kohal, paljugi mis, ei ole tema vahetus, tal on päevad või kallis vanaema suri ära, siis see eriline klient võib istuda, pool tunnikest viisakuse poolest igavleda ja ära minna. Saamata jäänud kasum ja sellest otseselt tulenev professionaalne frustratsioon on ilmselge. Seetõttu peab tüdruk, kellele selline klient on osutanud erilist tähelepanu, olema alati kontaktis.”
„Te peate silmas, et teda võidakse igal hetkel kohale vilistada ja tema kui kuulekas linnuke peab kohale lendama?”
„Ei, muidugi ta ei ole kohustatud seda tegema. Kuid administratsioon tervitab seda igati. Selle eest on ette nähtud mitmesugused boonused ja hea suhtumine. Nii et reeglina tüdrukud lähevad selle peale.”
„Selge. Aga Agnia?”
„Ah selline oli siis tema õige nimi. Siin nimetas ta ennast Violettaks.”
„Juhtub.” Jean-Paul, kes oli nimetanud end Mihhailiks, naeratas närviliselt.
„Aga Agnia? Teie Agnia keeldus alguses oma telefoninumbrit andmast, nagu ma juba ütlesin. Motiveeris sellega, et talle ei tohi sellel numbril helistada, tekivad olmelised ebameeldivused ja nii edasi ja nii edasi.”
„Ja kuidas te sellest olukorrast välja tulite?”
„Meie? Minul ei olnud sellega mitte mingisugust pistmist. See oli kõik meie administratsiooni vilunud tegevus. Tuli natuke tõsiselt mõelda ja lahendus leiti ruttu. Nad andsid talle teise mobiili, firma oma. Selles oli ainult üks number ja ainult klubi administratsioon võis sellele telefonile helistada.”
„Huvitav, kuidas tal õnnestus seda teist telefoni oma noormehe eest varjata?”
„See ei pane mind küll üldse imestama. Tüdrukud, eriti vaiksed nagu see teie Agnia, on võimelised sellisteks riugasteks, milles neid mitte kunagi kahtlustada ei osata. Keerutas kuidagi välja.”
Jean-Paul, kes oli oma viimase repliigi välja öelnud topelteesmärgiga, jäi mõttesse. Marina kas ei kuulnud teist tagamõtet või lihtsalt ei olnud veel kronoloogiliselt sinna jõudnud. Jean-Paul otsustas teda tagant tõugata.
„See tähendab, fakt, et tal oli oma noormees ja et ta seejuures tuli siia tööle, teid imestama ei pane?”
„Teate, ma püüan üldse mitte üleliia imestada. Siin leiavad pidevalt aset sellised sündmused, mida ka kõige rikkalikum kujutlusvõime ei oska ette kujutada. Ma ütlen rohkem, suuremal osal siin töötavatest tüdrukutest on omad noormehed ja nad on nendega täiesti õnnelikud. Tõsi küll, harilikult on noormehed oma armsamate tööga kursis.”
„Kas nad tõesti ei esita mingeid pretensioone?”
„Aga miks nad peaksid õigupoolest midagi esitama? See on töö nagu töö ikka. Loominguline kusjuures. Ja ametlikult ei toimu midagi sellist.”
„Võtmesõna on siin „ametlikult”, saan ma õigesti aru?”
„Te olete taibukas. Mulle on alati taibukad noormehed meeldinud,” Marina tõmbas keelega üle alumise huule, justkui tahtmatu liigutus, aga teisest küljest, mõtles Jean-Paul, ta on ju kõrgema klassi professionaal, nii et vaevalt ükski tema toimingutest selles sfääris saaks olla juhuslik.
Missuguses „selles sfääris” nimelt, eelistas ta enda jaoks mitte täpsustada, isegi mõttes mitte.
„Ja mis edasi?”
„Millal edasi?”
„No kui mingid mitteametlikud süžeed siiski tekkisid?”
„Oi, kust mina võin teada? Ma arvan, et iga tüdruk klaaris kuidagi ise oma noormehega asjad ära. Aga mis ametlikku osasse puutub, siis paljudele neist see isegi meeldis. Küttis omamoodi üles.”
„Ma arvan, et ma saan aru, miks,” ütles Jean-Paul, kulutades natuke aega võitlusele valla pääsenud fantaasiaga.
„Just nimelt.”
„Aga ma tahaksin tulla tagasi Agnia juurde. Kuidas ta siia ilmus ja kuidas ta motiveeris oma soovi siin töötada?”
„Kuidas ilmus, seda ma ei mäleta. Motiveeris sellega, et talle pakub huvi.”
„Mis pakub huvi?”
„Proovida end selles hüpostaasis.”
„Ah et nii lausa,” kratsis Jean-Paul lõuga.
„Ma annan täpselt tema sõnu edasi. Ärge unustage, et mul on väga hea mälu. Mitte ainult visuaalne, vaid ka kuulmismälu. Ja taktiilne,” selles kohas sirutas Marina käe ja sügas omakorda Jean-Pauli lõuga, pärast mida jätkas oma juttu. „Mulle üldse tundus, et see oli peamine liikumapanev jõud, mis tõi ta mitte ainult siia, vaid lihtsalt juhtis teda ka mööda elu, kui kasutada praegust moodsat vulgarismi.”
„Mida te silmas peate?”
„Ma pean silmas seda, et teie Agniat huvitas teada saada, kuidas inimesed elavad. Kuidas elavad kõige erinevamatesse ühiskonnakihtidesse ja sotsiaalsetesse rühmadesse kuuluvad inimesed. Ma sain nii aru, et ta oli selles elus üsna vähe näinud või, ütleme nii, tema isiklik empiiriline kogemus oli suhteliselt üheülbaline. Nii ta tegigi seda tasa selliste sukeldumistega jõleduste sügavikesse, nagu ütleks mõni üleliia tundlik paberimäärija.”
„Ise te ju nii ometi ei arva?”
„Nii oleks rumal arvata ja elus seda suunda jätkata. Ja kui on miski, mida ma ei kannata või, täpsemalt, üritan minimaalselt harrastada, siis on need rumalad ja motiveerimata teod.”
„Selge. Tähendab, Agnia tuli teie arvates siia uurimishuvist?”
Jean-Paul mõtles pidevalt, et kindlasti tuleb sisse torgata remark, et Agnia ei ole „tema oma”, nagu Marina tüdrukut jätkuvalt sarkastiliselt iseloomustas, isegi mitte tema sõbra Adami oma, vaid hoopis talle tundmatu Georgi oma. Kuid, olles kaasa haaratud mõtte ja vestluse käigust, unustas selle kogu aeg ära.
„Jah. Saate aru, ta püüdis saada kogemusi, erinevaid, kõige erinevamaid, enne seda, kui lõplikult vastu võtta mingi tema jaoks väga tähtis otsus.”
„Kust te teate?” küsis Jean-Paul kahtlustavalt.
„Mina ei tea midagi. Isiklikest teadmistest kinni hoidmine on inimkonna ajaloo jooksul ennast piisavalt kompromiteerinud, kas te ei leia?”
„Eeee,” takerdus Jean-Paul.
„Pole tähtis, ärge mõelge selle peale. Ma lihtsalt oletan ja ehitan oletused üles oma teadmistele inimloomusest. Julgen loota, et mul on need olemas.”
„Aga te just rääkisite teadmiste võimatusest,” Jean-Paul sattus segadusse ja ajas viimast jõudu kokku võttes oma rada, püüdes tüütult endast eemale peletada tissidega Sokratese kuju, milleks Marina Must Vesi illusoorselt, kuid järjekindlalt moondus.
„Oi, ärge olge selline tähenärija. Te saite must väga hästi aru ja ärge tehke nägu, et ei saanud,” ägestus Marina kuidagi ruttu ja liiga võltsilt. „Tuleme parem teie vaese tüdruku juurde tagasi.”
„Ta ei ole minu oma,” tuli Jean-Paulile siiski meelde.
„Ma ju ütlesin teile, lõpetage tähenärimine!”
„Hästi, ma ei tee seda. Tähendab, kahe nädala möödudes sai tema huvi otsa? Või sai rahuldatud?”
„Mulle tundub, et asi oli palju lihtsam. Ta ei pidanud vastu.”
„Millele ei pidanud vastu?”
„Kõigele. Siinsele keskkonnale, publikule, tüütutele ebasündsatele ettepanekutele, mis sadasid talle kaela igast kandist. Ikkagi, teate, elukutse jätab omad jäljed. On keeruline töötada stripiklubis ja mitte olla väikese, kuid väga kiusliku käputäie kiimaliste paavianide iha märklauaks. Aga teie Agnia oli kaunis, kusjuures kuidagi ebatavaliselt kaunis selle koha jaoks.”
„Ta ei ole minu oma,” parandas Jean-Paul leebelt uuesti.
„On see nii tähtis? Seda enam praegu.”
„Võimalik. Ja kuidas sai selgeks, et ta ei pidanud vastu?”
„Ta