teiste juurde, kuid tuli hetke pärast tagasi.
„Mitte ühtegi dokumenti pole ja ka neiu isik on siiani veel tuvastamata,“ rääkis ta, „jälgi on siin palju, kuid nende järgi võib oletada ainult seda, et tekkis paanika. Nende liikumine oli tõenäoliselt kaootiline. “ Ta suundus taas metsa poole.
„Cole, sind kutsutakse raadio teel. Miskit tähtsat.“ Cole oligi see politseinik, kes küsitles Johni ja kes pidi ka selle juhtumiga tegelema. Väikest kasvu politseinik jooksis raadiosaatjaga Cole’i poole.
„Jah, Cole kuuleb.“
„Cole, meil on uudiseid. Üks neiu möödus Johni ja Linda majast parasjagu siis, kui kannatanut kiirabi autosse toimetati. Ta olevat vaatanud seda pealt ning öelnud, et tunneb neiut. Sa pead siia tulema. “
„See on väga hea! Ma olen varsti kohal. Me pole veel siin lõpetanud, kuid peamised detailid on juba fikseeritud. Oleme varsti kohal!“
Just sel hetkel, kui Cole koos meeskonna ja Johni ning Lindaga lahkus sündmuskohale, toimetas kiirabibrigaad kannatanut autosse, kui äkki juba pikemat aega maja juures seisnud neiu ütles ootamatult kõigile, et tunneb kannatanut.
„Ma tunnen teda! Härra politseinik!“ Neiu jooksis politseiauto poole, mis seisi veidi eemal. „Ma tunnen seda tüdrukut!“
„Teie nimi, palun,“ alustas politseinik rahuliku tooniga.
„Kristina. Kristina Meier.“
„Nii, te väidate, et tunnete seda neiut.“
„Jah!“ vastas Kristina lühidalt.
„Rääkige kõigest, mida te teate.“
„Eile, umbes kell kuus või umbes sellel ajal seisin ma poe juures. Poest väljus neli noort inimest. Kaks noormeest ja kaks tütarlast. Nad oli matkajad, jah, matkajad, ma olen kindel. Nendel olid suured seljakotid seljas. Nad rääkisid, et neil on käsil pikk loodusmatk ja et peatuvad mõneks päevaks meie kandis. Siis astusid nad mu juurde ja küsisid, kus oleks minu arust hea koht ööbida. Nende seas oli seesama tüdruk, keda praegu viiakse kiirabiautoga ära…“ Kristina oli üpris närvis. Sõnad kadusid suust.
„Ja kas te oskate ka tema nime öelda? Kirjeldage neid. Kas oli midagi imelikku nende käitumises või midagi, mis võiks tunduda ebatavaline.“
„Ei tea. Nad ei öelnud seda. Ei, nad olid tavalises tujus. Ma ei märganud mitte midagi imelikku nende käitumises. Seda tüdrukut ma mäletan. Ja ühe noormehe nimi oli Roger vist, kuid ma ei ole kindel selles! Üks tüdruk oli heledate juustega, blond. Noormehed olid mõlemad tumedapäised. Rohkem ma vist ei oska midagi öelda…“
„Teie informatsioon on meile suureks abiks. Täname teid. Soovime ka teie konaktandmeid, et saaksime ka tulevikus teiega ühendust võtta, kui selleks muidugi vajadus tekib. Ning siis, palun, siia ka allkirja.“
„Jah, jah! Aga mis juhtus selle tüdrukuga?“ küsis ta lõpuks politseniku käest.
„Ta leiti metsast teadvusetuna. Tema sõbrad on kadunud. Rohkem ei saa ma midagi öelda.“
„Õudne lugu! Aga kui te enam mind ei vaja, siis ma läheksin…“
„Oodake üks hekt. Teiega vestleb veel härra Cole. Mu kolleeg ja ülemus. Ta jõudis just siia.“
„Jah, hea küll.“ vastas Kristina.
Kristina nägi politseiautot, mis peatus nende kõrval. Sealt väljusid John ja Linda noogutasid Cole’i jutu peale ja sammusid majja. Seejärel astus Cole Kristina juurde ja tervitas teda.
Kolm päeva pärast seda, kui John McMerry leidis metsast teadvuseta tüdruku, helises ühes korteris telefon. Kõnele vastas kolmekümnendates meesterahvas. Tema tumedad juuksed olid veidi sassis ning pruunid silmad väsinud.
„Alden kuuleb.“ Sekundi pärast tundus talle, et ta vastas liiga järsku.
„Tervist, Alden. Kuidas läheb, mees?“
„Pole viga. Puhkus vaikselt tiksub.“
„Rõõm seda kuulda! Aga mul on sulle üks tööülesanne.“
„Ma kuulan pakkumist.“
„Ma pakun, et ülehomsest on sul palju tööd, mees. Aga see pole telefonijutt. Ootan sind oma kabinetis tunni aja pärast. Sobib?“
Alden mõtles veidi enne kui nõusoleku andis. Nagu kokku lepiti, istub Alden tunni aja pärast oma ülemuse kabinetis.
„Ma arvan, et sa juba aimad, mis töö sind ees ootab.“
„Eks ma aiman jah, aga ei hakka enneaegu pakkuma midagi.“ Ta istus toolile.
„Loe seda. Siis räägin mina.“ Ülemus ulatas talle mapi. Alden tegi selle lahti. Ta luges hoolega pea iga lehekülje läbi.
„Kuidas tundub?“
Alden kergitas kulmu.
„Ei tundu just raskeim juhtum, ma oletan. Kas see tüdruk on siiani teadvuseta?“
„Alden, kas sa ütled mulle ära? Jah, ta viibib haiglas. Ootame kuni ta tuleb teadvusele.“ „Mul on jäänud veel viis päeva puhkust…! Saan ma sinna sõita viie päeva pärast?“ küsis ta erutunult ja asetas mapi tagasi lauale.
„Pärast seda juhtumit saad terveks nädalaks puhkusele! Sobib?“
„See on juba parem.“ Ta naeratas. „Sa rääkisid midagi ülehomsest? No siis on mul veel kaks päeva koos tänasega puhata!“
„Nii ta on, Alden.“ Ta tõusis toolilt ja tahtis juba minna, kuid siis jäi seisma.
„Miks jälle mina?“
Ülemus naeratas.
„Sa oled üks parimatest.“ Alden ainult naeratas kergelt ja jättis hüvasti. Õues seistes jäi ta hetkeks mõttesse.
Päev enne Aldeni ja ta ülemuse vestlust, hakkasid alevikus, kus kõik juhtus, levima juttud, et juhtumid tuleb uurima mingi agent või detektiiv. Ta pidavat siia jääma seni, kuni kõik lahendatud saab. See uudis oli nii hea kui halb. Ühest küljest tunnevad elanikud end turvalisemalt, samas kui kutsutakse keegi spetsiaalselt kohale, siis on tegemist väga tõsise juhtumiga. Sedasi arvas ka Kristina.
„Ema, kas sa oled kuulnud sellest, et keegi saadetakse meie linna seda tundmatu neiu juhtumit uurima?“
„Mina pole sellest küll midagi kuulnud. Aga kust sina seda kuulsid?“ Ema pesi parajasti nõusid. Kristina istus tugitoolis ja lehitses ajakirja.
„Siis kui ma poes käisin, rääkisid mingid vanamemmed selle neiu juhtumist ja siis üks neist ütles, et varsti saadetakse siia salaagent.“
Ema puhkes naerma.
„Ei mina usu neid vananaiste jutte. Ma arvan, et meie kohalik politsei saab selle lahendatud. No kõige tõenäolisemalt saadetakse keegi siia appi.“
Kristina pani ajakirja kinni ja vaatas mureliku pilguga ema poole.
„Aga ema, meil pole siin ammu midagi sellist juhtunud…see on väga imelik. Kellel on vaja rünnata matkajaid?“
„Kas vähe neid, kes peast segi on, Kristina? Seepärast ole ka sina ettevaatlikum, sest ma muretsen su pärast. Elanikud on ärevil ja hirmul. Olgugi, et rünnati võõraid, kuid siiski tuleb silmad ja kõrvad lahti hoida. Ei tahaks uskuda, et see jätkub.“
Kristina näole tekkis naeratus. Talle tuli meelde, kui ema need samad sõnad talle peale luges, kui ta veel väike tüdruk oli. Selles linnas möödus tema lapsepõlv. Tema mälestustes on see väike linnake alati olnud rahu ja sõbralikkuse sümbol. Vaatamata sellele, et vahel harva on siin nii mõndagi salapärast juhtunud. Kristina kasvas üles isata. Peres oli kaks last: tema ja vanem vend. Ema töötas pearaamatupidajana ja sai head palka, seega lapsed said üles kasvatatud. Kristina elas täpselt ema maja vastas väikeses majas, mille ta sai oma sugulastelt. Vend töötas Saksamaal. Jõulude ajal ja mõnel pühal vahel veel käis kodus, et näha lähedasi.
Alden