liikvele? Kui ei, jooge vett. Jooge puhast vett. Kui te ei saa juua puhast, jooge kraanivett. Las see lööb augu teie uskmatusse ja skepsisesse. Las see täidab teid ja täidab pilgeni. Las see voolab üle ääre, apelleerides teie kannatamatusele. Las see tilgub maha ja siis te näete. Või pigem tunnete, just, nahal tunnete selle puhtust ja läbipaistvust. Saate aru, et tõde on parem kui vale, missuguses kehastuses see ka ei esineks. Sest et tõde on vedel ja vale on aineline. Vedelik on ju ka aine, ütlete teie ja teil on õigus. Aga ta on vormitu, ta võtab selle anuma kuju, kuhu ta on valatud. Selleks anumaks võib olla igaüks meist. Selleks anumaks, ütlen ma teile, peab olema igaüks meist.
Ema sõitis puhkusele. Keegi ei keetnud mulle enam borši ega hapukapsasuppi. Paks sai otsa. Ma tormasin mööda korterit ega teadnud, mida teha. Ma tormasin mööda maailma ega teadnud, mida teha. Korter tormas mööda maailma ega teadnud, mida teha. Maailm tormas mööda mind ega teadnud, mida teha. Ma läksin poodi, keegi ei tea, mis see mulle maksma läks, ja ostsin puljongit. Palju puljongit. Puljongipulbrit. Erinevaid sorte. Kanapuljongit, loomalihapuljongit, seenepuljongit. Ma tulin koju tagasi ja hakkasin keetma. Keetma ja jooma. End kõrvetades ja ahnelt neelates. Puljong imbus minusse ja kõik hakkas laabuma. Rahunema. Ma hakkasin mõtlema oma sõprade peale, keda mul ei olnud. Ma mõtlesin, millised nad oleksid, kui nad mul oleksid. Kahtlused vaibusid. Ma sünnitasin maailma. Inimesi täis maailma. Inimesi, kes lähevad ja kastavad kuiva pinda, annavad niiskust mu kõrvetatud kurgulaele.
Hiljem ma mõtlesin, et see on egoistlik. Et ma ei saa luua neid inimesi, neilt endilt küsimata. Sest mitte ainult minu kurgulagi ei ole kõrvetatud. Et maailmas on massiliselt kannatavaid inimesi kõrvetatud suulagedega. Ja et minu oma ei saanud kõrvetada mingite väliste asjaolude tõttu, vaid sellepärast, et ma ei oska tulega ümber käia.
Sest see on märk. Kuidas see mulle kohe pähe ei tulnud. See on see, mida alati on nimetatud märgiks. Erinevate inimeste puhul erinevatel põhjustel. Kui sa ei oska tulega ümber käia, siis ära käi. Ta on õel ja tänamatu, ta muudab su kurgulae lahtiseks haavaks ja su enda söetükiks. Ainult vesi. Ainult vesi kui tule vastand. Ainult tema võib värskendada, lasta tunda oma jahedust. Oma puhtust. Oma ravitsevat jõudu.
Ma keetsin jälle puljongit ja jõin külma vett peale. Pea valutas. Paks tundus üha vähem vajalik. Ma mõistsin järsku, paks pole üldse see, mida inimene vajab. Inimene koosneb veest. Palju suurema protsendi ulatuses kui paksust. Milleks siis rikkuda seda ilusat ja loomulikku tasakaalu? Mispärast vaielda loomulikkusega? Tõusud ja vool, mida me suudame nende vastu teha? On kõigest vaja võtta vastu nende elustav jõud ja mitte neile vastu hakata.
Ma lõpetasin korterit mööda tormamise ja istusin maha. Ma istusin ja mul oli hea olla. Puljong toitis mind jõu ja rahuga, vesi jahutas mu kõrvetatud kurgulage. See oli harmoonia. Ma istusin ja ootasin ema. Esimestel päevadel, kui ma alles hakkasin midagi mõistma, ei saanud ma veel lõpuni aru. Mõistmise algusest tõelise teekonnani on küllaltki pikk vahemaa. Ma ei teadnud, et minu saatus on see tee läbi käia, ja hiljem, ma väga loodan, näidata teed ka teistele kõrvetada saanutele. See ongi minu teekonna lugu. Ma jutustan sellest nii katkendlikult, aga seda ainult sellepärast, et ma ei saa seda tunda teisiti, kui ma tundsin seda siis, kui ma alles kompasin teed, ettevaatlikult, intuitiivselt, libastudes mudastel kividel, mille vesi peseb peegelsiledaks. Ma ei teadnud, siis veel ei teadnud, kuhu ma lähen, kuid ma mõistsin juba, et kõik on muutunud, et ma olen asunud teele. Teele, millelt kõrvale astuda ma ei taha, millelt kõrvale astuda on isegi võimatu. Sest voolust tugevamat ei ole. Sest paks ei ole hüve, isegi kui ema sõitis puhkusele.
Kes see küll oli, kes talle selle reisi kinkis? Kes maksis kinni tema sõidu Belekki? Keda kiita ja kelle jalgu pesta? Kardan, et ma ei saa seda kunagi teada. Kuid minu tänu sellele inimesele on piiritu. Ta ei lükanud mind teele, seda mitte. Ta märkis maha esimese tähise, pani paika esimese viida sellel teel, paigutas esimese palgikese sillale minu vees.
Ema ei tulnud Belekist tagasi. Belekis toimus loodusõnnetus, kas üleujutus või tulvavesi, ema hotell jäi vee alla. Ema ujus välja, kuid jõudu ei olnud emal piisavalt palju. Paks, mida ta jõuliselt kogu oma reisi vältel nautles, vedas ta põhja. Ema hukkus. Muidugi üldinimlikus mõttes. Sest iseenesest mõista mitte keegi ei sure lõplikult. Mitte keegi mitte kunagi. Sest – olgu peale – avaldan teile veel ühe tükikese saladusest. Noh me räägime voost. Voolust, millega on kasutu ja mõttetu võidelda. Mis võidab ja uhub ära iga tammi ning pöörab ümber iga laeva. Aga kust see vool tuleb? Millest ta moodustub? Mis teda sünnitab? Igasugune voog lähtub kusagilt, suubub kuhugi ja täitub kuidagi. Kõigel on oma osised, ehkki neid ei ole võimalik eraldada.
See on veel üks vee imetlusväärseid iseloomujooni. Te ei saa seda tükeldada. Ma pean silmas, et ilma spetsiaalse varustuseta. Ta püüdleb alati ühtsuse poole, iseendaga sulandumise poole. Oma algmõistusega saab ta aru, et tema jõud on terviklikkuses. Ja ainult selles. Piisad tõmbuvad üksteise poole ja moodustavad niresid. Nired tõmbuvad üksteise poole ja moodustavad voogusid. Vood tõmbuvad üksteise poole ja moodustavad jõgesid. Jõed tõmbuvad üksteise poole ja moodustavad meresid. Mered tõmbuvad üksteise poole ja moodustavad ookeane. Ookeanid tõmbuvad üksteise poole – ja ujutavad kõik üle.
Tuleme tagasi mõtte allikate juurde. Ehkki seda on meeletult raske teha. Mõistus veab samamoodi allavoolu, peatusteta, ega saa ühestki randumisköiest kinni. Niisiis. Millest siis koosneb see voog, see ilma peatusteta edasi tormav voog? Te ei ole kunagi selle üle mõelnud? Siis teeme vaat kuidas. Avame ja kirjutame üles. Kirjutame umbes nii:
2. Mitte keegi ei sure mitte kunagi lõplikult, vaid muutub pärast näilist surma osaks katkematust voost, mis viib pidevalt edasi kõiki teisi.
Number „kaks” ei seisa selle teesi ees lihtsalt niisama. Võib arvatavasti öelda, et järjekorranumber on vahetus korrelatsioonis postulaadi tähtsusastmega. Muide, selle me veel vaatame üle. Jah, täpselt. Vaatame üle. Kui huvitav sõnaühend. Kui huvitav tegevus – üle vaatama. Kindlasti tuleb selle üle korralikult mõelda.
Ma ei saanud kohe teada, et ema ei tule enam tagasi. Ma ei jälgi eriti numbreid, kalendreid ega igasuguseid kuupäevi. Niikuinii on kõik üks voog ja selle lahutamine elementideks tundub mulle mõnikord mõttetu, mõnikord isegi pühadust teotav. Muidugi, ma sain aru, et ema ei tulnud tagasi. Telefon hakkas helisema ja koju ei tekkinud üldse paksu. Ma keerasin köögis kraani lahti ja imetlesin seda. Ma hakkasin enne midagi tundma, kui seda mõistma. See oli arvatavasti kõige parem etapp – tunnete puhtuse seisukohast –, eelteadmise etapp. Kui kraanid on juba avatud – vabandage sellise võrdluse pärast, aga ma ei oska paremat välja mõelda –, aga vesi veel ei voola, vaid alles läheneb, ehkki juba teeb häält, undab ja koguneb. Pärast, üsna ruttu purskab voog ja seda ei saa enam peatada, saab ainult vaimustunult imetleda, kaotada end selles läbipaistvuses ja puhtuses, lahustudes, sulandudes, neeldudes. Aga praegu, praegu oli mis tahes paks majas otsas ja telefon helises. Aga ma ei võtnud vastu. Need kõned häirisid mind. Mida need võisid mulle öelda? Mingeid uudiseid ema kohta arvatavasti. Ma sain sellest aru, õigemini tundsin intuitiivselt, aga ei tahtnud teada saada. Ma vabastasin pea tõelise teadmise tarbeks. Puhastusin, uhtusin välja, ehkki ma ise tollal seda uhtumist isegi ei tundnud. Ma elasin veest ja puljongist. Ma muutusin igas mõttes läbipaistvaks. Ma voolasin ja mulisesin. Ma tundsin enneolematut jõu juurdevoolu, kui mitte füüsilise, siis vaimujõu lisandumist. Ma istusin pikalt köögipõrandal, jõin puljongit ja mõtisklesin. Ma pidin tihti kodunt väljas käima. Põhiliselt puljongipulbrit muretsemas. Mõnikord vaatasin postkasti ja nägin, et sinna hakkas kogunema paberit. Mingid arved arvatavasti, teatised. Küllap olid teated ema kohta samuti seal. Ma ei hoolinud neist. Ma ei olnud kunagi mõelnud, et on olemas mingi raha, et korteri eest, tuleb välja, peab kuidagi maksma. Ei, teoreetiliselt ma aimasin seda, aga praktilist rakendust enda suhtes ei näinud. Ma ei hoolinud sellest. Ehkki, tuleb olla aus. Ausus on läbipaistvus, ma juba ütlesin, üks tähtsamaid omadusi. See peab käima inimesega kaasas alati ja igal pool. Ja mitte ainult inimesega, vaid kõikide loomise objektidega, kogu loodusega. Ehkki nende teiste puhul ei teki küsimustki. Kuidas saaks puu olla ebaaus?
Teisest küljest, loomad võivad väga tihti olla ebaausad ja läbipaistmatud. Sitikad teesklevad, et on puulehed, et neid nahka ei pistetaks. Liblikad ja igasugused