saada, kuidas seda parandada.”
Isa pani käe mulle õlale – ma mäletan tema käsi, suuri, pikkade jämedate sõrmedega käsi, niisuguseid, mis tekitavad samal ajal nii hirmu kui ka turvatunnet – ning lausus: „Tead, Zellie, maailmas on juba küllalt lõhutud asju. Sa ei tohiks niisama lõbu pärast neid juurde tekitada.” Äratuskell jäi mitmeks aastaks juppideks, kuni ma selle viimaks ära viskasin.
Igatahes tundub füüsika mulle vähemalt kasulik. Erinevalt emakeeletunnist, kus me loeme pidevalt masendunud poeetide luulet. Täiesti kasutu. Meie õpetaja proua Marks teeb poeetide sõnade dekodeerimise püüdlustest tohutu numbri. Minu meelest on kõik üsna selge: ma olen masenduses ja ma tahan surra. Valus on vaadata, kuidas mu klassikaaslased iga rea jupphaaval lahti harutavad ja nende olulisust taga ajavad. Seal ei ole mingit olulisust. Kõik, kes on tegelikkuses nii kurvad olnud, võivad öelda, et masenduses ei ole midagi ilusat, kirjanduslikku ega salapärast.
Masendus on otsekui raskus, millest polegi pääsu. See surub peale ning muudab isegi kõige väiksemad asjad, nagu kingapaelte sidumise või röstsaia mälumise, samaväärseks kolmekümnekilomeetrise ülesmäge matkaga. Masendus on osa inimesest, see on tema lihas ja luus. Kui sellest üldse midagi teada, siis seda, et masenduse küüsist ei ole võimalik pääseda.
Ja ma olen kindel, et tean palju rohkem kui ükski minu klassikaaslane. Kui ma nende juttu kuulen, tuleb mul kananahk ihule. Sellepärast on emakeeletund minu jaoks sama, nagu vaataks karja pimedaid oravaid, kes püüavad pähkleid leida. Proua Marks ütleb: „Vaatame nüüd seda rida. Siin ütleb poeet John Berryman: „Elu, mu sõbrad, on igav.” Mida ta sellega teie arvates öelda tahtis?” Kõik klassikaaslased hakkavad käratsema ja hüüavad tobedusi, näiteks „Tal ei olnud laupäevaõhtuti kellegagi koos väljas käia” või „Jalgpallihooaeg oli läbi saanud ja tal ei olnud midagi telekast vaadata”.
Pean end tohutult vaos hoidma, et ma püsti ei kargaks ega karjuks: „Ta oli kuradi kurb. Ongi kõik. See ongi tema mõte. Ta teab, et tema elu ei muutu enam kunagi teistsuguseks. Et teda ei saa enam korda teha. Et seesama monotoonne masendav pask jääbki kestma. Igav, kurb, igav, kurb. Ta tahab ainult, et see läbi saaks.” Aga see tähendaks, et ma pean tunnis rääkima, mis rikuks üht minu isiklikku reeglit. Ma ei osale. Miks? Sest ma olen kuradi kurb. Proua Marks vaatab mind mõnikord sellise pilguga, justkui teaks ta, et ma tean, mida John Berryman öelda tahtis, kuid ta ei küsi mind kunagi.
Vähemalt ei püüa mu klassikaaslased füüsikas lihtsat paska meeleheitlikult keeruliseks ajada. Eip, füüsikas püüame kõik keerulisi asju lihtsaks muuta.
Härra Scott kirjutab tahvlile võrrandi. Me õpime parasjagu kehade liikumist. Me uurime selliste kehade omadusi, mida mõjutab ainult raskusjõud. Mängu tulevad kõikvõimalikud muutujad, nagu liikumise suund ja algne liikumiskiirus.
Libistan pilgu üle valemi. Liiga palju numbreid. Hakkan raskusjõu üle mõtteid mõlgutama. Mõnikord ma mõtlen, et raskusjõus peitubki probleem. See hoiab meid maa peal kinni, pakub võltsi stabiilsustunnet, ehkki tegelikult oleme ainult liikuvad kehad. Raskusjõud takistab meid kosmosesse hõljumast, takistab tahtmatult üksteisele otsa põrkamast. Takistab inimkonda suureks kuumaks puntraks muutumast.
Ma tahaksin, et raskusjõud kaoks ja laseks meil olla üks suur pundar.
Paraku ei ole see vastus härra Scotti esitatud küsimusele.
„Aysel, kas te oskate meile öelda, kui kõrgele võib jalgpall põrgata?”
Ma ei teadnudki, et ülesande keha on jalgpall. Vaatan härra Scottile tühja pilguga otsa.
„Aysel,” utsitab härra Scott mind tagant. Ta hääldab mu nime aktsendiga, mille ta omandas ilmselt miljard aastat tagasi gümnaasiumi hispaania keele tunnis. Mure on selles, et minu nimi ei ole ladina nimi. See on türgi nimi. Võiks arvata, et härra Scott on nüüdseks juba kaks ja kaks kokku pannud.
„Ee…” pomisen ma.
„„Ee…?” Preili Seran, „ee…” ei ole numbriline vastus.” Härra Scott toetab selja vastu valget tahvlit.
Klass hakkab selle peale naerma. Härra Scott köhatab, kuid sellest pole kasu. Juba on asi käest läinud. Kuulen kaasõpilaste solvavaid sosinaid, ent see tundub mulle nagu sisisev pomin. Ja mida nad ka ütlevad, ei saa see olla halvem minu öistest kujutlustest, kui ma laman voodis ja mõtlen, kas on võimalik end oma geneetikast lahti rebida.
Kell heliseb. Härra Scott annab meile kohmitsedes koduse töö. Peaaegu kõik lahkuvad klassist enne, kui jõuavad ülesande kirja panna. Mina jään istuma ja kirjutan kõik hoolikalt vihikusse. Härra Scott naeratab mulle kurvalt ja ma mõtlen, kas ta hakkab minust puudust tundma, kui mind enam ei ole.
Kui klass on tühjaks jäänud, tõusen püsti ja lahkun. Kõnnin mööda koridori, pilk naelutatud määrdunud põrandaplaatidele. Sunnin end kiiremini astuma. Võimlasse minemisest hullem saab olla ainult võimlasse hilinemine – mul ei ole mingit tuju lisaringe joosta. Treener Summers jahvatab ühtepuhku sellest, kuidas jooksmine tugevdab südant, et me kauem elaksime. Palun ärge andke mulle mitte ainsatki lisaringi.
See osa päevast meeldib mulle kõige vähem. Ja mitte sellepärast, et ma kardaksin kõhulihaste või rahvastepalli õudusi. Ei, ma vihkan seda osa päevast, kuna pean mööduma mälestusmärgist – minu isa kuriteo monoliitsest tunnistusest.
Püüan alati sinnapoole vaatamist vältida, sunnin end pead maas hoidma ja ümber nurga pöörama. Aga ma ei saa sinna midagi parata, tõstan pilgu ja vaatan. Tunnen, kuidas hing rinnus kinni jääb. Sealt paistabki hõbedane läikiv tahvel, mis on pühendatud Timothy Jacksoni, endise 400 meetri jooksu tšempioni mälestusele. Tahvel on tohutu serveerimisliua suurune ja ripub võimla välisukse kõrval seinal, tuletades kõigile meelde, et Timothy Jacksonist pidi saama esimene Langstoni elanik, kes jõuab olümpiamängudele, kuid ta suri traagiliselt kaheksateistkümneaastaselt.
Tahvel jätab aga ütlemata, ehkki võiks sama hästi ka öelda, et Timothy Jackson on surnud minu isa süül. Jepp, minu isa on see silmapaistev isik, kes purustas terve linna olümpialootused. Igal aastal läheb Timothy sünnipäeval eetrisse uudiste erisaade, et keegi teda ei unustaks. Timothy surmast on möödas kolm aastat, ja uskuge mind, keegi isegi ei kipu seda unustama. Eriti nüüd, kui Brian Jackson on 400 meetri jooksu kvalifikatsioonile nii lähedal. Jah, täpselt sama spordiala. Brian püüab täita unistust, mis tema vanemal vennal ei õnnestunud – kohalik meedia ei jõua seda lugu ära käiata, minu kooli koridorid ei jõua seda lugu ära käiata.
Sunnin end tahvlist mööduma ja võimlasse astuma, käed külgedele rusikasse surutud. Kui päike vahatatud puitväljakult vastu helkima hakkab, mõtlen endamisi, mida mu klassikaaslased siis oma vihkamise, viha ja hirmuga peale hakkavad, kui mind enam ei ole.
Ma ei jõua ära oodata, millal mind siin enam ei ole.
KOLMAPÄEV, 13. MÄRTS
Kui ma koolist koju jõuan, istub ema köögilaua taga. Meie köök on tilluke ja kitsas, ja kui ma käed välja sirutaksin, võiksin peopesadega puudutada kõiki mündikarva seinu. Ema lehitseb arveid, kael keskendumisest kõver, ent ukse avamist kuuldes vaatab ta minu poole. Ja seal see ongi. Sama näoilme, millega ta on mind viimased kolm aastat tervitanud. Segu näokrimpsutusest ja kulmukortsutusest.
Veel kolm aastat tagasi veetsin ma tööpäevad koos isaga ja nädalavahetused koos emaga. Aga pärast seda, kui isa kinni pandi, ei jäänud emal muud üle, kui mind enda ja Steve’i juurde elama võtta.
Enne isa kuritegu vaatas ema mind tavaliselt armastusest ja igatsusest läbi põimunud pilguga, nagu oleksin ma tema endise elu peegel, kibemagus mälestus. Ta libistas oma tumedate mandlisilmade pilgu üle minu, kallutas pea pisut ettepoole, nii et ta sirged helepruunid juuksed libisesid üle ta kõhetute õlgade, ning pigistas kõvasti mu käsi, nagu võiks see, kui ta mind piisavalt tugevasti kinni hoiab, teda ajas tagasi viia. Tundus peaaegu, nagu oleksin mina tema konnasilm. Mitte valus konnasilm, vaid nukrameelsete mälestustega täidetud õrn konnasilm.
Mul ei olnud selle vastu midagi. Mulle lausa meeldis olla salamisi tema tee mineviku juurde,