Kas sa oled kunagi oma halva meeleolu põhjuste üle mõelnud?”
„Mida seal ikka mõelda. Jõin eile üleliia, asjaajamisi on täna palju, jõudu vähe, kuhugi ei taha minna, kõik on ära tüüdanud.”
„Just nii!” Nastja lausa võidurõõmutses. „Aga kas sa ei tahaks nii elada, et miski ei tüütaks, jõudu oleks mitte vähe ega liialt, vaid just nii palju, kui on vaja takistuste minema uhtumiseks, ja et looming tooks sulle jälle rõõmu?”
„Vabandust, mis nende takistustega oli?” Dissoneerivaid noote tajus Blutussov puhtalt muusikahariduse tõttu. Muidugi polnud see konservatoorium, aga ühtekokku pikaajalise kontserdipraktikaga selliseks asjaks piisas.
„Mis nendega?”
„Nendega tuli midagi kummalist teha, sa ütlesid.” Nastja paljas alakeha ei läinud Blutussovil kuidagi peast. Ta mõistis juba, et teda hakatakse kuhugi värbama, aga see toimus kuidagi nii fantasmagooriliselt ja ainult seetõttu jätkas ta seda jutuajamist ega põgenenud näiteks vannituppa või ei tõuganud tüdrukut lihtsalt korterist välja. Lõppude lõpuks, kes on siin peremees?
„Ära uhtuda. Teiste sõnadega ületada. Eemaldada. Nagu veevoog uhub paisu minema.”
„Kas ikka uhub?”
„Vältimatult.”
„Aga kuidas siis need igasugused hüdroelektrijaamad, tammid?”
„See kõik on ainult aja küsimus. Vesi on alati tugevam,” naeratas Nastja. „Nii et kas sa tahad seda?”
„Aga millega mu looming sulle ette jäi?”
„Oi, ära ole nii naljakas. Palja silmaga on näha, et sa ei saa oma tegevusest mingit naudingut. Looming on lakanud sulle naudingut tekitamast või drive’i, kui soovid. Ma olen siin sinu juures paar päeva elanud ja näen seda. Iga päev sa mõtled, kuidas oma õhtu kuidagi originaalselt mööda saata, et ainult ei peaks jääma vastamisi vajadusega midagi teha, seadeid muuta või üldse uusi laule kirjutada. On mul õigus?”
„Ei,” vastas Blutussov ausalt. „Asi pole üldse selles. Aga muuseas, ma olen valmis su ettepanekud ära kuulama. Mida sa mulle siis ette paned?”
„See on pikk jutt. Kas sul on praegu aega?”
„Praegu mitte eriti. Mulle helistab kohe mänedžer, kuhugi on vaja sõita, ma ei mäleta, kas salvestusele või klipi võtetele. Võib-olla tormata kontserdile. Sõzrani.”
„Sulle ei meeldi Sõzran?”
„Ma niisama, tinglikult.”
„Selge. Tead, kuidas me teeme? Ma annan sulle oma mobiilinumbri ja sa helistad mulle, kui sa veidi vabam oled või kui oma graafikus selgust saad. Ma sõidan kohale, kuhu aga ütled, see pole raske, ja siis räägimegi. On isegi parem, kui mitte sinu kodus.”
„Mispärast?”
„Ma ei tea. Sul on siin aura kuidagi…”
„Ebasobiv?”
„Ütleme nii.”
„Olgu. Oleme kokku leppinud. Anna number.”
Tõepoolest oli kogu asi hoopis muus. Blutussovil oli juba mõnda aega igav elada. Ja loomingul polnud sellega mitte midagi pistmist. Muusika oli ka teda ära tüüdanud. Kuigi seejuures arvas ta paradoksaalsel moel, et just selles seisundis, kus ta ei tunne muusika suhtes mingit vaimustust, kirjutab ta seda, mida ammu on tahtnud. Omandab ja taltsutab ilma liigse ärevuse ja teismelise emotsioonideta. Ja pärast vaatame, milleks see kõik.
6.
„Tähendab, ei ole näinud?” Adam fikseeris hoolikalt küsitluse tulemused. Tal oli kaasas diktofon, mida hoidis küsitletavate loal sisse lülitatuna. Lisaks, mitte lõpuni tehnikat usaldades, kirjutas ta vestluse põhipunktid märkmikusse, mida ta kaasas kandis. Peale kõige muu tundus talle, et musta geelpliiatsiga kõige üles kirjutamine on väga stiilne, sel hetkel meeldis ta endale kohutavalt, ta tundus endale sellise reaalselt eksisteeriva Pinkertoni või mõne muu detektiivist superkangelasena.
„Mina isiklikult pole näinud,” krimpsutas küsitletav noormees miljoni neediga nahktagis ja musta pearätiga, mis oli täis stiliseeritud kolpasid, püüdlikult otsaesist, püüdes meenutada. Adam oskas inimestes poolehoidu äratada. Ta oli isegi kunagi läbinud erikoolituse selles kunstis. „Ma võin poistelt küsida.”
„Küsige, olge nii kena. Ma olen kindel, et kui keegi teda nägi, siis pööras talle kindlasti tähelepanu.”
„On ta ilus?”
„Te ju nägite fotot. Ebatavaline. Ja käitumine on ebatavaline.”
„Aga miks te arvate, et ta võis käia „Ristikheinalehes”?”
„Ma ei arva. Ma uurin asja. Talle meeldis välja ilmuda kõige ootamatumates kohtades. Nii et lihtsalt ei saa jätta kõrvale ühtki võimalust. Saate aru, Agnia mingis mõttes kollektsioneeris inimesi.”
„Mismoodi?”
„Noh, nagu inimesed korjavad marke. Või münte.”
„Ma korjan plaate. Vinüüle.”
„Või siis ka nii.”
„Mitte üleüldse, muidugi. Metall peab olema.”
„Vinüülplaadid… Kus seal metall on?” ei saanud Adam aru. „Metal-muusika. Mitte materjal. Nagu Whitesnake. Black Sabbath.”
„Selge,” tegi Adam arusaaja näo. „Vaat nii. Aga tema korjab inimesi. Tema jaoks huvitavaid. Aga huvitavad on tema jaoks just sellised eksemplarid, keda ta elus varem kohanud ei ole. Kuna elu on tal olnud üsna ühetaoline ja kohtunud on ta vähestega, see tähendab, mu sõber nagu eriti ei lubanud talle selliseid tutvusi, nii et ta võis vabalt kalduda teise äärmusse. Te olete küllaltki ebatavalised inimesed, vähemalt esmapilgul,” täpsustas Adam pehmelt. „Nii et ma oletan kõike, oletan kõike.”
„Meeldiv kuulda,” ütles needitud noormees ootamatult galantselt. „Ma siis küsin poistelt.”
„Küsige.”
„Küsin.”
„Te küsige, küsige.”
Kusagil teises kohas selsamal ajal liikus Jean-Paul ringi, nagu liiguvad välismaalased binokliga vaatamisväärsusi vaadeldes. Selge see, et tegelikult ei vaadelnud ta vaatamisväärsusi, kuid see tundus talle hea kattevari olevat. Kujutada imelikku linnakülastajat, kes ei lahku binoklist, suunates seda kivikatustele, kummalisele prillide ja lokkidega mehefiguurile, kelle pooltorso oli miskipärast ühele neist katustest unustatud, mustale kassile, kes vaatas alati ühes ja samas suunas, oli naljakas ja kahjutu. Selliselt inimeselt võib oodata mistahes küsimusi. Ja need ei viivitanud tulekuga.
„Ainult et jääb arusaamatuks,” pobises Jean-Paul endale nina alla, suunates binokli pronksist kitsekujule, kellel linnaeksootika harrastajad olid jälle ühe kõrva ära saaginud, „milleks mulle seda kõike vaja on? Milleks mulle? Selge see, et too pipar kaotas armsama ja nüüd siis nagu kannatab. Olgu, ma võin isegi Adamist kuidagi aru saada. Aga milleks mulle see? Ma olen normaalne professionaal, tegelen sellega raha eest, mispärast ma siis äkki heategevusse viskusin? Sentimentaalitseme siin. Jõgi, mõistate, udu… Tunded, kaotused, mõistate. Pisarad, vihm. See kõik on vesi, eranditult vesi. Ei midagi enamat.”
Binokkel põrkus alasti naise punase siluetiga, mis sümboliseeris stripiklubi. Vaadelnud seda üksikasjalikult igast küljest, lugenud üle pealiskirja, mis lõplikult hajutas kahtlused selle sümboli juhuslikus kokkusattumises, hakkas Jean-Paul binoklit silme eest võtmata kujutise poole liikuma.
Georgi ise istus kodus ja kannatas. Suitsetas, toppis tuhatoosi konisid täis ja helistas iga mõne minuti tagant Adamile. Muide, Adam tõmbas üsna ruttu pidurit.
„Kui sa hakkad mulle nii sagedasti helistama, ei saa ma inimestega normaalselt suhelda. Aga normaalne suhtlemine on sinu otsingute edu võti.”
„Minu otsingute? Miks