juures oli midagi veidrat. Julius märkas seda, kuid ei osanud täpselt öelda, mis see on. Kui suur mees alla tema poole vaatas, tajus poiss ainult seda, et nende karmide silmade taga peitub midagi muud, midagi varjatut. Mitte et see oleks ebatavaline, kui sellisel mehel on ärilised huvid. Leegionäridele maksti hästi ja polnud kahtlust, et tsentuurio kavatses pärast erruminekut saada jõukaks kaupmeheks või koguni maaomanikuks. Seni olid tema kohustused linnas peamiselt tseremoniaalset laadi ja hõlmasid ka veidi korrakaitsetööd. Tal oli aega investeeringuid teha. Aga kui mees edasi rääkis, leidis Julius, et tema esialgne mulje muutub üha tugevamaks – tsentuurios oli midagi rohkemat, kui esimesel pilgul paistis. Otsekohene sõdur oli mees, kellel on saladusi. Võib-olla olid need seotud mitraistide loožiga, võib-olla millegi muuga. Julius võis ainult oletusi teha.
Poiss vastas tsentuurio esitatud küsimustele veidi närviliselt. Ta püüdis ennast heast küljest näidata, kuigi tundis end ebamugavalt. Võimatu oli ära arvata, mis mulje ta jätab. Lõpuks ometi noogutas tsentuurio isale. „Ta paistab sobivat küll,” lausus ta ja naeratas. „Ma loodan, et sa tood ta jälle looži.” Rufus punastas heameelest. „Mis puudutab jõeäri, siis olen ma rahul. Aga poiss peab töötama koos minu volinikuga.” Tsentuurio vaatas kannatamatult ringi. „Kus ta on? Ah jaa.” Ta naeratas. „Oodake siin. Ma toon ta kohale.” Ja ta läks sinnapoole, kus hämaruses seisid mõned kogud.
Rufus vaatas poega naerul näoga. „Suurepärane, poiss. Sa oled vastu võetud,” sosistas ta. Vanemale mehele paistis, et sel õhtul täituvad kõik tema soovid.
Seepärast oli ta üllatunud ja pisut segaduses, kui nägi, et ilme Juliuse näol ei peegelda hoopiski rõõmu, vaid imestust ja õudust. Milles asi võis olla?
Kui tsentuurio tagasi tuli, nägi Julius esimest korda tema volinikku. Ja kuigi esimesel hetkel ütles ta endale, et see on võimatu, ei jäänud nende lähenedes enam mingit kahtlust. Seal tema ees templi tuhmis valguses seisis kapten, sinakas nägu naerul.
Kui isa ja poeg tol õhtul mööda tänavaid tagasi kodu poole läksid, oli tõusnud kuusirp. Rufus oli lõbusas tujus. Pole midagi paremat kui isa uhkus, mõtles ta endamisi. Tütrele oli ta juba ammu käega löönud, kuid poja puhul tundus talle nüüd, et on tõepoolest hästi toiminud.
Tsentuurio oli poisi tööle palganud. Kapten oli öelnud, et poiss meeldib talle. „Sul on nüüd eluks ajaks amet olemas,” ütles isa Juliusele rahulolevalt. Kui poeg näis veidi mõtlik olevat, ei leidnud ta selles midagi halba.
Juliuse mõtted keerlesid aga ringiratast. Tsentuurio polnud teda ära tundnud; selle eest pidi ta jumalaid tänama. Aga mis saab kapteniga? Talle jäi mulje, et too on just äsja tagasi jõudnud, kuid ta ei söandanud temalt küsida. Kas ta on kodus juba käinud? Võib-olla nägi ta kirja? Kas peaks Martinat hoiatama, et ta selle ära hävitaks? Nüüd on selleks liiga hilja, ütles ta endale. Kapten on tõenäoliselt juba poolel teel koju.
Isegi kui kapten nende suhetes varju jääb, kas tohib siis mõelda vahekorrale selle mehe naisega, kellest nüüd oleneb tema ärikarjäär? See oli naeruväärne.
Ja ikkagi. Poiss mõtles sellest kehast, mõtles sellest rütmilisest kõnnakust. Ta mõtles kogu tee.
Kui nad tagasi jõudsid, oli maja pime. Ema ja õde olid magama läinud. Isa soovis talle südamlikult head ööd ja tõmbus oma tuppa. Julius istus mõne aja ja mõtles päevaste sündmuste üle järele, kuid ei jõudnud mingile otsusele. Mõistes, et on väsinud, otsustas ka tema magama minna.
Ta läks väikest õlilampi käes hoides oma tuppa ja istus voodile. Siis võttis riided seljast. Enne pikaliheitmist sirutas ta haigutades käe voodi alla, et hinnalist kotti katsuda. Siis kortsutas ta kulmu.
Ebamäärast rahutust tundes ajas poiss end voodist üles ja laskus põrandale põlvili. Ta pistis käe voodi alla ja lükkas kastid kõrvale. Asetas siis lambi põrandale ja jäi uskumatuna vahtima.
Kott oli läinud.
Kogu liikus vaikselt pimeduses. Jõe lõunakaldal põles vaid mõni üksik tuli. Ületanud puust silla, jätkas ta teekonda lõuna poole, möödudes suurest kõrtsist, kus peatusid saabuvad rändurid, ja saunast ning pööras paremale ühte kitsasse tänavasse. Erinevalt üle jõe asuva Londiniumi tänavatest olid siin ainult peateed killustikuga kaetud. Seepärast ei teinud tema sandaalid poris liikudes mingit müra. Müts oli tal silmile tõmmatud.
Tuttava maja juurde jõudnud, peatus ta. Lubjatud seinad helendasid kahvatus kuuvalguses. Mees teadis, et esiuks on riivis. Aknad olid luukidega kaetud. Maja taga oli õu ja ta lipsas sinna.
Koer tuli kuudist kähku välja ja hakkas haukuma, kuid peremehe ära tundnud, jäi vait. Mees seisis koos loomaga pimeduses ja ootas mõne aja, veendumaks, et keegi ei liigu. Siis ronis ta veetünni otsa ja jõudis üllatava väledusega üles kivimüürile, mis kulges piki õue serva majanurgani. Viltune kuuvalgus heitis katust katvate kumerate pruunikaspunaste kivide vahele varje, moodustades kummalise geomeetrilise mustri, ning kapuutsiga kogu läks osavalt piki müüriharja tumeda aknaruudu poole, mille luugid olid lahti.
Kapten sisenes vaikselt oma majja ja suundus selle toa ukse poole, kus magas Martina.
Ta oli juba kuu aega kahtlustanud. Raske oli öelda, miks. See oli miski tema noore naise käitumises, tolle mõttessevajunud pilk, pisike kõhklus armatsemisel. Kindlasti ei midagi rohkemat. Mõni teine mees poleks seda ehk tähelegi pannud. Kuid kapteni ema oli olnud kreeklane ning temalt imes ta juba emapiimaga endasse tulise ja uhke omanikutunde, mis oli aluseks tema suhtlemisel nii meeste kui ka naistega. „Ta on merel väga kannatlik,” rääkisid need, kes temaga koos purjetasid, „kuid kui teegi teda petab, peab too verega maksma.”
Kapten ei arvanud, et tüdruk on truudusetu olnud. Mitte veel. Kuid ta otsustas asjas kindel olla ning mängis naisele abielumeeste hästituntud vana vembu, teeseldes, et viibib eemal.
Nüüd avas ta ettevaatlikult magamistoa ukse.
Naine oli üksi. Kahvatu kuuvalgus langes üle voodi. Üks rind oli katmata. Mees vaatas ja naeratas. Väga hea. Naine ei peta teda. Mees jälgis tema tasast hingamist. Toas ei olnud mingit märki sellest, et majas võiks olla veel keegi. Kõik oli hästi. Vaikselt nagu kass liikus jässakas kapten toas ringi, silmitsedes samal ajal naist. Võib-olla teha talle meeldiv üllatus ja ronida tema kõrvale voodisse. Või hiilida minema ja vaadata veel ühel ööl. Ta kaalus just parajasti neid kaht mõtet, kui märkas voodi lähedal laual pärgamenditükki. Võtnud selle kätte, läks ta avatud akna juurde.
Kuusirp andis piisavalt valgust, et Juliuse saadetud kirja lugeda. Allkiri ei andnud kaptenile saatja isiku kohta mingit vihjet, kuid see ei olnudki tähtis, sest sedelil oli kirjas kohtumispaik ja – aeg. Mees pani kirja tasa oma kohale ja väljus majast.
Ometi kord oli Juliuse ema toiminud märkimisväärse kärmusega.
Paks tüdruk polnud sõdureid näinud. Ta oli kogu nende kontrollkäigu aja maganud ning leidnud lõpuks, et töökojas enam kedagi ei ole, vantsinud koju, jäädes sinna hiljaks. Tema hiline saabumine, lisaks miski Juliuse käitumises oligi emas kahtlust tekitanud. Paar täiendavat laksu sundis paksu tüdrukut rääkima, et mehed olid ta tänavale valvama pannud, kas sõdurid ei tule. Siis oli vanale naisele asi selge. „See Sextus on poisile häda kaela tõmmanud,” pomises ta.
Niipea kui Julius ja isa olid lahkunud, otsis ema poja toa läbi. Ta leidis kohe koti, nägi selle hirmuäratavat sisu, istus veidi üle minuti šokeerituna ja teatas siis: „Me peame sellest lahti saama.” Aga kuidas?
Ometi kord oli ta tänulik, et tema tütar on paks. „Torka see oma riiete alla,” käskis ta. Pannud seejärel mantli selga, asus ta koos tüdrukuga teele.
Alul mõtles ta koti jõkke visata, aga see ei olnudki nii lihtne. Vee ääres oli inimesi. Seetõttu viis ta tüdruku mööda peatänavat lähima väravani läänepoolses müüris. Linna kõik väravad oleksid pidanud pimeduse saabudes suletud olema, kuid soojadel suveõhtutel vaadati sellele seadusele sageli läbi sõrmede. Noortele meeldis väljas jalutamas käia ning seepärast ei pööranud keegi vähimatki tähelepanu, kui paks tüdruk ja tema ema väravast läbi läksid. Olles käinud ainult