seda, millega ta minu juurde tuli ja miks ma talle vajalik olin. Minu seisundis, mis tollal üldse ei soodustanud vestlusi. Kordan, ma ei olnud tollal valmis vastu võtma informatsiooni, seda enam, et see, mille vastuvõtmine mind siis ees ootas, ei olnudki üldse informatsioon. Seda on keeruline seletada, aga nii see ju alati on. Kõige tähtsamat on alati keeruline seletada. Vähemasti verbaalselt. Võib olla lihtsalt mina ei oska, ei tea. Mul on alati olnud lihtsam intuitiivselt tajuda kui sõnadega seletada. Võimalik, et ta valis mu välja just seetõttu.
Kuid üha sagedamini mõtlen ma, et ta isegi ei valinud mind välja. Ei, see ei olnud jumala tahe, kõrgemad jõud, Veekandjate Täht. Ei. Seda võib nimetada juhuseks. Seda võib nimetada saatuse irooniaks. Seda võib nimetada mitut moodi, peamine on, et mul on lihtsalt hea meel, et ma tol hetkel tema teele jäin. Sest kui seal oleks olnud keegi teine, ei oleks midagi olnudki. Mina ei oleks midagi teada saanud ja on võimalik, et too teine ei oleks midagi mõistnud. Võimalik, et oleks isegi mõistnud ja siis oleks paljugi muutunud. Minu staatus eelkõige. Ja tolle teise staatus. Sest teised on alati olemas.
Aga minu staatus – lõppude lõpuks, kes ma siis ikka olen. Edevuse ja enesearmastuse väljajuurimine, kas ei ole see üks esimesi Puhta Isa käske, millest räägitakse neofüütidele kõige esimesel instruktaažil? Ja äkki ronib see kusagilt minust välja. Puhasta mind, vesi. Puhasta mind. Pese maha mu patt, pese maha. Tee mind läbipaistvaks ja puhtaks nagu sa ise. Tee mind maitsetuks ja igavesti voolavaks. Ma kannan sind… Sind kannan ma…
Me läksime kööki. Ma keetsin teed. Teatud aja möödudes õnnestus meil lõdvestuda – ma ei oska seda teisiti nimetada – ja me rääkisime juba kõigest. Ta rääkis aeglaselt, sõnu maitstes, neid suus ringi veeretades, neid endast näppudega välja tirides, nagu lapsed venitavad nätsu, vaadates, kuidas see pikk maitsetu niit neil suust välja tuleb, ja siis topivad tagasi, tihti käte abita. Ta vaatas mind natuke hämmingus. Ma läksin põlema ja rääkisin talle kõigest. Endast, sellest, kuidas ma elan, mida ma sellest maailmast arvan. Algul ta ei tahtnud maailmast rääkida. Pööras ikka enda teemale. Kuid mis sellest, ma väitsin jätkuvalt, et ma ei tea midagi tema hädast ega saa teda kuidagi aidata. Ma rääkisin inimestest, inimestest üldse. Sellest sopast, sellest vastikusest, mis meid ümbritses ja kõigile külge kleepus ja mis ei lase meil juua mingist puhtast allikast, mis, nagu ma juba siis kahtlustasin, eksisteerib seal kusagil kõigest hoolimata. Nendest olmeprobleemidest, isegi mitte probleemidest, vaid meie mõistuse suletusest ja risustatusest, mis segab meil nägemast kõike õiges valguses ja mis minul isiklikult ei lase majast väljuda, mis hoiab mind ähmase pääsemislootusega nende nelja seina vahel. Ma rääkisin tol korral endast liiga palju, ma armastasin ennast liialt. Aga see on andeksantav, ma ei teadnud ju tollal midagi. Ei teadnud kaua ka pärast tema lahkumist. Alles hiljem kujunesid asjaolud selliseks, et kõik õnnestus. Kõigepealt kujunesid asjaolud, pärast aga kõik muu. Kui asjaolud poleks niiviisi kujunenud, siis, ma arvan, poleks ka midagi õnnestunud. Nagu ahelreaktsioon. Nagu mööda renni voolav vesi ei lõhustu üksikuteks piiskadeks, nii ei ole ka elus midagi lihtsalt niisama, muust eraldi seisvat. Kõik klammerdub kõige külge ja moodustub mosaiik. Mida uhub vesi. Kõike maailmas uhub vesi, muutes puhtamaks ja selgemaks. Läbipaistvamaks. Läbi vee muutub kõik ja saab tõelise kuju.
Mina siis rääkisin, tema kuulas. Hiljem hakkas ise ka rääkima. Enam mitte oma asjast, vaid muust. Me hakkasime teineteist kuulama. Me leidsime ühiseid jututeemasid. Me esitasime teineteisele küsimusi ja jõime minu tehtud teed. Mul oli tol ajal ilmselt suhtlemisvaegus, mistõttu inimene, kes oli mulle külla tulnud ega põlanud ära minuga suhtlemist, tekitas tõelist furoori. Tema sõnad kinnitusid tahtmatult mällu, et neist hiljem moodustuks selge pilt.
Me rääkisime poliitikast, olukorrast maailmas. Kuidas ma tollal elasin? Kuulasin raadiot, lugesin ajalehti. Aga asju arutada polnud sootuks mitte kellegagi. Ema oli siis juba haiglas. Ta haigus oli just ägenenud. Ja isa pole mul kunagi olnud. See tähendab, muidugi oli ta olemas, formaalselt, kuid ma ei tundnud teda ega tunne siiamaani.
Hiljem ta lahkus ja mina jäin maha. Kuhu mul oma kodust oligi minna. Võtsin märkmiku ja konspekteerisin jutuajamise. Ma tegin sel ajal alati nii. Jutuajamisi inimestega ei olnud mul siis eriti palju, nii et oli täiesti võimalik need kõik kirja panna. Milleks – ma ei teadnud isegi, võimalik, et ma juba siis alateadlikult valmistusin.
Muuhulgas jutustas ta siis ka veest. Ta oli paigaldanud kodus kööki filtri. Küllap veel enne sündmusi. Neid sündmusi, mis ta minu juurde tõid. Enne seda kõike. Ta oli nii innustunud, et rääkis seda inertsist kõigile. Nähtavasti oli see viimane mälestus, viimane lugu normaalsest elust. Et näe, puhas vesi paneb ennast teistmoodi tundma. Annab arusaama täisverelisest elust ja muud sarnast. Tervis läks paremaks ja sellega koos hakkasid igasugused mõtted tekkima. Maailmakorraldusest, nagu ta salapäraselt silma pilgutades ütles. Ta märkas mul köögis piiblit. Kokaraamatute riiulis. Nojah, ma olin just natuke varem otsustanud, et vaimutoit peab kehalisega täiesti võrdsetel alustel kõrvuti olema. Sinnapoole ta siis vaatas ja pilgutas silma. Ja rääkis filtrist. Mina kuulasin ja fikseerisin. Panin kõrva taha lootuses, et kulub ära. Ei, ma ei mõelnud tollal midagi erilist. Nagu öeldud, fikseerisin ma tollal kõik jutuajamised. Lootsin, et tuleb midagi mõistlikku välja. Lihtsalt igaks juhuks.
Kirjutasin üles kõik ja märkisin rohelise markeriga eriti tähtsad kohad. Lihtsalt enda jaoks. Mõtlemata. Pärast süstematiseerin, mõtlesin. Aga vesi on hea asi. Ma ise jõin tollal palju vett. Pudelivett ostsin. Sest kraanist tuleb ju solki. Ma kuulasin raadiot, lugesin ajalehti. Ma sain hiljem aru, et meid lollitatakse. Siis ma arvasin, et sealt just tõest informatsiooni leiabki. Televiisorit ma tollal ei vaadanud. Mitte põhimõtte pärast nagu hiljem, lihtsalt mul ei olnud siis seda. Televiisor ei olnud mulle taskukohane. Aga muidu arvatavasti oleksin vaadanud. Kui oleks olnud. Praegu ma mõistan, et seda võib vaadata. Kui oskuslikult filtreerida. Filter, just nimelt! See ei pea ainult kraani küljes olema. Ja mitte niivõrd kraani küljes. Kuivõrd meie peades. Just sinna tuleb see kõigile paigaldada. Isegi käsu korras. Selle üle ma mõtlesin palju. Kohe pärast tema lahkumist. Ei mõelnud siis midagi välja, kuid juba tundus, et tema tulek ei olnud lihtsalt niisama. Märgiline tulek oli. See sai mingil moel kohe selgeks. Mispärast, ei olnud esialgu selge, aga et seal oli midagi, oli kohe tajutav.
Pärast algas elu ja lükkas mõtted minust eemale. Oli vaja kusagil käia, midagi otsida, osta, kuhugi joosta, järjekordades seista ja nii edasi, materiaalne maailm varjutas ajutiselt vaimuilma. Mitte et ma enam poleks järele mõelnud, lihtsalt lükkasin asja kalevi alla. Õige ajani, kindlasti õige ajani.
3.
Selge see – ei surnukuurides, ei traumapunktides, ei kiirabihaiglas, isegi politseiteadetes ei olnud Agnia kohta mingeid andmeid. Georgi istus toru otsas terve päeva, kuid ainus, mis tal õnnestus saavutada – oma südametunnistuse sai puhtaks. Ta võis endale täiesti rahulikult öelda, et oli teinud kõik mis võimalik, teha sellele kohale linnukese ja lükata kogu otsingute sfäär kalevi alla paremate aegadeni. Isegi Adam ei oleks saanud midagi ette heita.
4.
Otsustada on muidugi üks asi. Ja hoopis teine asi on see otsus kuidagimoodi ellu viia. Otsustada pole üldse raske. Kuidas inimestele sellest otsusest rääkida – see on tunduvalt raskem. Olgu peale, tundub, et kõik saavad aru, et selles pole midagi niisugust. Et on loomulik, et ei ole inetu ja nii edasi. Aga lihtsalt niimoodi minna mõne tuttava juurde ja küsida: „Kas sa tahaksid pornokas mängida?” Kuidagi riskantne on. Seda enam, et kui äkki palutakse selgitada, milleks talle see kõik, mida ta siis ütleks? Nämmutaks midagi arusaamatut kunsti kohta. Valetaks ühesõnaga. Sest, jumala pärast, mis kunst see oleks? Lihtsalt unistus. Lapsepõlveunistus. Lihtsalt ta ärkas ükskord kohutavalt üksildase, kohutavalt mahajäetu, kohutavalt perspektiivituna ja otsustas, et kui mitte praegu, millal siis veel? Raha on, kurat-teab-missuguselt surnud sugulaselt – ta ei olnudki eriti süvenenud – ootamatult kaela sadanud pärandus. Lihtsalt ilmus kusagilt mingisugune notar, lõi ta pahviks. Huvitav, aga tunda end rikka inimesena oli kuidagi väga kummaline. Tal läks see kogu aeg meelest ära. Arvestas harjumuspäraselt, kuhu poodi oleks odavam toidukraami järele minna. Nüüd oli juba ükskõik. Ükskõik. Nüüd oli tema jaoks igal pool odav. Olgu, mitte kohe, aga pärast seda, kui kõik formaalsused