mõned kivitüükad, mis tähistasid nende sammaste aluseid. Kogu maa-ala moodustas rohuga kaetud terrassi, millelt avanes vaade jõele.
Sellel maalapil nägi poiss nüüd kaht meest, kellest üks, tõenäoliselt tallipoiss, hoidis hobuseid. Teine, lühildane kogu pahkluudeni ulatuvas mustas rüüs, sammus ringi, otsides ilmselt midagi. Süda täis kartust, arvas Offa kohe: nad on vist tulnud aaret otsima. Ta imestas, kuidas nad sellest teada olid saanud. Poiss oli juba valmis silma alt kaduma, kui mustas rüüs kogu pilgu tõstis, teda nägi ja tema poole osutas. Offa vandus endamisi. Mida ta nüüd tegema peaks? Mees näitas ikka veel tema poole, ja kuna neil olid hobused, ei uskunud poiss, et ta nende käest pääseb. „Parem mängi lolli,” pomises ta ja läks aeglaselt lähemale.
Kogu mustas oli kõige kentsakam mees, keda Offa kunagi näinud oli. Ta polnud pikk ja tal oli lai siledaks aetud ovaalne nägu ning hallid juuksed, mis pealael olid ära pügatud. Ta näeb välja nagu muna, arvas Offa.
Tõepoolest, kui poiss lähemale läks, rõhutasid mehe peened näojooned ja tillukesed kõrvad seda muljet veelgi. Offa ei saanud temalt silmi lahti, kuid meest ei paistnud see häirivat ja ta naeratas põgusalt.
„Mis su nimi on?” küsis ta. Mees rääkis anglosakside keeleks olevat inglise keelt, kuid veidra aktsendiga, mida Offa ei suutnud määratleda.
„Offa, söör. Aga teie?” küsis ori julgelt.
„Mellitus.”
Offa kortsutas selle kentsaka nime peale kulmu ja vaatas siis ringi.
„Sa vist imestad, mida ma siin teed?” päris veider mees.
„Jah, söör.”
Vastuseks näitas Mellitus talle mõne jardi kaugusel kividest laotud piirjooni. Need paistsid olevat mingisuguse väikese nelinurkse hoone vundamendi jaoks. „Ma kavatsen siia ehitama hakata,” kuulutas ta.
See oli kindlasti meeldiv paik, kust avanes kolme suunda hea vaade.
„Mida ehitama?”
Veider mees naeratas jälle.
„Cathedralis,” vastas ta, kasutades ladinakeelset sõna. Näinud Offa nõutut pilku, selgitas ta: „Templit tõelisele Jumalale.”
„Kas Wodenile?” küsis Offa, kuid mees raputas pead.
„Kristusele,” vastas ta lihtsalt.
Ja siis Offa mõistis, kes see võõras on.
Ta oli temast muidugi kuulnud, sest kõigile oli öeldud, et siia tuleb üks mees Canterburyst. Piiskop või kes ta pidi olema. Igal juhul oli see üks tähtis mees. Offa vahtis mustas rõivas munka üllatuse ja kahtlusega. Polegi pealtnäha midagi erilist, arvas ta. Sellegipoolest on parem ettevaatlik olla.
„Millest te ehitate, söör?” küsis poiss. Ta oletas, et teda võidakse sundida palke siia künka otsa vedama.
„Neist kividest,” ütles Mellitus ning osutas roomlaste ehitatud müüridele ning kõikjal vedelevatele murdunud tellistele.
Miks siia? imestas Offa, kuid kui talle meenus, et karjamehed olid rääkinud, et siin lähedal asuvas suures ümmarguses ruumis ohverdati härgi, oletas ta, et see siin on mingi püha piirkond, ja lihtsalt noogutas viisakalt.
„Ja mida sina siin teed?” küsis võõras äkki.
Offa muutus kohe valvsaks.
„Suurt ei midagi, söör. Lihtsalt vaatan.”
„Kas otsid midagi?” Mees naeratas. Offa pani tähele tema pruunide ja üsna leebete silmade uudishimulikku kõikemärkavat pilku. „Võib-olla saan ma aidata sul seda leida,” lausus Mellitus lahkelt.
Mida see võõras teab? Kas on nii, nagu ta ütles, et ta kavandas vaid oma hoonet, kui seal, pilk maas, ringi sammus? Või on tal mingid muud kavatsused? Kas on võimalik, et temagi on mahamaetud kullast kuidagi teada saanud? Kas ta tõepoolest pakub oma abi selle leidmisel või püüab välja selgitada, mida Offa teab? Ilmselt on see piiskop kaval mehike, kellega peab ettevaatlik olema.
„Ma pean nüüd oma isanda juurde minema, söör,” pomises Offa ja hakkas eemalduma, teades, et Mellitus jälgib teda ikka veel.
Miks pidi piiskop valima katedraali ehitamiseks selle mahajäetud kindluse kõrvalise kauplemiskoha lähedal?
Põhjus oli lihtne ja peitus Roomas.
Kui paavst saatis misjonär Augustinuse Briti saarele, polnud tal mõtteski teda pikemaks ajaks Canterburysse jätta. Lõppude lõpuks, hoolimata Frangi printsessi pakutud võimalustest – miks pidi kirikupea tundma Kenti poolsaare vastu kestvamat huvi? Tema ihkas pöörata ristiusku kogu saart. Ja mida ta Britanniast teadis? Seda, et see oli olnud Rooma provints, kuni kahjuks eraldus.
„Ürikutest on selgelt näha,” ütlesid arhivaarid. „Britannia jaguneb provintsideks ja igal neist on oma pealinn – York põhjas ja Londinium lõunas. Londinium on tähtsam.” Niisiis, kui Augustinus ja tema kolleegid saatsid teateid Kenti kuninga lahkusest ja Londiniumist ning väitsid, et too paik on inimtühi, vastati Roomast selgesõnaliselt: „Las kuningal olla Canterburys oma piiskop. Kuid suunduge kohe Yorki ja Londiniumi.” Rooma traditsioone tuli säilitada.
Sellepärast seisiski piiskop Mellitus nüüd Londiniumi mahajäetud varemetes. Munk leidis, et sellel asukohal on ka omad eelised. See asus areneva kauplemiskeskuse juures, kuid omaette, iidses ja majesteetlikus paigas, mis ümbritses seda nagu tohutu suur klooster. See paik oma vanade templitega oli mõjuavaldav. Siia ehitatavast väikesest kirikust saab tema katedraal; kaitsepühaku nimi oli juba välja valitud. Katedraali hakatakse kutsuma Saint Pauliks.
Tol õhtul peatus piiskop Cerdicu tares. Tema kaaskond oli väike: ainult kolm teenrit, kaks noort preestrit ja üks vanemapoolne ülik kuningas Ethelberti õukonnast. Kuigi Cerdic tahtis kangesti külaliste auks pidusöögi valmistada, palus misjonär tal seda mitte teha.
„Ma olen veidi väsinud,” tunnistas ta, „ning tahan jätkata teekonda Essexi kuninga juurde. Järgmisel kuul tulen ma siia tagasi jutlustama ja ristima. Pärast seda võite peo korraldada.” Kuid ta teatas, et hommikul enne teeleasumist peab ta uue kiriku ehituskohas missa. Cerdic palus piiskoppi ja tema kaaskonda ööseks tarre jääda, kolides ise koos oma perekonnaga küüni.
Varasel päikesepaistelisel hommikul viis piiskop Mellitus oma kaaskonna tühja linna. Üks noor preester võttis kaasa pudeli veiniga, teine aga koti odraleivaga. Kuningas Ethelberti õukonda kuuluv ülik kandis seitsme jala kõrgust lihtsat puust risti. Künkal asuval maatükil pistsid nad risti maasse. Seal valmistusidki Mellitus ja preestrid lihtsat missat pidama.
Cerdic vaatas rahulolevalt ringi. Sellel sündmusel osalesid vaid lähedased inimesed. Tema ja kuningas Ethelberti ülik võtavad vastu armulaualeiva ja perekond vaatab pealt. Ta tundis uhkust, et võtab osa sellisest talitusest. „Ma olen põhja pool Thamesi kindlasti ainus mees, kes on ristitud,” täheldas ta ülikule. Ta arvas, et kui katedraal valmis saab, võtavad ka Kenti ja Essexi kuningad oma õukondadega selle sissepühitsemisest osa. Siis istub tema, kes aitas piiskopil seda ehitada, nende seas aukohal.
Ainult üks asi oli teda ärritanud. Eelmisel õhtul olid kaks vanemat poega temalt palunud, kas nad võivad talituselt puududa. „Miks?” oli ta küsinud. „Me tahtsime jahile minna,” vastasid nad hooletult. Cerdic oli marru läinud. „Te kõik tulete koos minuga ja käitute korralikult,” kõmistas ta. Ja kui poisid palusid tal seletada, mida see tseremoonia tähendab, oli ta nii vihane, et karjus ainult: „Ükskõik, mida ta tähendab. Teie näitate üles austust oma isa ja kuninga vastu ja rohkem ei taha ma sellest midagi kuulda.” Kuid silmitsenud neid nüüd, kui nad kandsid oma parimaid rõivaid ning nende noored habemed olid kenasti kammitud, jõudis Cerdic otsusele, et lõppude lõpuks on poisid talle ikkagi auks ja uhkuseks, ning ta läks missale vastu juba paremas tujus.
Teenistus ei olnud kuigi pikk. Mellitus pidas lühikese jutluse, milles ta peatus Kenti kuninga väärt omadustel ning rääkis rõõmust, mida nad kõik peaksid tundma selles kultuspaigas. Ta rääkis anglosaksi keelt üsna hästi, tundeküllaselt ja ilusasti. Cerdic noogutas heakskiitvalt. Siis