jõudsid vara koju,” ütleb ema viimaks. Iga päevaga kostab tema hääldusest järjest vähem türgi ja üha rohkem lõunaosariikide aktsenti. Tegelikult on lõunaosariikide aktsent selle kohta isegi vale öelda. Kentucky inimestel ei ole lõunaosariikide aktsenti. Neil on Kentucky bluegrass’i aktsent. See pole sugugi nii võluv kui lõunaosariikide oma. Pigem kolonel Sandersi kui „Tuulest viidud” moodi. Ma olen kõvasti vaeva näinud, et mul seda ei tekiks. Ent nüüd ma mõtisklen, et kui ma ei saa ealeski seitseteist, mis mõtet oli üldse normaalselt rääkima õppida.
„Ma ei pea täna tööl olema.” Jätan mainimata, et mul paluti töölt puududa, sest ma tekitaksin klientides ebamugavust. Härra Palmer on tõeline eufemismide kuningas. Küllap saaksid nad minu emaga suurepäraselt läbi, kuna ema nimetab isaga juhtunut õnnetuks vahejuhtumiks. Või nimetas varem. Viimasel ajal teeb ta näo, justkui poleks seda juhtunudki. Nagu võiks vaikimine kõik olematuks muuta. Kiire lühiuudis: ei muuda.
Georgia marsib kööki. Ta laseb oma sahistitel kriimulisele puitpõrandale kukkuda. Tema meekarva juuksed on seatud kuklasse kõrgesse hobusesabasse. „Sa ikka tuled ju täna mängu vaatama?”
Ta küsib seda emalt, mitte minult. Mina olen nähtamatu.
Georgia on minu poolõde. Meil on üks ema, aga meile peale vaadates ei oskaks seda arvatagi.
„Ma proovin anda endast parima, et kohale jõuda,” vastab ema. Tõlge: enne jäätub põrgu, kui ema jätab mängule minemata. Georgia on alles üheksandas, aga kuulub juba ergutuskoori esindusnaiskonda. Tuleb välja, et see on tähtis asi. Ehkki mulle tundub, et erinevalt teistest spordialadest, kus koondise ja esindusmeeskondade valik käib oskuste järgi, valitakse ergutuskooride koondist ja esindusnaiskonda rinnahoidja korvi suuruse järgi.
„Need on play-off’i mängud,” tuletab Georgia emale meelde. Tema hääletoon on rahulik, sellise inimese hääletoon, kes on harjunud olema boss, kes on harjunud saama, mida tahab. See tuleb Georgial hästi välja. Ta on kogu aeg olnud skeemitaja. Kui minu isal kõik allamäge minema hakkas, sattus ka Georgia osaliselt tulipunkti, kuid temal õnnestus see mingil kombel enda kasuks kallutada.
Ma mäletan, kuidas ühel päeval pärast seda, kui isa oli ametlikult süüdi mõistetud ja luku taha pandud, nägin ma Georgiat ühe poisiga koridoris rääkimas. Peitsin end nurga taha, et saaksin nende järele luurata. Olin valmis vahele segama, kui Georgial peaks minu abi vaja minema, ent temaga on juba kord nii, et ta ei ole eales minu abi vajanud.
„Jepp,” vastas Georgia poisi küsimusele, mille pealtkuulamisega olin hiljaks jäänud. Ta sõrmitses närviliselt karpidest kaelakeed, mille ma olin talle kaks aastat varem sünnipäevaks kinkinud. „Aysel on minu õde, aga tema ei ole mu isa.”
„Aga kas sa oled temaga kohtunud?” uuris poiss Georgialt uudishimulikult. Vahtisin poisi kukalt, heledaid maisikarva juuksetutte, ning pakkusin, et vististi on see Todd Robertson, minu klassi poiss, kes meenutas kõigi arvates tolle suve populaarse romantilise vampiirifilmi peaosa mänginud näitlejat. Georgia oli siis kuuendas klassis, ent arvestades seda, kuidas ta silmad Toddile alt üles vaadates särama lõid, teadis ta minu meelest täpselt, kellega on tegemist.
Nägin, kuidas Georgia vastusevariante kaaludes nina kirtsutas. „Paar korda.”
„Päriselt või?” käis Todd peale, lootes kahtlemata, et Georgia teab kõmulisemaid uudiseid.
„Muidugi,” vastas Georgia. „Ta oli ju peaaegu nagu pereliige.” Todd kallutas end talle lähemale.
„Ma võin sulle päris pööraseid lugusid rääkida, kui tahad,” lisas tüdruk flirtiva lubaduse.
Ma mäletan, kui marru see mind ajas, et ta oli valmis meie pere „saladusi” populaarsuse vastu vahetama, aga lõpuks olen õppinud sellega leppima. Georgia on Georgia, tean, mida temalt oodata võib. Ega ellujäämise eest ei saa ju kedagi süüdistada.
Sama võib öelda minu endiste sõprade kohta, mitte et mul neid üldse väga palju olnud oleks. Enamik neist, kes mul olid, jooksid võimalikult kiiresti laiali, kui mu isa kuriteo uudised kooli koridoridest läbi käisid, ent mõned proovisid siiski ka minu kõrvale jääda. Eriti Anna Stevens, minu endine parim sõbranna. Kui see juhtus, andis Anna endast parima, et mind lohutada, kuid ma tõrjusin teda eemale. Ma teadsin, et tal oleks parem, kui ta minuga enam läbi ei käiks, ehkki ta ise nii ei arvanud. Mulle meeldib mõelda, et tegin talle lõpuks ikkagi teene.
Georgia tantsiskleb ümber köögilaua ja võtab istet. „Ma arvan, et meil on täna õhtul päris head võidušansid. Tõotab tulla ajalooline mäng. Ema, sa pead tulema.”
Vestlusesse sugeneb pikk vaikus. Ema hingab sügavalt sisse ja lausub: „Tule õige sina ka kaasa.”
Vaatan selja taha, veendunud, et minu noorem poolvend Mike on kööki astunud, olgugi et vaikne saabumine ei ole päris kindlasti Mike’i moodi. Ta põrgatab toas isegi korvpalli, ehkki ema on tal korduvalt keelanud seda teha. Kuigi mul pole selle vastu midagi.
„Kas sa räägid minuga?” küsin ma täie tõsidusega.
Georgia ei lausu sõnagi, kuid ma näen, kuidas ta nägu krimpsu tõmbub, nagu oleks ta januga just halvaksläinud piima joonud. Ta ei solvaks mind kunagi ema ees, aga ta teeb kõik endast oleneva, andmaks märku, et ta ei taha mind kaasa. Mis ma oskan kosta? Mul on piinlikkuse osakonnas kuldkliendi staatus.
„Jah, ma räägin sinuga,” ütleb ema ja ma märkan õrna värinat. Mõnikord olen ma täiesti kindel, et isegi mu enda ema kardab mind.
„Aitäh kutse eest, aga mul on palju kodutöid teha.” Astun kapi juurde ja haaran šokolaaditükkidega müslitahvli. Veider, ma tean. Ent mõnikord on mul täitmatu isu. Umbes nõnda, nagu tahaks süüa nii palju, et mind vallanud tühjus täidetud saaks. Samas esineb päevi, kui ma suudan end vaevu röstsaia näksima sundida.
Ehkki täna suudan ma isegi isu esile manada, võtan müslitahvli peamiselt ettekäändeks. Ma ei taha emale minu pärast muretsemiseks veel rohkem põhjuseid anda. Ma tean, et ta otsib märke – mitte just eriti vargsi –, püüab avastada mis tahes vihjeid minu küsitava vaimse seisundi kohta. Annan endast parima, et seda kõike tema eest varjata. Ma ei taha, et ta tunneks end süüdi, kui ma kord läinud olen, ja mõtleks, et ta oleks saanud sinna midagi parata.
„Edu siis tänaseks!” Lehvitan Georgiale tehtult ja suundun trepist üles oma tuppa. Hea küll, meie tuppa. Aga kuna tal on mäng, on see täna minu tuba. Kohe, kui ma tuppa jõuan, poen voodisse. Tõmban tumehalli suleteki üle pea ja kujutan ette, nagu oleksin ma keset ookeani ning lained löövad üsna kohe mu pea kohal kokku, mu kopsud täituvad veega, terve maailm mu ümber läheb mustaks. Püüan kujutleda, kuidas mu potentsiaalne energia muutub kineetiliseks energiaks ja seejärel eimillekski. Ümisen Mozarti reekviemi ja mõtisklen, mis tunne see on, kui kõik tuled kustuvad ja ümberringi jääb igaveseks vaikseks. Ma ei tea, kas see on valus, kas ma hakkan viimasel hetkel kartma, kuid jääb üle ainult loota, et see saab kiiresti läbi. Et see käib rahulikult. Et see jääbki nii.
7. aprill, mõtlen ma endamisi. Üsna varsti.
Mõnikord olen ma kindel, et see, et klassikaline muusika mind endiselt lohutab, on märk minu meeltesegadusest, kuna klassikalist muusikat tutvustas mulle ju isa. Ta armastas seda. Bachi, Mozartit, mida iganes. Kohmakad kassetilindid kuulusid nende väheste esemete hulka, mille ta Ameerikasse kaasa tõi. Kui ma väiksem olin, pistis ta ikka kasseti vanasse mängijasse, mida ta oma esmatarbekaupade poe letil hoidis, ning jutustas mõne loo enda lapsepõlvest, kuidas ta isaga siledal alabasterlaual malet mängis või onu kingapoes inimeste jalgu mõõtis. Sellal kui ta jutustas, tantsisin mina poes ringi, liikudes kohmakalt muusika tempo kiirenemise ja aeglustumise taktis.
Ühel päeval sundis ta mind istuma. „Kuula päriselt, Aysel!” käis ta peale, tumedad silmad suured ja keskendunud. „Kõik vastused on muusikas. Kas sa kuuled neid?”
Nii ma siis kuulasin ja kuulasin. Ajasin kõrvad kikki ja pingutasin hoolega, et kõiki noote meelde jätta. Ma ei kuulnud tegelikult kordagi vastuseid, ent noogutasin ikka, nagu oleksin kuulnud. Ma ei tahtnud, et isa pahandaks ja muusika kinni keeraks või