Kui emale ähvardusest rääkida, annab ta ehk järele, kuid Julius ei olnud selles kindel. Praegu on sellepärast igatahes mõttetu muretseda, otsustas ta. Tal oli teine asi käsil.
Amfiteatrist vasemalt künkalt kostis möirgamist; kergelt rahulolev noot selles hääles ütles, et loom on vist inimese õnneks võtnud.
Julius silmitses foorumi poole viivat laia tänavat. Kui tüdruk peaks tulema, tuleb ta sealtkaudu. Hetkel oli tänav tühi ja kaldapealne samuti. Poiss tundis, kuidas süda taob. „Kui ta nüüd tuleb,” pomises ta, kuid jättis lause lõpetamata. Ta oli kindel, et kui tüdruk nüüd nähtavale ilmub, saab ta pärastlõunal tema omaks. Ta värises erutusest. Ja ometi – see oli kummaline – oli kõigi nende ootuste juures üks osa temast ikkagi närviline, lootes peaaegu, et tüdruk hoiab eemale.
Möödus mitu minutit; Martinast ei olnud ikka veel mingit märki ja Julius hakkas arvama, et võib-olla tüdruk ikkagi ei tule ja võib-olla nii ongi hea, aga siis tõmbas tema tähelepanu endale mingi väike liikumine paremal kaldapealsel.
See ei olnud midagi erilist, ainult mõned sõdurid koos väikest vankrit vedava eesliga. Julius jälgis loiult, kuidas nad aeglaselt piki jõekallast tema poole tulevad. Talle tundus, et väike vanker on vist raske, sest oli näha, et eesel libises korra ja peatus. Kuid võib-olla on loom lihtsalt tõrges. Poiss heitis uuesti pilgu tänavale. Martinast polnud ikka veel mingit märki.
Sõdurid ja eesel olid nüüd kahesaja jardi kaugusel. Neid oli ainult kolm meest: üks juhtis eeslit, kaks käisid vankri taga. Kuna Julius seisis puust samba varjus, ei näinud nad teda, kuid kui nad lähemale jõudsid, suutis ta eraldada nende nägusid kiivrite all. Talle tundus, et üks meestest paistab olevat tuttav.
Ja siis taipas ta ehmatusega, miks see nii on. Mees, kes kõndis vankri taga, polnud keegi muu kui eilne tuttav. Tsentuurio. Julius vaatas suurt kogu uudishimulikult. Ta imestas, miks peaks tsentuurio mängude ajal tänavatel mingit eeslivankrit saatma.
Vanker oli kaetud purjeriidest linaga. Üks nurk oli aga lahti tulnud ja Julius nägi, et sealt ulatub välja veiniamfora. Ilmselt viisid sõdurid mingil põhjusel just täna riigi laohoonest endale kindlusesse toidumoona. Pole kahtlust, et neil on barakkides õhtul pidu. Vanker hakkas pöörama künkast üles viivale kõrvaltänavale.
Juliuse mõtted pöördusid uuesti Martina juurde. Teda läbis põgus rõõmulaine. Kus see tüdruk on?
Ja siis juhtus midagi. Esimesel pilgul ei paistnud see olevat midagi tähtsat. Kui vanker kõrvaltänavasse jõudis, põrkas üks ratas vastu sillutisemuhku ja mingi väike ese kukkus koormalt maha. Hetke lebas see teetolmus, kuni üks sõdur selle kähku üles korjas ja katte alla tagasi torkas. Aga kui ta seda tegi, märkas Julius kahte asja. Ese läikis tuhmilt päikese käes. Ning tsentuurio vaatas kiiresti paremale ja vasakule, et kindlaks teha, kas keegi ei näinud. Tema näoilme väljendas midagi Juliusele hästi tuttavat. See oli hirm – ja süütunne. Sest ese, mis vankrist maha kukkus, oli kuldmünt.
Kuld. Selles vankris võis olla mitu kotitäit kulda. Polnud ime, et eesel komberdas seda vedades. Ja miks peaksid sõdurid vargsi mööda tühja tänavat kulda vedama? Asi oli nii hämmastav, et Julius ei suutnud seda alul uskuda. Polnud mingit muud mõistlikku seletust kui see, et nad vist varastasid selle kulla.
Julius jäi vaikselt paigale, kuni vanker oli kõrvaltänavas silmist kadunud. Tänav tema ees oli ikka veel tühi – tüdrukust ei olnud mingit märki. Äkki tundis poiss, et tal hakkab kõhe, ja tema mõtted keerlesid virvarrina. Siis läks ta väga vaikselt sillalt minema ja suundus kõrvaltänava poole.
Ta hoidis ettevaatlikult vahemaad. Liikudes ühe nurga juurest teiseni, jälitas ta neid nende siksakilisel teekonnal. Polnud mingit kahtlust – mehed hoolitsesid selle eest, et neid ei nähtaks.
Mitu korda lõi Julius kõhklema. Kui sõdurid varastavad kulda või hõbedat ja näevad, et ta neid jälitab, siis võis arvata, mis juhtub. Kuid tema peas hakkas juba kuju võtma üks plaan. Nad kavatsevad selle kulla kuhugi peita, arutles ta endamisi. Kui ta suudab kindlaks teha, kuhu, võib ta seda peidupaika hiljem ise külastada. Vaid üksainus neist kottidest paneb Sextuse kohe oma kaotatud koti unustama. Julius nägi juba sõbra õnnelikku nägu. Talle torkas pähe üks mõte, mis pani ta naeratama. „Meil pole mingit vajadust võltsmünte teha, kui meil on ehtsaid,” ütles ta endamisi naeru kihistades. Sellise rikkuse eest võis ta osta Martinale kõike, mida too tahab.
Jäädes peatänavaga enam-vähem paralleelseks, kulges sõdurite teekond läbi kõrvaltänavate idapoolse künka nõlvast üles foorumi poole. Seal jõudsid nad välja linna läbivale ülemisele peateele. Suundunud kõrvaltänavale, mis jooksis sellega rööbiti, pöörasid nad vasakule.
„Nad lähevad lääne poole,” pomises Julius, „aga kuhu?” Ta ei osanud midagi arvata. Leides, et nii on ohutum, läks ta peateele ning hakkas seda mööda edasi minema, kavatsedes jälitada mööda kõrvaltänavat liikuvat vankrit.
Jõudnud vankri jälil kallakust alla kahe künka vahele, nägi Julius, et see tuleb tema ees välja peateele. Ta peatus, tahtmata, et teda nähtaks, ja ootas, kuni sõdurid oma teed jätkavad ja vastasnõlvast üles hakkavad minema. Nad olid rohkem kui veerand miili temast ees ning üle künkaharja ähmaselt paistev amfiteater jäi nende selja taha, kui nad äkki vasakule ühte kõrvaltänavasse pöörasid ja silmist kadusid. Julius ruttas edasi, tahtmata nende jälgi kaotada. Möödus minut, teine. Ta oli peaaegu päral.
Ja siis, heitnud pilgu nõlvast üles, nägi ta teda.
Martina tuli mööda tänavat alla tema poole, astudes oma õõtsuval sammul. Ta naeratas endamisi. Ta oli kahesaja jardi kaugusel ega näinud poissi.
Julius peatus ja vahtis. Nii et ta tuleb siis ikkagi kohtamisele. Tema süda hüppas rõõmust. Kui ta jälgis tüdruku lähenemist, kadusid kõik kahtlused. Ta on ilus, mõtles poiss. Ta tahab mind. Võib-olla isegi armastab mind. Temast käis üle rõõmu- ja erutuslaine. Ta tahtis edasi joosta, et tüdrukuga kohtuda.
Aga kui ta nüüd Martina juurde läheb, kaotab ta väärtuslikku aega. Iga sekund võib too vanker kaduda tänavate ja õuede rägastikku. Ja siis on ta kullast ilma.
„Tüdruk võib oodata,” pomises ta endamisi. „Kuld ei oota.” Ja ta põikas ühte väravaalusesse.
Mitu minutit liikus ta ettevaatlikult ühest väikesest kõrvaltänavast teise, üha lääne poole. Just enne seda, kui nõlv künkaharjal lõppes, oli üks kena tänav, mille ühel küljel seisid sambad ja mis kulges ülemiselt peateelt lõunasse kuni alumiseni. Ka see tänav oli tühi. Poiss ületas selle. Teisel pool ühel kitsal kõrvaltänaval, mis suundus Diana templi poole, nägi ta väikest vankrit ja eeslit.
Need olid saatjateta. Sõduritest ei olnud jälgegi. Julius