ei raisanud samuti asjatult aega. Oma seadusega ette nähtud lõunapausil pani ta ette konspiratiivsed tumedad prillid ja sukeldus oma vetruvasse elegantsesse Alfa-Romeosse. Tema tumedad juuksed lehvisid tuules külgaknast välja, särgi lühikesed varrukad õieli sestsamast tuulest, ühesõnaga, kõik oli nii, nagu peab. Adam sõitis kesklinnas, otsides õiget tänavat. Ta pööras põiktänavatesse ja sõitis tupikutest läbi. Ta oleks kihutanud mööda prospekte, kui selles linnas oleks neid olnud. Ta sõitis mööda puiesteid, kuulates võimatust raadiojaamast diskotümakat. Ta tegi suitsu ja lennutas poosetades sigarette poolavatud aknast välja, naeratades seejuures vastusõitvatele naisautojuhtidele. Lõpuks parkis Adam auto jõe äärde, pargi sissepääsu juurde. Võttis välja mobiiltelefoni ja valis numbri. Leppis vastanuga kokku, et too tuleb tema juurde kümne minuti pärast. Ronis autost välja ja seisis kaua jõe ääres, hingates sisse udu ja niiskust ja heites kaastundlikke pilke lähedalt mööda ujuvate partide poole.
Pöördus tagasi auto juurde ja alles siis nägi Jean-Pauli. Too liikus talle omaselt kuidagi küljetsi mööda munakivitänavat, naeratades süüdlaslikult kõigile möödakäijatele, keda muuseas seal polnud. Oma tavalises rohelises jakikeses, turritavate juuste ja vilava pilguga, mis jättis mulje, et selle omanik on pidevalt mingi eriti ebatavalise laksu all, millest tavakodanikud pole tihti kuulnudki.
„Mis siis juhtus?” küsis Jean-Paul lähenedes, süüdlaslikult naeratades ja Adamile silma vaatamata kätt andes.
„Tüdruk on kadunud.”
„Missugune tüdruk?”
„Agnia.”
„Ah see või?”
„Ma ju rääkisin sulle temast?”
„Nojah, rääkisid.”
„Saad aidata?”
„Aga miks sina teda peaks otsima?” ei saanud Jean-Paul siiralt aru. „Ta ei ole ju sinu tüdruk. Las see su moosekant ise otsib, kui tal nii väga vaja on.”
„Ta otsibki. Lihtsalt tema ei oska otsida, aga meie sinuga oskame.”
„Eneseohverdus sõbramehe poolest?”
„Miks sa nii arvad? Miks sa teed alati minu kohta mingeid arusaamatuid oletusi?”
„Millisele küsimusele ma vastan?”
„Kuule, sa oled ju mulle võlgu. Ega sa pole unustanud?”
„Millisele küsimusele ma vastan?”
„Mul on vaja niidiotsi. Tema suhtlusringkonda. Kui see tal muidugi oli.”
„Ei ole võimalik, et inimesel pole mingit suhtlusringi. Ega ta ometi autist ei ole?”
„Kust mina tean. Vist mitte.”
„Tähendab suhtlusring tal oli. Lihtsalt teie moosekandiga ei tunne seda. Mis muidugi teeb asja veidi keerulisemaks.”
„Mispärast?” Kohtumistel Jean-Pauliga avastas Adam alati umbes viiendal suhtlusminutil, et kohandab ennast tahtmatult oma kõige kummalisema vestluskaaslase järgi, ei vaata enam inimesele otsa ja räägib poolsalapäraste poolküsimustega.
„Seepärast, et kui ta ei tahtnud, et te midagi tema suhtlusringkonnast teaksite, tähendab, tal oli midagi oma moosekandi eest varjata. Aga kui tal oli, mida varjata, ja kui ta pealegi sai sellega edukalt hakkama, tähendab, et tema ülesleidmise šansid ei ole eriti suured. Milleks talle seda üldse vaja on?”
„Võta seda kui puhast uudishimu.”
„Ma vaatan, see võitis kuidagi väga ruttu.”
„Lühidalt. Põhjused mind ei huvita, sinu meetodid mind ei huvita. Ma tahan mõnda niidiotsa.”
„Aga kui mul ei õnnestu neid leida?”
„Kas see on üldse võimalik?”
„Alati on millegi jaoks esimene kord.”
„Ma vaatan, sa pole endas teab kui kindel.”
Jean-Paul eemaldus Adamist ja liikus jõe poole, silmitsedes ujuvaid parte kuidagi himuralt.
„Kas sa oled kunagi tähele pannud, kuidas liiguvad välismaalased meie linnas?” küsis ta järsku, vaadates uduvinesse jõe kohal. „Kuidas üldse liiguvad välismaalased mistahes linnas? Pinges, kikivarvul, hiilides, käed rusikasse surutud, vahetpidamata selja taha vaadates. Nad asuvad pidevalt rindejoonel. Nad on pidevalt valvel. Iga nurga tagant võib äkitselt nähtavale tulla vaenlane, iga põõsa taga võib olla lõhkevalmis granaat.”
„See on siis, kui nad on ühekaupa,” ütles Adam järele mõeldes. „Aga kui neid on suur hulk ja pealekauba on nad purjus, siis, vastupidi, marsivad nad nagu vallutajad, kõik selle linna varaaidad on neile avatud, kõik naised saavad nende omaks. Või juba ongi nende omad. Nad lähevad sinna, kuhu tahavad ja kuidas tahavad, ja võtavad, mida tahavad ja millal tahavad.”
„Igal juhul tuleb välja sõda,” resümeeris Jean-Paul.
„Tundub nii,” nõustus Adam.
Ta vaatas Jean-Paulile järele, kui too lahkus. Hoolimata kõigist katsetest, hoolimata sellest, et ta pärast pikki aastaid võis seda linna täiesti omaks pidada, ei olnud Jean-Paul sellest kõnnakust lõplikult lahti saanud. Kergelt hüpeldes, igal sammul varvastele tõustes surus ta käsi rusikasse ja huuli tugevalt krimpsu. Ümberringi on vaenlased.
2.
Ma ei saanud kohe aru, mispärast ta tuli. Muidugi, ma oleksin pidanud kohe taipama, juba siis, kui ta fono kaudu helistas ja end esitles. Aga siis olin ma veekandmisest kaugel, väga kaugel. Ma ei teadnud midagi sellest, kuidas ja milleks kõik ümberringi eksisteerib. Mitte et see mind üldse poleks huvitanud, aga ma oskasin kuidagi niiviisi elada, et mul olid ka muud huvid. Ehkki tegelikult oli mulle kohe tundunud, et maailm ei ole päriselt selline, nagu seda kirjeldati koolis ja hiljemgi. Mul oli kahju oma eakaaslastest, kes olid takerdunud maailma illusiooni ega üritanudki välja tungida mingite uute esmatõdede poole. Mida ma ometi räägin? Esmatõed on vanad tõed ja uued olid nad ainult minu jaoks tollel eluetapil. Ma lasin ta julgelt sisse. Ei, mitte täitsa julgelt. Ma kartsin tollal päris paljusid asju. Kartsin, et tullakse ja võetakse mult minu vara. Et tullakse ja võetakse minu elu. Oleks ma tollal teadnud, et just seda pole mõtet karta. Samas, siis oleksin ma kartnud midagi muud. Nii et ongi parem, et ma midagi ei teadnud. Hea sõnum tuleb vastu võtta avali südamega. Avali ja vaba südamega. Teatud mõttes tühja südamega. Tegelikult ainult näib, et süda on tühi. Ta on alati valmis, on nagu vaha, alati üles sulatatud. Niikaua, kuni sellele antakse vajalik kuju. Ja ongi hea, et kellelegi meist ei ole antud teada, kuidas ja millal see toimub. Alatine valmisolek viiks alatise pingeni. Aga pingeseisundis pole võimalik tõde vastu võtta. Tõde eeldab lõdvestatust. Ta peab sisenema sinusse kergelt, pingutuseta. Ilma takistusteta, mida tekitab sinu mõistus. Ses mõttes on hirm isegi abiks. See lülitab aju välja. Nii et hiljem, kui kõik juba avanes, eelistasin ma tihtipeale vestelda veekandjatega, kui nad olid hirmul, kui nad närveerisid, äärmisel juhul, kui neil oli lihtsalt ebamugav. Tõde ei avane mõistusele, vaid instinktidele. Nii et tema tulek toimus täpselt õigel ajal. Või õigemini, minu seisund oli tol hetkel tema toodud sõnumi vastuvõtmiseks kõige õigem.
Ma kõhklesin, enne kui talle ukse avasin. Hirm oli suur, tollal ma avasin harva oma ust võõrastele. Ma lasin isegi tuttavaid harva oma koju. Mulle tundus, et see on just see koht maailmas, kus ma võisin tunda end täiesti ohutult. Ainuke selline koht maailmas. Ma lahkusin harva kodu piiridest. Ta sisenes ja hakkas midagi rääkima. Ta rääkis mulle, mispärast ta tuli. Jutustas kaua ja segaselt, mis tõi teda minu juurde ja miks just mina sain teda tol hetkel aidata. Ma kuulasin teda kuidagi ebakindlalt. Siis pakkusin talle teed. Ta kõhkles ühe lühikese ajahetke. Ilmselt näis asi, mis teda minu juurde tõi, tol hetkel tähtis, liiga tähtis selleks, et seda mingi tee vastu vahetada. Võimalik, et ta ise ei teadnud tollal, et tähtsaid ja tõsiseid asju ei ole üleüldse olemas. Igatahes mitte nii, nagu me siis seda mõistsime. Või siis tema, tema üksi mõistis, sest mina ei mõistnud tollal, aga hoopis teisel põhjusel. Mul seisis selle mõistmine alles ees. Järele mõelnud, ta siiski nõustus teega. Tema