Joonas Kollo
Mööda tumedat rada
l osa
Kui nad välja astusid, puhus õues kerge varakevadine aprillituul. Päike ei tahtnud kuidagi paksude pilvede vahelt paista, kuid mõned kiired siiski tungisid neist läbi nagu nuga paksust võikihist. John, kuuekümnendates meesterahvas, võttis rahuliku sammuga suuna metsatee poole, kus ta tavaliselt koeraga jalutamas käis. Koer jooksis meeleldi hommikuti õues kõrge muru sees ringi, liputas hüplevalt saba, nuuskis ninaga ja haugatas aeg-ajalt, vaatas siis oma peremehe poole, veendumaks selles, et tema ikka ka järele jõuab. John kõndis aeglaselt, sest valu jalgades ei võimaldanud kiirema sammuga liikuda. Hea seegi, et ta suutis koeraga jalutada.
Äkki märkas vanamees, et koer jäi seisma ja nuusutas tundliku ninaga õhku, tehes koonuga omapäraseid liigutusi. Kui John koera juurde jõudis, seisis see ikka veel kohapeal.
„Noh, mis sa sealt nüüd nuusid? Lähme edasi, lähme.“ Koer aga ei tahtnud kohe kuidagi edasi liikuda. Ta vaatas paremale, nuusutas õhku ja pani siis metsa poole jooksu.
„Ei, ei! Ärme nüüd päris metsa ka lähe! Seal on veel märg ju…ja puha,“ ohkis vanamees, kuid mõistis, et vaielda peniga polnud mõtet, sest koer ei kuulanud teda ja jooksis sihikindlalt edasi. Varahommikune värske õhk tõstis ka Johni tuju ning ta lõi käega ja andis järele.
„Ah, olgu sinuga. Lähme,“ lausus John. Metsas oli veel väga märg ja rõske. Johni saapad ja püksisääred said märjaks. See ei häirinud teda kuigivõrd.
„Pea nüüd, poiss! Ma pole ju noor enam. Vanamees peab ka järele jõudma!“ ilus saksa lambakoer aga rühkis edasi, jäi hetkeks seisma, nuusutas maad, kraapis käpaga ja jooksis edasi. John hingeldas ja pidas vaevu koeraga sammu. Ta nägi ees, umbes sajaviiekümne meetri kaugusel väikest lagendikku, kuhu paistis hommikupäike. Koer jäi seisma, et ninaga õhku tõmmata. John jõudis lõpuks talle järele ning haaras koeral kaelarihmast.
„Pea nüüd, Rocky. Milles on probleem? Alati oled rahulikult jalutanud ja sõna kuulanud. Mis see nüüd olgu?“ Johni hääl oli kergelt pahane, kuid koer hakkas äkki klähvima ja tiris peremeest lagendiku poole. Rocky rebis end Johni käte vahelt vabaks ja sööstis lagendiku poole.
„Ega sa enne ei jäta, kui ma ükskord sind koju ära viin! Aga enne pean su kätte sama, peni!“ ütles John ja sammus ähkides lemmikloomale järele.
Ta ronis üle suure mahakukkunud puu ja astus kõrget võsa eemale lükates lagendikuni. John märkas, et haukuva Rocky ees maas vedeleb midagi. Midagi punase-ja sinisekirjut. Rocky jooksis tagasi ja haukus, kutsudes nii oma peremeest. John astus lähemale ja tardus paigale. Maas murul lamas tütarlaps. Johni hinnangu järgi polnud ta vanem kui kahekümne viie aastane.
„Siia sa tormasidki, Rocky…issand.“ sosistas John. Ta kummardus, et kuulata, kas tüdruk hingab. John ei tuvastanud seda, kuid mõõtis siiski veel pulssi ta käerandmel.
„Vaevu tunda, aga tüdruk on elus, Rocky. Me peame ta siit ära viima…linna ja abi kutsuma.“ Rocky lakkus oma pika keelega tüdruku nägu. Rocky niutsus, klähvis ja oli väga rahutu, justkui saaks aru, et see vaene tüdruk on hädas. Kui John pea tõstis, nägi ta kümmekond meetrit eemal kaht katkirebitud telki. Esemed vedelesid telgi ümber laiali. Veidi aega segadust silmitsedes märkas John maas vedelevatel riiedehilpudel ja lõhki rebitud telkidel vereplekke.
„Kohutav. Mis siin juhtunud on?“ Rocky silmitses peremeest kurbade silmadega. „Ma võtan ta sülle, Rocky!“ Enne kontrollis John, kas neiul pole luumurde. Tundus, et pole. John võttis neiu ettevaatlikult sülle ja hakkas aeglasel sammul tuldud teed tagasi minema. Paarikümne minuti pärast jõudsid nad metsateele, kust Rocky alustas teekonda lagendikuni. Johnil oli väga palav – tema hõlmad olid valla, sall rippus kaelas ja otsaesine muutus märjaks. Truu sõber Rocky sörkis rahulikul sammul Johni kõrval.
„Pea nüüd, ma tõmban hinge,“ ütles ta ja võttis seljast jope, et tütarlaps sellele asetada. Tütarlapse nägu oli kahvatuvalge, riided määrdunud, pükste peal verelaigud. Mustad juuksed sassis ja räsitud. Johnis tekitas see vaatepilt masendust ja valu. „Peame edasi minema. Ei tohi kauem oodata. Minu meelest ripub tema elu juuksekarva otsas!“
Kulus veel kümmekond minutit, enne kui John enda maja ette jõudis ja juba õuelt naist kutsuma hakkas.
„Issand, John, kes see on?!” karjatas ta, kui nägi, et tema mehe käte vahel on noor neiu.
„Ma ei tea! Ära küsi midagi, kutsu kohe kiirabi ja politsei! Ma leidsin ta metsast!“
„Oh, kui kole lugu! Kui kole lugu!“ halas naine ja tormas telefoni järele. John viis tütarlapse tuppa ja asetas ettevaatlikult diivanile. Rocky siples kogu aeg oma peremehe kõrval ja silmitses nukralt ilmselgelt kannatada saanud tüdrukut. Rocky oli piisavalt tark, taipamaks, et selle neiuga on juhtunud midagi väga jubedat. Olgugi et koerad ei oska rääkida, tunnevad nad väga hästi, kui midagi on korrast ära.
Johni naine kutsus politsei ja kiirabi, seejärel astus lähemale ja vaatas tütarlast. John kattis teda parasjagu tekiga.
„Ta on ju täitsa noor. Täitsa külmunud! Mis temaga küll juhtus?!“ Johni naine kattis oma näo kätega.
„Ei ole õrna aimugi, aga ta polnud üksi. Seal, kust ma ta leidsin, vedelesid asjad…palju asju…ja telgid…Ma ei tea, Linda. Rocky leidis ta…“ John rääkis häälega, nagu oleks ta sattunud raskesse avariisse, kuid siiski eluga pääsenud.
„John, tegu on ilmselt kuriteoga…Mul on hirm. Jõuaks politsei ometi kiiremini kohale.“
Kiirabi ja politsei jõudsid kohale ruttem, kui John ja Linda oskasid arvata. Kiirabibrigaad tormas kohe neiut üle vaatama ning politseinikud protokolli koostama.
„Teie täisnimi, palun.“ lausus maheda häälega politsenik, hoides käes pabereid ja pastapliiatsit.
„John McMerry. Naise nimi on Linda McMerry.“
„Mis kell te tütarlapse leidsite?“ küsis madala häälega pikka kasvu meesterahvas. Ta nägi välja 30–35-aastane. Tema kehaehitus oli sportlik ja õlad väga laiad. Paarimees oli aga täiesti tema vastand – paks, kohmakas, peas nokkmüts.
„Umbes kella seitsme paiku hommikul. Siis kui ma Rockyga õue läksin. Rocky on meie koer.“ Loom haugatas ja liputas saba. „Kui aus olla, siis tundis Rocky, et midagi on paigast ära. Vist tundis lõhna. Ta hakkas õhku nuusutama ja haukuma ning jooksis metsa. Ma jooksin talle järele, kuni jõudsin lagendikule, kust ma õnnetukese leidsingi.“
Noor politsenik kirjutas kiirelt kõik üles ning esitas veel küsimusi.
„Teie ja Linda tütarlast ei tunne, eks?“
„Ei“ vastas John lühidalt. „Seal oli kaks telki. Need olid katki rebitud, seal vedeles palju asju ja oli verd.“
„Jah, kohe läheme ka sündmuspaigale, kus täiendame protokolli. Siis ma võtan teilt mõned allkirjad ning sellega oleks esialgu kõik.“
„Jah, loomulikult. Kõige tähtsam on uurida välja, mis seal juhtus!“ Johni ja politseiniku juurde astus kiirabiarst.
„Pulss on väga madal, see on vaevutuntav, kehatemperatuur on 35 kraadi. Hingamine on väga pinnaline, kuid siiski on ta elus.“ Arst võttis kindad käest. „Mingeid vägistamise ega löömise jälgi pole. Ainuke, mis leidsime, on sügavad kriimustused kätel. See on kõik. Me viime ta haiglasse ning seal hoiavad teda arstid kontrolli all.“ „See on lihtsalt hirmuäratav!“ kostis Linda.
Politsei uuris sündmuspaika pedantse täpsusega, et ka kõige pisem detail ei jääks märkamata. Nad uurisid tähelepanelikult igat eset ja maalapikest. John ja Linda seisid veidi eemal ja vaatasid politseinike täpset tööd pealt. Kui politseinikud tegid fotosid, siis olid nad sunnitud astuma paar sammu edasi.
„Nad olid mitmekesi,“ ütles politseinik, kes veidi aega tagasi küsitles Johni. „Kaks katki rebitud telki, mõlemas on kõik asjad alles. Isegi kaks jopet on maha jäetud. Võib oletada, et nad lahkusid siit väga kiiresti, ja see, mis neid lahkuma sundis, oli nende jaoks väga ootamatu. „Seal eemal,“ ta näitas käega puu juurde, mis kasvas umbes kümme meetrit kaugemal telgist, „on palju verd. Esiteks peab selgeks tegema, kas veri tüdruku pükstel ning veri maas, on ühe ja sama inimese oma.“
Ta kõndis