puhkes heasüdamlikult naerma. „Mis, ja kogu aeg seda kampa oma turjal kanda või? Parem lähen koos maoga sinna kotti! See on liiga tülikas.”
Kuid sel ajal kui Offa tema terve mõistuse üle naeru kihistas, täheldas naine veidi tõsisemalt: „See on talle vist kohutav. Tead, ma olen teda vaadanud. Ütlen sulle, et isand on talle midagi paha teinud. Ma ei tea veel, mis see on, aga ta kannatab tõepoolest. Kuid kuna ta on leedi, ei luba uhkus tal seda välja näidata.”
„Noh, meie ei saa sinna midagi parata,” ütles Offa.
„Ei,” nõustus naine. „Aga ma soovin, et saaksime.”
Ricola ja tema emanda vahel kujunes välja veel üks side, kui Elfgiva lubas tüdrukul osa võtta tegevusest, mida too polnud varem näinudki.
Juba neil varastel aegadel olid anglosaksi emandad Inglismaal kuulsad oma õmblustööde poolest, kuid tikkimist harrastasid ainult kõrgklassi naised – sel lihtsal põhjusel, et kasutatavad materjalid olid haruldased ja kallid. Seetõttu istus Ricola õhtu saabudes õhinal Elfgiva jalge ees, kui emand näputööd lambi lähedal hoides oma ülesande kallale asus.
„Kõigepealt pead sa võtma riba peent linast riiet,” seletas ta. „Mõned inimesed kuninga õukonnas kasutavad isegi siidi. Sellele joonistad kogu mustri.” Ricola üllatuseks ei võtnud Elfgiva ise krihvlit, vaid saatis hoopis Wistani järele. „Tema joonistab paremini kui mina,” lausus ta.
Ja tõepoolest, milliseid kujundeid noormees joonistas! Kõigepealt tõmbas ta riidetüki keskele ühe pika kõvera joone. „See on vars,” teatas ta. Siis tegi selle külge väiksemad varred, alati üheainsa lihtsa kõverjoonega, ning nende külge joonistas ta, ikka ülilihtsalt, mitmesuguseid lehti ja õisi, nii et kui ta lõpetas, oli linase riidetüki keskel kujutis, mis tundus nii elutruu, et sellel võis peaaegu taime liigi ära tunda, ning samal ajal nii abstraktne nagu idamaa joonistus.
Järgmiseks täiendas ta neid vorme mõne tagasihoidliku tähekese ja risti-rästi viirutusega. Lõpuks, jätnud taime kujutise ümber tühja ala, hakkas ta serva kujundama. Ka see tuli välja meisterlik. Geomeetrilised lilled, linnud, loomad ja kõiksugused paganlikud maagilised sümbolid ilmusid sellise täpsuse ja puhtusega, nagu oleksid nad käevõru lülid. Nagu kevadel maapinnast väljatrügivad krookused tungisid piirjoone sisemiselt küljelt keskkoha poole elegantselt keerduvate kirjarullisarnaste lehtedega kummalised taimed ning pealetükkivalt ja erootiliselt mõjuvad väikesed tömbid puud, nagu tahaksid öelda: kunst tähendab küll korda, aga loodus on sellest alati üle. See oli ja on võib-olla senini anglosaksi vaimu põhitõde.
Alles siis pani Elfgiva riidetüki raamile, et alustada aeglast tikkimist. Ta hakkas peale keskelt.
Töötades pronksist nõelaga, õmbles ta ristpistes välja taime lehed. Nende jaoks kasutas ta mitut värvi siidniiti. „Kui friislased orjade järele tulevad,” seletas ta, „toovad nad mulle lõunamaalt alati siidi.” Sellega rahule jäämata tarvitas ta veel kuldniiti ning lisas paari kohta pärleid, et tikandit veelgi rikkalikumaks muuta. Lõpuks, kui see toiming oli lõpetatud, võttis ta jämeda rohelise siidnööri ja asetas taimevart kujutavale kõverale joonele. Ta surus selle kohale ja õmbles siidniidiga kinni. Lõpetuseks tikkis ta kõik peamised kontuurjooned veel värvilise siidiga üle.
„Järgmiseks võtame käsile servad.” Ta naeratas. „Nende peale kulub mitu kuud.”
Leidnud, et tüdruku sõrmed on küllalt nobedad, lasi Elfgiva sageli ka temal paar pistet teha ja rõõmustas, kui nägi, et orjatüdrukule see töö meeldib. Ta lasi tüdrukul isegi Offa kohale tuua, et tollele näidata, mida nad teevad.
Ning kogu see aeg uuris Ricola vanemat naist, imetles tema väärikat käitumist ning esitas iga päev mõne küsimuse tema riiete või õukonnaelu või Boctoni mõisa kohta, lisades jälle terakese oma teadmistepagasile. Samal ajal uuris ta võimalusi, kuidas end kasulikuks teha. „Sa tahad, et me vabad oleksime,” tuletas ta oma abikaasale meelde, „tead, kui me talle väga meeldime, annab ta meile ühel päeval vabaduse.” Ta naeratas. „Meil tuleb ainult kannatlik olla. See on ootamismäng.”
Mis puutus Elfgivasse, siis temagi mängis omamoodi ootamismängu. Ta oli kiiresti mõistnud, et kuigi Cerdic on teda sügavalt haavanud, ei tohi ta oma piina tunnistada. „Kui su abikaasa eksiteele satub,” oli üks vanem naine talle kunagi ammu öelnud, „jääb üle teha ainult üht.” Abielus on nii, meeldigu see meile või mitte, et kõrvaleeksinud abikaasat endale hoida saab ainult sel moel, kui teda nii kiiresti ja sageli kui võimalik voodisse meelitada. Kõik teised abinõud, mida mõistus või moraal võib ette panna, olid kahjuks kasutud. Elfgiva oligi vastavalt toiminud. Ta polnud tusatsenud ega vaielnud ega mehe vastu külm olnud, vaid oli igal õhtul pärast õhtusööki püüdnud teda võrgutada ja rahuldada. Rohkem kui ühel korral olid nad ärganud päikesetõusul teineteise embuses ning ta oli lamanud vaikselt koidueelset linnulaulu kuulates ning öelnud endale, et võib-olla on mees nüüd lõppude lõpuks rahuldatud, et see lihtsalt saavutatud loidus, see kõigi abielude sõber, hoiab meest ehk tema kõrval. Isegi nüüd hilisel tunnil leidis naine end salamisi palvetamas oma esivanemate jumalate poole: „Lubage, et ma saan veel ühe lapse.” Või kui mitte seda, siis: „Andke mulle aega. Ärge laske sel piiskopil veel tulla.” Ning niimoodi möödus järjekordne kuu.
November oli saksidel Blodmonath – verekuu. Blodmonath, kui enne talvist lund veristati härgi ning viimased härmatanud lehed langesid pärast sügisvihmu kõvakstõmbunud maapinnale.
Blodmonath’i alguses saabus kauplemiskeskusesse üks laev. See oli tulnud üle mere frankide maalt Reini jõe äärest ning Offat kästi aidata seda tühjaks laadida.
See oli esimene kord, kui ta nägi korralikku merekõlblikku alust, ning see võlus teda. Kuigi saksidel olid Thamesil hästiehitatud parved ja isegi laiad aerupaadid, oli too laev sootuks midagi muud.
Tema kõige rabavam iseärasus oli kiil. See algas kõrgel ahtri kohal suure puust kandina ning laskus graatsilise kaarega vette, jätkus aluse all ning kerkis esiotsas uuesti suurejoonelise käilana, mis kaardus uhkelt üle vee. Wistan juhtus just siis Offa kõrval seisma, kui too imetledes seda kena vaatepilti silmitses. „See on just nagu joon, mille sa joonistasid leedi Elfgiva tikandi jaoks,” hüüatas noor ori vaimustunult ja Wistan oli temaga päri.
Kiilu selgroole olid sobitatud aluse puust ribid ning neile löödud naeltega lauad. Laev oli küll üsna pikk, kuid tema keskkoha laius lubas Offal arvata, et tal on märkimisväärne kandevõime. Alusel oli ainult kaks väikest tekki, vööris ja ahtris; mujalt oli ta lahtine. Tal oli üksainus mast, millele sai ristpoomiga tõsta purje. Kuid tegeliku liikumapaneva jõu andsid pool tosinat pikka aeru, mis ulatusid välja mõlemast küljest.
See oli põhjamaade pikklaev. Samasugustel alustel olid tulnud saksid saarele. Elfgiva isa oli maetud Ida-Inglismaa rannikule ühe sellise alla.
Ka last erutas Offat – toredad potissepakedral valmistatud hallid savinõud, viiskümmend suurt kannu veiniga ning kuningakojale mõeldud kuus kasti kummalise läbipaistva materjaliga, mida ta polnud varem kunagi näinud. „See on klaas,” ütles talle üks meremees. Põhjapoolsetes Reini-äärsetes maades oli tehtud veini ja klaasi juba Rooma ajast saadik.
Sel viisil sai Offa esimest korda aimu suurest meretagusest kultuuripärandist, mida tema esivanemad olid hästi tundnud ja mis kunagi oli täitnud selle tühja müüriga piiratud linna, kus talle meeldis ringi uidata.
Mõni päev hiljem aga saabus tema juurde roomlaste maailmast üks palju tähendusrikkam külaline.
Poiss oli taas tühja linna lipsanud ning veetis tunni või paar läänepoolsel künkal. Kuna tal oli aega – võib-olla kogu elu, arvas ta nukralt – seda paika uurida, oli ta otsustanud toimida järjekindlalt, keskenduda korraga ühele väikesele alale ja otsida see põhjalikult läbi, kuni on kindel, et see ei varja enam mingeid saladusi, ning siis järgmise maatüki kallale asuda.
Tol pärastlõunal oli ta leidnud künka jõepoolsel veerul ühe paljulubava keldriga maja. Kasutades omavalmistatud labidat, oli poiss parajasti põlvili maas ja pildus prahti eemale, kui talle tundus, et kuuleb kusagil kaugel hääli. Roninud