end mälestusi heietamast. Meenutasin, et Clare suutis sind rahvast täis ruumist niimoodi välja valida, et tundsid end kui miljon dollarit. Meenutasin tema madalat kurisevat naeru, kirjakesi, mis ta klassi ringlema lasi, ja tema õelat huumorit.
Mäletan, kuidas ma umbes kuueaastasena Clare’i magamistoa põrandal magasin, esimene kord kodust eemal, ja tema pehmet nurruvat hingamist kuulasin. Ma olin halba und näinud ja voodisse pissinud ning Clare – Clare kallistas mind, andis mulle oma kaisukaru kaenlasse ja hiilis pesukuivatuskappi puhaste linade järele, peites teised pesukorvi.
Kuulsin trepimademelt ta ema madala unise häälega küsimas, mis lahti, ja Clare’i nobedat vastust: „Emme, ma ajasin piima ümber. Lee voodi on täitsa märg.”
Korraks olin taas kahekümne aasta tagune hirmunud väike tüdruk. Ma tundsin ta magamistoa lõhna – meie sumbunud öist hingeõhku, vannipärlite magusust aknalaual klaaspurgis ja puhaste linade värsket aroomi.
„Ära kellelegi ütle,” sosistasin puhtaid linu voodisse toppides ja peitsin oma niisked pidžaamapüksid kohvrisse. Clare raputas pead.
„Muidugi mitte.”
Ja ta ei rääkinudki.
Istusin ikka samas paigas, kui arvuti andis vaikse piuksuga märku uue e-kirja saabumisest. Ninalt. Mis plaan on? Flo käib pinda. Kas kokkulepe jääb jõusse? Nx Tõusin ja sammusin ukseni, tundes sõrmedes surinat rumaluse pärast, millega pidin kohe hakkama saama. Siis marssisin tagasi ja enne, kui jõudsin meelt muuta,trükkisin vastuseks: Ok. Kokku lepitud. Xx
Nina vastus saabus tunni aja pärast. Ohoo! Ära valesti aru saa, aga pean möönma, et olen üllatunud. Positiivselt. Kokku lepitud. Ära mõtlegi alt ära hüpata. Pea meeles, ma olen arst ja tean vähemalt kolme viisi, kuidas sind jälgi jätmata tappa. Nx
Hingasin sügavalt sisse, otsisin Flo esimese kirja üles ja hakkasin trükkima.
Tere Florence (Flo)
Tulen hea meelega. Palun ütle Clare’ile aitäh, et ta mind meeles pidas. Ootan teiega kohtumist Northumberlandis ja Clare’iga lobisemist.
Parimate soovidega Nora (aga Clare tunneb mind Lee’na).
PS. Palun kasuta seda e-aadressi, teist ma nii tihti ei vaata.
Pärast seda hakkas e-kirju riburada pidi tulema. Terve rida kogu listile saadetud äraütlemisi, kõik tõid vabanduseks lühikese etteteatamisaja. Sõidan sel nädalavahetusel ära … Nii kahju, mul on tööpäev … Mälestusteenistus perekonnas … (Nina: järgmised on selle matused, kes veel „Vasta kõigile” klahvi kasutab.) Ma olen kahjuks Cornwallis snorgeldamas! (Nina: snorgeldamas? Novembris? Kas ta tõesti paremat vabandust välja mõelda ei osanud? Häh, oleks ma teadnud, et latt nii madalal on, oleksin öelnud, et jäin Tšiilis kaevandusse lõksu või midagi.)
Veel tööd ja varasemaid kokkuleppeid. Ja vahelduseks ka mõned saabujad.
Viimaks oli nimekiri koos: Clare, Flo, Melanie, Tom (Nina vastus mulle: ???), Nina ja mina.
Ainult kuus inimest. Mitte eriti palju kellegi nii populaarse kohta nagu Clare. Vähemalt nii populaarse, kui ta koolis oli. Aga etteteatamise aeg oli lühike.
Kas ta sellepärast mind kutsuski? Et rohkem inimesi kokku saada, lihtsalt augutäiteks? Aga ei, see pole Clare’i moodi, vähemalt mitte selle Clare’i, keda mina tundsin. See Clare, keda mina tundsin, oleks kutsunud ainult neid, keda soovis, ja reklaaminud üritust kui eriti eksklusiivset, kuhu vaid käputäis inimesi on kutsutud.
Lükkasin meenutused kõrvale ja matsin rutiiniteki alla. Aga nad kippusid kangekaelselt üles kerkima – jooksmise ajal, keset ööd – just siis, kui neid kõige vähem ootasin.
Miks, Clare? Miks nüüd?
3
NOVEMBER SAABUS hirmuäratavalt kiiresti. Tegin kõik, mis võimalik, et kogu lugu unustada ja tööle pühenduda, aga peonädalavahetuse lähenedes muutus see üha keerulisemaks. Jooksin pikki maid, püüdes end magama heitmise ajaks võimalikult ära väsitada, kuid niipea kui pea patja puudutas, algasid sosinad. Kümme aastat. Pärast kõike juhtunut. Oli see suur viga?
Kui Ninat poleks olnud, oleksin alt ära hüpanud, aga juhtus nii, et 14ndal kuupäeval olin kohal: astusin, kott käes, Newcastle’is rongist maha külma ja trööstitusse hommikusse, minu kõrval Nina, kes suitsetas ise rullitud sigaretti ja kaebles Inglismaa üle, samal ajal kui mina perroonikioskist kohvi ostsin. See oli tal juba kolmas tüdrukute õhtu sel aastal (mahv suitsu), eelmisele kulus tal peaaegu viissada naela (mahv) ja see siin võib kokku ligi tonni maksma minna, kui pulmad kaasa arvata (suits välja). Ausõna, ta kirjutaks neile parem tonnise tšeki ja jätaks oma puhkuse alles. Ja palun, küsis ta, samal ajal koni peene kontsaga maasse vajutades, tuletage talle veel kord meelde, miks Jessi kaasa ei võinud võtta.
„Sest see on tüdrukute õhtu,” ütlesin mina. Haarasin kohvitopsi kätte ja järgnesin Ninale parklasse. „Asja mõte ongi selles, et partnerid jäetakse koju. Muidu võiks ju fucking peigmehe ka kohale tuua ja korras?”
Tavaliselt ma eriti ei vannu, ainult koos Ninaga. Miskipärast ta mõjub mulle niimoodi, nagu peituks minus ropendaja, kes ainult väljalaskmist ootab.
„Sel ei ole endiselt lube?” küsis Nina, kui oma kotid renditud Fordi pakiruumi viskasime.
„See on üks paljudest põhioskustest elus, mida ma kunagi selgeks pole saanud. Sorri.”
„Ära minu ees vabanda.” Nina seadis oma pikad jalad juhiistmele, lõi ukse kinni ja pistis võtme süütelukku. „Ma vihkan, kui mind sõidutatakse. Auto juhtimine on nagu karaoke – ise tundud fantastiline, aga teised piinlikud või muret tekitavad.”
„Noh … tead, see on nagu… Londonis elades on auto pigem luksus kui vajadus. Kas sa ei arva?”
„Vanemate juurde minekuks kasutan Zipcari.”
„Hmmmm.” Vaatasin aknast välja, Nina vabastas siduri ja hüppasime natuke mööda parkimisplatsi nagu jänesed, enne kui ta asja selgeks sai. „Austraaliasse oleks Volvoga päris pikk maa.”
„Oh jumal, ma unustasin ära, et su ema emigreerus. Koos … mis ta nimi oligi? Su kasuisa?”
„Philip,” ütlesin. Miks ma iga kord ta nime öeldes tunnen end nagu trotslik teismeline? See on täiesti normaalne nimi.
Nina heitis mulle terava pilgu ja nookas siis peaga GPSi poole.
„Palun pane see paika ja sisesta postiindeks, mis Flo andis. See on ainuke võimalus Newcastle’i kesklinnast eluga välja saada.”
Westerhope, Throckley, Stanegate, Haltwhistle, Wark … möödalendavad kohaviidad tundusid luulena ja maantee rullus raudhalli lindina piki lambaid täis nõmmesid ja madalaid künkaid. Taevas meie pea kohal oli pilves ja hiiglaslik, kuid väikesed kivimajad, millest vahetevahel möödusime, kükitasid maapinna lohkudes üksteise otsas, nagu kardaksid silma paista. Mul polnud vaja teed juhatada ja autos lugemine ajab iiveldama, seega sulgesin silmad, lülitasin Nina ja raadiost kostvad helid välja ning jäin täiesti üksi peas keerlevate küsimustega.
Miks mina, Clare? Miks nüüd?
Kas lihtsalt seetõttu, et ta pidi abielluma ja tahtis vana sõprust üles soojendada? Aga kui nii, miks ta mind siis pulma ei kutsunud? Nina ju kutsus, seega polnud tegemist ainult perekondliku tseremoonia või muu sellisega.
Minu vaimusilmas raputas Clare pead, manitsedes mind kannatlikult ootama. Clare armastas saladusi. Ta lemmikajaviide oli kellegi kohta midagi välja uurida ja siis sellele vihjata. Mitte kuulujutte levitada – lihtsalt varjatud viited vestluses, viited, mida mõistsite vaid sina ja tema. Viited, mis andsid sulle teada.
Hexhamis tegime söögipeatuse ja Ninale suitsupausi ning rühkisime mööda külavaheteid edasi Kielder Foresti poole, kus taevas oli piiritu. Teede kitsenedes tundus, et puud tulevad üha lähemale ja lähemale, tungides edasi mööda lühikeseks pügatud muruga turbasegust pinnast,