sinnapoole ja ajas kobamisi tuhvleid jalga.
Toas kobistati pisut ja jäädi vait. Blutussov jõudis kööki ja tegi endale kruusitäie kohvi. Vaatas aknast välja – ilus vaade korrastatud pargile oli samuti osa sellest anturaažist, mis tõstis Blutussovi staatust ja sisaldus korteri hinnas. Ei saa öelda, et need asjad oleksid Blutussovit erutanud. Sisemiselt oli ta jäänud selliseks, nagu ta oli kahekümneselt, kui teda tõepoolest kõige vähem erutasid staatuseküsimused. Kuid ta kuulas mänedžeri, osaliselt seepärast, et ta ei viitsinud vaielda, osaliselt seepärast, et ta oli nõustunud elama selles maailmas selle reeglite järgi. Maailma reeglite, mitte mänedžeri omade. Mänedžer aga ütles, et tahad või ei taha, aga teatud staatuse tekitab sulle juba sinu positsioon tuntud muusikuna. Olgu või kitsas ringis tuntud. Nende sõnade juures avas Blutussov juba suu, et midagi vastu väita, kuid mõtles ümber ja pani suu uuesti kinni.
Kui staatus, siis staatus, mis seal ikka. Korter prestiižses elurajoonis, olgu peale. See vähemalt pole maja linnast väljas. Vaade pargile, jumal temaga, olgu vaade pargile. Blutussovi nonkonformismi viimaseks kantsiks oli jäänud meeleheitlik soovimatus autot muretseda. Tõepoolest, Blutussov liikus siiamaani linnas metrooga. Seda juhul, kui polnud deadline’e ja oli vaba aega. Kui oli kiire, siis taksoga. Olgu peale, et see läks kena kopika maksma, ta võis seda endale lubada. Mänedžer oli korduvalt vihjanud, et poleks sugugi paha muretseda endale mingisugunegi auto, kui jutt käib staatusest. Blutussov ajas loiult tagasi ega võtnud selles suunas mingeid samme ette.
„Ah mingu ta persse,” mõtles ta praegu mänedžerist, vaadeldes aknast surmani tüüdanud vaadet pargile. „Öelge mulle parem, milleks see kõik?”
„Millest sa räägid?” kuuldus ta selja tagant naisehääl ja kööki sisenes sakris, aga täitsa veetlev neiu, seljas Blutussovi t-särk ja jalas sokid, rohkem ei midagi.
„Tere hommikust,” tervitas Blutussov automaatselt.
„Hommikust,” naeratas neiu. „Teen sulle teed?”
„Ei, aitäh,” Blutussov ulatas talle näha kohvikruusi. „Mul juba on. Võid endale teha, pole probleemi.”
„Aitäh.” Neiu sirutas end ja hakkas küllaltki enesekindlalt Blutussovi köögis orienteerudes perenaist mängima. Täpsete liigutustega leidis ta eksimatult kõik tee valmistamiseks vajaminevad komponendid, millest Blutussov tegi järelduse, et neiu ei viibinud tema köögis esimest korda. Sellegipoolest ei aidanud see tal neidu meenutada. Eile nagu polnud mingeid tüdrukuid. Pillimehed olid, noored, noh need bandžoga. Bandžomängija nagu oleks ühes toas maganud, kusagilt oli kuulda, oli nagu tema hääle moodi. Aga kes see on?
„Kuidas magasid?” küsis neiu.
„Kuidas öelda,” vastas Blutussov ettevaatlikult. „Pole viga.”
„Selge. Heitsid eile hilja magama?”
„Suhteliselt.”
„Ma kuulsin, kuidas te tulite, natuke kuulsin, kuidas musitseerisite, aga pärast kustusin ära. Olin eile kuidagi väsinud.”
„Aaaa,” venitas Blutussov ebamääraselt. „Aga millega sa eile tegelesid?”
„Üldiselt ei millegagi. Tavaline päev. Instituut, pärast olin siin. Õppisin.”
„Selge.”
„Aga millest sina siin hommikust saati räägid?”
„Mis mõttes?” ei saanud Blutussov aru.
„Noh, esitad retoorilisi küsimusi. Et milleks see kõik. Ja nõnda edasi. Mille kohta see käib?”
„Niisama,” kehitas Blutussov õlgu ja asus vasturünnakule. „Vabanda mind, aga ma pean seda küsima. Kes sa oled?”
„Mina olen Nastja.” Tüdruk ei imestanud ega solvunud üldse, tundus, et sellistele küsimustele vastamine oli talle täiesti tavapärane asi.
Blutussovile ei öelnud see midagi.
„Missugune Nastja?”
„Nastja Puhas Vesi,” vastas tüdruk salapäraselt ja sirutas end uuesti, mis viis Blutussovi vastupidiselt neiu sõnadele ühemõtteliselt räpastele mõtetele. „Sina mind muidugi ei mäleta?”
„Ei,” tunnistas Blutussov ausalt. „Oled sa hipi?”
„Mispärast hipi?”
„Hüüdnimi on hipilik.”
„Missugune? Ah ei, mis sa nüüd, see pole hüüdnimi, see on tasand.”
„Vabanda mind.” Blutussovit hakkas see jutuajamine koormama nagu põhimõtteliselt kõik sellel hommikul. „Ma ei saa praegu kõigest aru, pohmell ja kõik muu. Mille tasand?”
„Pühendatuse,” naeratas Nastja ja kohendas juukseid.
Blutussov otsustas jutuajamise lõpetada, enne kui see oleks viinud kuhugi nii kaugele, kust katus enam tagasi ei sõida.
„Selge,” noogutas ta ja istus laua taha kohvi jooma.
Nastja mõtles ja mõtles ning istus tema vastu, keetnud endale enne teed, nagu tegelikult oli kavatsenudki. Istus tema vastu ja hakkas Blutussovit vaatama. Otse talle silma. Aeg-ajalt kruusist teed rüübates. Hoides seda kuidagi terve peopesaga.
„Niisiis, millest sa rääkisid?”
„Mina? Mina ütlesin, et tere hommikust ja… noh. Et kuidas magasin. Ja veel tahtsin ma teada, kust sa siia sattusid? Mitu päeva sa siin juba oled?”
„Kuidas ma sattusin? Sa ise tõid mu siia.”
„Kui huvitav.” Sellised avastused vapustasid Blutussovit alati hingepõhjani. „Kust ja mis eesmärgil ma su, lapsuke, siis siia tõin?”
„Mis lapsuke ma olen? Kui sa mu siia tõid, siis sa kindlasti niimoodi ei arvanud, mulle tundub,” naeratas Nastja. „Tõid kontserdilt. Aga milleks, kust mina tean? Ju siis tahtsid midagi…”
Nastja naeratas jälle. Blutussov üritas vaadata tassi ja mitte mõelda neiu paljastele jalgadele laua all.
„Milliselt kontserdilt?”
„Sinu enda omalt. Sul oli „Zooloogias” kontsert, mäletad?”
„Jah, muidugi.”
„Me tulime pärast su juurde. Tüdrukutega, mäletad? Lilledega, väljendasime vaimustust.”
„Midagi mäletan. Ma olin ausalt öeldes veidi võtnud.”
„Eeei,” Nastja puhkes naerma, „sa ei olnud võtnud, sa olid täiesti täis nagu tinavile.”
„Tinavile,” kordas Blutussov mehaaniliselt, „milline naljakas sõna. Kust sa selle oled üles korjanud?”
„Oi, ei mäleta. Nii räägivad paljud.”
„Paljud küll, aga peamiselt inimesed, kes on sinust palju vanemad. Minu ema räägib nii. Minu ema, pane tähele. Aga kui palju mina sinust vanem olen?”
„Ei tea,” kehitas Nastja kergemeelselt õlgu. „Umbes kakskümmend aastat.”
„Kui mitte rohkem,” täpsustas Blutussov.
Ehkki ei. Selles, mida Nastja tegi, ei olnud mingil käsitamatul moel mitte midagi kergemeelset. Kõigi tema normaalse noore neiu kommete, tögamiste, juuste ümber näpu kruttimiste, tooliga kõikumiste juures ei olnud midagi infantiilset ega kergemeelset. Kõige selle välise taga oli tunda terasest südamikku, mis suunas tema tegevust ja juhtis vestlust. Kuidagi alateadlikult oli tunda ja kõik. Ei lasknud sellest tundest vabaneda. Blutussov püüdis tunde kinni, nagu kunagi nooruses püüdis kinni kõrini jõudnud hiti tunde. Vot nüüd, kohe-kohe, nüüd juba – ja ta jooksis kitarri juurde, kui see polnud käeulatuses – ja midagi valgus temast automaatselt välja: ilusat, jumalikku, monumentaalset.
Sama tunne jälitas teda Nastjaga suhtlemisel, temast pressis välja nagu mingit muistset tarkust, midagi valgus täissuitsetatud läppunud köögiõhku, midagi oli temas, mis polnud niisama lihtne. Blutussov jõi kohvi, tajus neid emanatsioone ja