pole muidugi mitte kinnine koosolek, muidu sind sinna ei lastaks.” Ning lõpuks lisas kõvasti poja kätt pigistades: „Istu ainult vaikselt. Ära ütle midagi. Jälgi.” Nad olid oja juurde jõudnud. Siis ületasid nad silla. Ees asus konsuli palee. Nende sihtkoht oli mööda tänavat üles vasakul.
Viimaks oligi see otse nende ees pimeduses – tume omaette asetsev hoone, mille ukseläve valgustasid kahel pool põlevad tõrvikud. Julius kuulis, et isa toob kuuldavale tasase rahuloleva ohke.
Kuigi Juliuse isa oli muretu mees, oli kaks asja, mille üle ta pöörast uhkust tundis. Esimene oli see, et ta on Rooma kodanik.
Civus Romanus sum– ma olen Rooma kodanik. Rooma võimu esimestel aastakümnetel austati väheseid saareprovintsi põliselanikke täieliku kodakondsusega. Aegamööda aga piirangud vähenesid ning Rufuse vanaisal, kes oli küll ainult kohalik kelt, õnnestus abirügemendis teenides see ihaldatud seisus kätte võita. Ta abiellus itaallannaga, nii et Rufus võis väita, et tema perekonnas on ka rooma verd. Tõsi küll, kui Rufus laps oli, avas keiser Caracalla väravad ja tegi kodakondsuse kättesaadavaks peaaegu kõigile impeeriumi vabadele elanikele, nii et tegelikult ei erinenud Rufus millegi poolest tavalistest kaupmeestest ja poepidajatest, kelle hulgas ta elas. Kuid ta rääkis pojale ikkagi uhkusega: „Meie olime juba enne kodanikud, sa tead küll.”
Isa uhkustunde teine ja palju tähtsam läte asus aga selle läve taga, mille kõrval põlesid vilkuvad tuled.
Sest Rufus oli templilooži liige.
Londiniumi templite seas – kuigi mõned neist olid palju suuremad – polnud teist nii mõjuvõimsat kui Mithra tempel. See asus kahe künka vahel oja idakaldal umbes saja jardi kaugusel konsuli palee territooriumist. Toekas neljakandiline hoone oli alles äsja ehitatud ja polnud pikem kui kuuskümmend jalga. Sisse pääses idapoolselt küljelt ja lääne pool otsas oli väike apsiid, milles asus pühapaik. Selles mõttes meenutas tempel kristlaste kirikuid, mille altarid paiknesid tol ajal ka juba läänes.
Impeeriumis oli alati olnud palju religioone, kuid viimasel kahel sajandil muutusid üha populaarsemaks ida müstilised kultused ja uskumused, eriti kaks neist: kristlus ja Mithra kultus.
Härjatapja Mithra. Pärsia taevase valguse jumal, puhtuse ja aususe eest võitlev kosmiline sõdalane. Julius teadis sellest kultusest kõike. Mithra võitles tõe ja õiguse eest maailmas, kus paljude idamaiste uskumuste kohaselt oli headusel ja kurjusel võrdne osa ja need pidasid isekeskis igavest sõda. Tema tapetud legendaarse härja veri oli toonud maale elu ja küllust. Selle idamaise jumala sünnipäeva pühitseti 25. detsembril.
See oli salapärane kultus, sest pühitsemisrituaale varjas saladuse loor, kuid traditsioonidest peeti kõigutamatult kinni. Tol ajal tõid Mithra kummardajad põlise rooma kombe kohaselt templis väikesi vereohvreid. Nad järgisid vana stoikute aukoodeksit, mis nõudis puhtust, ausust ja vaprust. Ja looži liikmeks ei võetud igaüht. Sõjaväelased ja kaupmehed, kelle hulgas see kultus populaarne oli, kandsid hoolt, et see oleks ligipääsmatu. Londiniumi templisse pääses ainult kuuskümmend või seitsekümmend inimest. Rufusel oli põhjust oma liikmeksoleku üle uhkust tunda.
Sellega võrreldes olid kristlased, kelle usk levis kiiresti, hoopis teistsugune rahvas. Julius oli mõnda neist all sadamas tundma õppinud, kuid nagu paljud roomlased, nii arvas temagi, et see on mingisugune juutide usulahk. Ning peale selle oli kristlus, mis rõhutas alandlikkust ja pani lootuse õnnelikule elule pärast surma, selgelt orjade ja vaese rahva usk.
Julius ei olnud kunagi varem templis käinud ning mõistis, et tema kohalviibimine loožis tol õhtul oli mingisugune eelkatse. Kui nad ukse juurde jõudsid, kolm trepiastet alla astusid ja sisse läksid, lootis ta, et teeb selle katse läbi.
Tempel koosnes kesklöövist, mida ääristasid sambad, ja nende taga asuvatest kõrvallöövidest. Peaaegu viiekümne jala kõrgune kesklööv oli ainult kaksteist jalga lai ja puust põrandaga; külglöövides paiknesid puust pingid. Neid juhatati ühe tagumise pingi juurde ja Julius vaatas enda ümber uudishimulikult ringi.
Põlevad tõrvikud heitsid võbelevat valgust ja kõrvallöövid olid üsna pimedad. Kui teised mehed saabusid ja oma pinkide poole läksid, märkas Julius, et teda uuritakse, kuid möödujate nägusid ta alati ei näinud. Templi teises otsas väikese apsiidi ees seisis kahe samba vahel Mithra uhke kuju, nägu silmatorkav nagu teravate näojoontega Apollonil, silmad üles taeva poole pööratud, terava otsaga Früügia müts peas. Kuju ees asus tagasihoidlik kivialtar, millel sooritati ohverdamisi. Sellel oli süvend vere jaoks.
Tempel täitus pikkamisi. Kui looži viimane liige oli kohal, suleti uksed ja pandi riivi. Siis istusid kõik vaikselt. Möödus terve minut, siis veel üks. Julius mõistatas, mis edasi tuleb. Viimaks vilkus teises otsas üks lamp; poiss tajus, et keegi liigub seal, ning kõrvallöövi pimedusest ilmusid kerge kahinaga kaks kogu. Need olid tõepoolest imelikud.
Mõlemad kandsid peakatet, mis näo täielikult ära varjas. Esimesel oli selleks lõvi pea koos õlgade ümber rippuva lakaga. Teine oli veel jubedam ja Julius tundis teda silmitsedes, kuidas nõrk värin tal mööda selgroogu alla jookseb.
Too mees oli pikem. See, mida ta peas kandis, oli midagi rohkemat kui peakate, sest ulatus talle kuni põlvini. Valmistatud suurtest sulgedest, mis õrnalt kahisesid, kujutas see tohutut lindu, kellel olid kokkupandud tiivad ja suur nokk. See oli ronk. „Kas ta on preester?” küsis Julius sosinal isalt.
„Ei. Ta on üks meie hulgast. Kuid täna õhtul juhatab ta tseremooniat.”
Ronk hakkas templi teisest otsast mööda kesklöövi pinkide vahel edasi tulema. Ta kõndis aeglaselt ning tema suur saba riivas möödudes meeste põlvi. Iga paari sammu tagant ta peatus ja esitas mõnele looži liikmetest küsimuse, mis oli ilmselt mingisugune rituaal.
„Kes on valguse isand?”
„Mithra.”
„Kelle veri väetab maad?”
„Mithra tapetud härja veri.”
„Mis on sinu nimi?”
„Teener.”
„Kas sa kuulud meie hulka?”
„Teispool surma.”
Kui ronk aeglaselt mööda löövi edasi-tagasi liikus, paistis Juliusele, et silmad, mis vaatavad välja noka kohal asuvatest koobastest, pööravad erilist tähelepanu just talle. Äkki hakkas ta kartma, et lind võib temalegi mingi küsimuse esitada, millele tal loomulikult vastust ei ole. Ta oli rõõmus, kui ronk, heitnud talle, nagu tundus, ainult põgusa pilgu, altari poole tagasi läks.
Niisiis ei tundnud ta end kuigi mugavalt, kui isa end lähemale küünitades talle otse kõrva sosistas: „See on üks neist meestest, kellega sa täna õhtul kohtud.”
Tseremoonia ülejäänud osa ei olnud pikk. Ronk lausus mõned loitsud, lõvi andis edasi lühikesed teated, mis puudutasid liikmeskonda, ning siis oli koosolek läbi ja väikesed rühmad kogunesid kesklöövi.
Julius ja isa jäid templi tagakülge. Enda ümber märkas Julius teisi suhteliselt väljapaistmatuid liikmeid, kuid nägi ka paari tähtsat ja mõjukat kodanikku. „Loož võib linnas peaaegu kõik asjad joonde ajada,” sosistas Rufus uhkelt.
Nad ootasid, lobisedes lähedalolijatega. Möödus mitu minutit. Siis tundis Julius, et isa togib teda. „Sealt ta tuleb,” pomises ta. „Ole tubli,” lisas ta närviliselt. Julius vaatas templi lääneosa poole.
Mees, kes enne oli ronk olnud, oli suur ja aukartustäratav. Ta oli kostüümi seljast võtnud ning tuli nüüd mööda kesklöövi, noogutades sõbraliku autoriteediga siia-sinna. Julius nägi tuhmis valguses, et tema pea on hall, kuid alles siis, kui mees lähemale jõudis, märkas ta ehmatusega üle põse jooksvat armi.
Tsentuurio silmad jälgisid teda. Nende pilk oli karm. Julius tundis, et läheb näost valgeks. Polnud ime, et ronk oli teda tähelepanelikult vaadelnud. Ta tundis mu ära ja ma olen kadunud, arvas poiss. Ta suutis vaevu pilku tõsta, kui isa teda närviliselt naerdes tutvustas.
Esialgu ei kuulnud Julius midagi. Ta ei tajunud muud midagi peale tsentuurio pilgu. Alles