„Mis iPhone’il viga on?“
„See näiteks,“ tõstsin üles mobla, mis lõputult signaali otsis, kuid ei suutnud siiski Google Mapsi alla laadida. „Signaal tuleb ja läheb.“ Uurisin väljatrükki. Klaasmaja, seisis otsingupäises, Stanebridge Road. „Hästi, kõigepealt parempööre. Käänak ja siis paremale, iga hetk …“ – teeots vihises mööda ja ütlesin, enda arvates leebelt: „See oli siin. Sõitsime mööda.“
„Oled ikka suurepärane kaardilugeja küll!“
„Mida?“
„Pööramisest, tead, tuleks enne märku anda, kui me selleni jõuame!“ Nina jäljendas GPSi metalse kõlaga häält. „Viiekümne meetri pärast pöörake vasakule. Kolmekümne meetri pärast pöörake vasakule. Kui võimalik, sooritage tagasipööre, te sõitsite oma teeotsast mööda.“
„Noh tee siis tagasipööre, kui võimalik, proua. Sa sõitsid oma teeotsast mööda.“
„Meeskond väljaspool ohtu.“ Nina vajutas pidurile ja tegi järgmisel teekäänakul tigedalt kiire ja lohaka tagasipöörde. Pigistasin silmad kinni.
„Mida sa karaoke kohta ütlesidki?“
„Ah, siin on tupik, kedagi ei tulnud.“
„Välja arvatud need ülejäänud pool tosinat tüdrukute õhtule kutsutut.“
Tegin ettevaatlikult silmad lahti ja leidsin, et oleme ümber pööranud ja auto kogub vastupidises suunas sõites kiirust. „Hüva, siin see on. Kaardil tundub nagu jalgrada, aga Flo on selle igal juhul ära märkinud.“
„See ongi jalgrada.“
Nina pööras rooli ja auto pöördus jõnksatades metsateele, liikudes kolistades ja logistades mööda roopalist mudast teed.
„Tehniliselt nimetatakse seda vist asfaltkatteta teeks,“ ütlesin hinge kinni hoides, kui Nina juhtis auto ümber hiiglasliku muda täis kraavi, mis nägi välja kui jõehobuste joogikoht, ja pööras ümber järgmise teekäänaku. „Kas see on nende sissesõidutee? See peab vähemalt pool miili pikk olema.“
Olime väljatrüki viimasel lehel, mis oli nii suur, et nägi välja peaaegu nagu aerofoto, ja ma ei silmanud sellel ühtegi teist maja.
„Kui see on nende tee,“ nähvas Nina turtsakalt, kui auto läbi järgmise roopa jõnksatas, „võiksid nad seda ka korras hoida. Kui ma peaks rendiauto raami ära lõhkuma, kaeban küll kellegi kohtusse. Ükskõik kelle, aga olgu ma neetud, kui ise selle eest maksma hakkaksin.“
Järgmise käänaku tagant välja pöörates olimegi korraga kohal. Nina juhtis auto kitsast väravast sisse, parkis ja lülitas mootori välja ning me mõlemad ronisime välja ja jõllitasime enda ees kõrguvat maja.
Ma ei tea, mida ma ootasin, aga igal juhul mitte seda. Ilmselt rookatusega, aampalkide ja madalate lagedega majakest. Tegelikult seisis meie ees metsalagendikul hämmastav segu klaasist ja metallist, mis nägi välja, nagu oleks mõni lihtsate klotsidega mängimisest tüdinenud laps selle hooletult minema visanud. Maja oli nii uskumatult kohatu, et me Ninaga lihtsalt seisime, suud ammuli.
Kui uks avanes, nägin vilksatamas blonde juukseid ja hetkeks tabas mind täielik paanika. See oli viga. Ma poleks tohtinud tulla, aga nüüd oli juba hilja tagasi pöörduda.
Uksel seisis Clare.
Ainult – ta oli … teistsugune.
Möödas on kümme aastat, püüdsin endale meenutada. Inimesed muutuvad, nad võtavad juurde. Kahekümne kuue aastaselt pole me enam need, kes kuueteistkümneselt – mina peaks seda eriti hästi teadma.
Aga Clare – tundus, nagu oleks temas midagi purunenud ja tema sisemine tuli kustunud.
Siis hakkas tüdruk rääkima ja illusioon purunes. Hääl ei sarnanenud Clare’iga mitte vähimalgi määral. See oli sügav ja väga-väga snooblik, aga Clare’i hääl oli olnud kõrge ja tütarlapselik.
„Tere!!!“ ütles ta, lisades mingil moel oma tooniga tervitusele kolm hüüumärki, ning ma teadsin, kes ta on, veel enne kui ta edasi kõneles. „Mina olen Flo.“
See on nagu siis, kui näed mõne kuulsuse õde või venda ja tundub, nagu näeksid kuulsust ennast, ainult kõverpeeglist. Aga sellisest, mis moonutab nii peenelt, et pole võimalik selgitada, mis täpselt valesti on, aga midagi on valesti. Midagi olemuslikku on kadunud, justnagu vale noot keset laulu.
Uksel seisev tüdruk oli just selline.
„Jumal küll!“ õhkas ta. „Milline rõõm teid näha! Sina oled …“ Ta vaatas meile kordamööda otsa ja valis lihtsama variandi. Nina on meeter kaheksakümmend viis pikk ja brasiillane. Või noh, ta isa on brasiillane. Ta sündis Readingis ja ema on tal Dalstonist. Ninal on kotkanina ja Eva Longoria juuksed.
„Nina, jah?“
„Jep,“ sirutas Nina käe. „Ja sina oled Flo, nagu ma aru saan?“
„Mul on au.“
Nina heitis mulle pilgu, mis kutsus muigama. Ma poleks iial arvanud, et leidub inimesi, kes ütlevadki „Mul on au“ või kui, siis sunnitakse neid selleks koolis või teevad nad seda mõnitavalt ülikoolis. Võib-olla on Flo karmim tädi.
Flo raputas entusiastlikult Nina kätt ja pöördus siis säravalt naeratades minu poole. „Sellisel juhul oled sina … Lee, jah?“
„Nora,“ ütlesin mõtlikult.
„Nora?“ kibrutas ta segaduses kulmu.
„Minu nimi on Leonora,“ selgitasin, „koolis olin Lee, aga nüüd eelistan Norat. Ma nimetasin seda ka oma meilis.“
Lee nime olin alati vihanud. See oli poisi nimi, nimi, millest sai teha mõnitavaid riime: Lee Lee needs a wee. Lee Lee smells of pee. Ja siis veel mu perekonnanimi – Shaw: We saw Lee Shaw on the seashore.
Lee oli surnud ja maha maetud. Vähemalt seda ma lootsin.
„Õigus jah! Mul on Leonora-nimeline sugulane. Teda me kutsume Leoks.“
Püüdsin võpatust varjata. Mitte Leo. Mitte iial Leo. Ainult üks inimene nimetas mind nii.
Vaikus venis pikale, kuniks Flo selle kergelt rabeda naeruga katkestas. „Haha! Tõsi. Oi, küll meil saab lõbus olema! Clare pole veel kohal, kuid pruutneitsina tundus mulle, et minu kohus on esimesena kohale jõuda!“
„Mis õudused sul siis meie jaoks varuks on?“ küsis Nina kohvrit üle ukseläve vinnates. „Sulgboad? Šokolaadipeenised? Hoiatan, et olen nende suhtes allergiline – saan anafülaktilise šoki. Ära sunni mind oma allergiarohtu välja võtma.“
Flo naeris närviliselt. Ta vaatas minu poole ja siis uuesti Ninale otsa, püüdes välja peilida, kas too teeb nalja. Ninast on raske aru saada, kui teda ei tunne, aga mina taipasin, et ta sondeerib pinda, kui kaugele võib konksu visata.
„Kena, mmm … maja,“ kohmasin, püüdes Ninat tõrjuda, kuigi tegelikult polnud kena küll see, mida mõtlesin. Kuigi kahelt poolt puudega ümbritsetud, oli koht ikkagi piinavalt nähtaval, paljastades oma klaasfassaadi kogu orule.
„Kas pole?“ säras Flo, taas kergendust ja kindlat pinda jalge all tundes. „See on tegelikult mu tädi teine kodu, aga talvel ta siin eriti ei käi – liiga eraldatud. Elutuba on siin …“ Flo juhatas meid piki majakõrgust kajavat koridori pikka madalasse ruumi, mille üks sein oli kogu ulatuses klaasist ja avanes metsa poole. Selles oli mingi kummaline alastus, nagu oleksime näitlejad, kes mängivad meid metsast jälgivate pealtvaatajate silme ees. Võbisedes keerasin end seljaga klaasi poole ja vaatasin toas ringi. Pikkadest pehmetest sohvadest hoolimata tundus ruum veidralt tühi – ja hetke pärast mõistsin, miks. Asi polnud segaduse puudumises ega minimalistlikus sisekujunduses, vaid asjaolus, et kogu hoones polnud ainsatki raamatut. See ei tundunud isegi nagu suvila – kõigis suvekodudes, kus ma käinud olin, oli vähemalt üks riiul täis Dan Browne ja Agatha Christiesid. See siin tundus pigem nagu näidiskodu.
„Lauatelefon