Tangeris ühel tuulisel varakevadisel keskpäevatunnil. Jätsime seljataha halli ja kaleda Madriidi ning asusime elama võõrasse, lummavasse, värvide ja kontrastide küllasesse linna, kus tõmmud džellabates ja turbanites araablased segunesid eurooplastega – püsielanikega ja nendega, kes oma mineviku eest põgenedes olid läbisõidul tuhandesse sihtpunkti, pooleldi pakitud kohvrid alati täis ebamääraseid unistusi. Tanger – meri, kaksteist rahvusvahelist lippu ning lopsakas taimestik palmide ja eukalüptidega, araablaste kõrvaltänavad ja uued avenüüd, millel sõitsid uhked autod, tähistatud lühendiga CD: corps diplomatique. Tanger, kus mošeede minarettide ja vürtsiaroomide kõrval elasid rahumeeles konsulaadid, pangad, kergemeelsed välismaalannad kabriolettides, maksuvaba tubaka ja Pariisi parfüümide hõng. Sadama kuurorthotellide terrassid tervitasid meid meretuules laperdavate varikatustega, selja taha jäid Malabata neem ja Hispaania rannik. Päikeseprillide ja pehmete viltkübaratega kaitstud, kerges heledas rõivastuses eurooplased jõid hooletus tegevusetuses aperitiivi, lehitsedes, jalg üle põlve, rahvusvahelisi ajalehti. Mõned olid tegevad äris, teised riigiametis ning paljud elasid võltsilt muretut jõudeelu – see oli eelmäng ebakindlale tulevikule, mida ka kõige julgemad ei osanud ette näha.
Konkreetsete teadete ootuses Pitmani akadeemia omanikelt peatusime sadama lähistel medina külje all hotellis Continental. Ramiro telegrafeeris Argentiina ettevõttele, et meie asukohamuutusest teada anda, ja mina pärisin iga päev portjeelt kirja järele, mis pidi märkima meie tuleviku algust. Pärast vastuse saamist pidime otsustama, kas jääda Tangeri või asuda elama protektoraati. Senikaua, kuniks teate saamine üle Atlandi viibis, hakkasime linnas omasuguste välismaalaste seas ringi liikuma, ühinedes tolle segase mineviku ja ennustamatu tulevikuga inimhulgaga, kes oli ihust ja hingest pühendunud kurnavale tegevusele, mis seisnes vestlemises, joomises, tantsimises, Cervantese teatri etenduste külastamises ja tuleviku peale kaartide mängimises, suutmata välja selgitada, kas elul on neile varuks silmipimestav saatus või rusuv lõpp mõnes urkas, millest neil praegu aimugi polnud.
Hakkasime muutuma nendesarnasteks ja algas periood, milles oli kõike muud peale rahu. Oli armastusest tihkeid tunde Continentali toas, kui valged kardinad meretuules hõljusid, pöörast kirge ventilaatoritiivikute monotoonse surina saatel, millega segunes meie katkendliku hingamise rütm, soolakas higi nahal ning kortsunud linad üle voodi serva ja põrandal maas. Oli ka pidevaid linna peal käimisi, tänavaelu ööl ja päeval. Alguses liikusime ringi kahekesi, me ei tundnud kedagi. Mõnel päeval, kui idatuul tugevasti ei puhunud, käisime Diplomaatide metsa rannas, õhtuti jalutasime värskelt valminud Pasteuri bulvaril või vaatasime Florida Kursaalis või Capitolis Ameerika filme, või istusime mõnes kohvikus Zoco Chicol – linna tukslevas südames, kus araabialik ja euroopalik võluvalt ning meeldivalt ühte põimusid.
Meie üksiolek kestis aga vaid mõne nädala: Tanger oli väike, Ramiro äärmiselt seltskondlik ja kõigil näis noil päevil olevat meeletult pakiline vajadus omavahelise läbikäimise järele. Peagi hakkasime tuttavaid nägusid teretama, nimesid tundma õppima ja lokaali sisenedes seltskondadega ühinema. Lõunatasime ja õhtustasime Bretagne’is, Roma Parkis või Brasserie de la Plage’is ning õhtuti käisime Bar Russos või Chathamis või Detroitis Prantsuse väljakul või Centralis, kus oli ungarlannadest tantsutrupp, või vaatasime etendusi music hall’is M’salah, kus oli suur klaaspaviljon, pilgeni täis prantslasi, inglasi ja hispaanlasi, erinevatest riikidest juute, marokolasi, sakslasi ja venelasi, kes vaimustava orkestrimuusika saatel tantsisid, jõid ja keelte segapudrus lähema ja kaugema poliitika üle vaidlesid. Mõnikord leidis päikesetõus meid mereäärse Café Hafa presentkatuse all. Maas mattidel pikutavad inimesed, suitsetamas kif’i ja joomas teed. Rikkad araablased, ebamäärase varandusega eurooplased, kes millalgi minevikus ehk samuti rikkad olid, või ehk ka mitte. Tol segasel ajajärgul läksime harva magama enne koidikut, ühelt poolt oodates teateid Argentiinast ja teisalt elades selle viibimisest peale sunnitud jõudeelu. Harjusime liikuma uues euroopalikus linnajaos ja uitama araablaste omas, elama sisserännanute ja kohalike sulamis. Laiaäärseid suvekübaraid ja pärleid kandvad vahaja jumega daamid, kes jalutavad oma puudleid, ning tõmmud habemeajajad, kes töötavad oma vanamoeliste tööriistadega otse tänaval. Salvide ja võiete müüjad tänavail, diplomaatide laitmatu rõivastus, kitsekarjad ja mosleminaiste kiired, põgusad, peaaegu näota siluetid haikides ja kaftanites.
Iga päev tõi uudiseid Madriidist. Mõnikord lugesime neid kohalikest hispaaniakeelsetest ajalehtedest: Democracia, El Diario de África või vabariiklik El Porvenir. Mõnikord kuulsime lihtsalt lehemüüjate suust, kes Zoco Chicol keelte segapudrus pealkirju hõikusid: La Vedetta di Tangeri itaalia keeles, Le Journal de Tangier prantsuse keeles. Aegajalt saabusid kirjad emalt – lühikesed, lihtsad, jahedad. Nii sain teada, et vanaisa oli vaikides ja liikumatult oma kiiktoolis surnud, ning aimasin ridade vahelt, kui raskeks oli päevpäevalt ema jaoks muutumas pelk ellujäämine.
See oli ka avastuste aeg. Omandasin mõned araabiakeelsed väljendid – vähesed, kuid kasulikud. Mu kõrv harjus teiste keelte – prantsuse, inglise keele – kõlaga ja mu enda keele erinevate aktsentidega nagu haketia murre, too vanale hispaania keelele tuginev Maroko sefardi juutide dialekt, mis on sõnu üle võtnud ka araabia ja heebrea keelest. Õppisin, et on aineid, mida suitsetatakse või süstitakse või ninna tõmmatakse ja mis muudavad meeleseisundit; et on inimesi, kes on võimelised bakaraalauas omaenda ema maha mängima, ja et on lihalikke kirgi, mis lubavad palju enamaid kombinatsioone kui horisontaalasendis mees ja naine madratsil. Sain teada ka asjust, mis sündisid laias ilmas ja milleni minu kasin haridus ealeski polnud küündinud: sain teada, et aastate eest oli Euroopas olnud suur sõda, et Saksamaad valitses keegi Hitlerinimeline mees, keda ühed imetlesid ja teised kartsid, ja et inimene, kes ühel päeval justkui alaliselt ühes kohas viibib, võib järgmisel päeval haihtuda, et päästa oma nahk – et tal seda kuumaks ei köetaks või et ta ei peaks seda viima mõnda sellisesse paika, mis on hullem ta kõige hirmsamast õudusunenäost.
Avastasin ka, suurima meelekibedusega, et kõik see, mida oleme pidanud püsivaks, võib mistahes hetkel ja ilma nähtava põhjuseta koost laguneda, paigast nihkuda, kõrvale pöörata, uue suuna võtta ja teiseks muutuda. Erinevalt teadmistest mitmesuguste huvide, Euroopa poliitika ja meid ümbritsevate isikute kodumaade ajaloo kohta ei saanud ma seda õppetundi mitte sellepärast, et keegi seda rääkinud oleks, vaid sellepärast, et see tabas mu enda isikut. Ma ei mäleta täpset hetke ega mis õieti juhtus, kuid mingist määratlemata ajast hakkasid suhted Ramiro ja minu vahel muutuma.
Esialgu muutusid vaid igapäevased harjumused. Meie läbikäimine teistega kasvas ja tekkis konkreetne huvi minna ühte või teise kohta, enam ei uidanud me kiirustamata mööda tänavaid, ei lasknud end inertsist kanda nagu esimestel päevadel. Mulle meeldis rohkem algusaeg, kui olime üksinda, vaid meie kaks ja võõras ilm meie ümber, kuid mõistsin, et Ramiro oma jõulise loomuga oli hakanud kõikjal poolehoidu võitma. Ja mida iganes ta tegi, oli minu jaoks hästi tehtud, nii et talusin vastu vaidlemata kõiki neid lõputuid tunde, mis me veetsime võõraste seltsis, olgugi et ma enamasti vaevalt taipasin, millest nad räägivad – mõnikord sellepärast, et vestlus käis võõras keeles, teinekord seetõttu, et räägiti paikadest ja teemadest, mis olid mulle veel tundmatud: kontsessioonid, natsism, Poola, bolševikud, viisad, väljaandmine. Ramiro valdas enamvähem prantsuse ja itaalia keelt, purssis veidike inglist ja teadis mõnda saksakeelset väljendit. Ta oli töötanud rahvusvahelistes ettevõtetes ja suhelnud välismaalastega ning kui tal täpsetest sõnadest puudu jäi, rääkis ta žestide, ümberütlemiste ja endastmõistetavuste abil. Suhtlemine ei valmistanud talle vähimatki raskust ja vähese ajaga sai ta võõramaalaste ringkondades populaarseks tegelaseks. Meil oli raske astuda sisse mõnda restorani, tervitamata kahtkolme laudkonda, või saabuda hotelli El Minzah leti äärde või Café Tingise terrassile, ilma et meid oleks kutsutud ühinema mõne seltskonna elava vestlusega. Ramiro sulandus kõigiga, justkui oleks nad terve elu tuttavad, ja mina lasin end kaasa vedada, muutudes tema varjuks, peaaegu alati tummaks kaaslaseks, ükskõikne kõige vastu peale selle, et tunda teda oma kõrval ja olla tema kaasandeks, tema isiku alati leplikuks pikenduseks.
Mõnda aega, enamvähem kuniks kestis kevad, ühitasime mõlemad pooled ja meil õnnestus leida tasakaal. Meil olid alles intiimsushetked, ainult teineteisele pühendatud tunnid, oli alles Madriidipäevade armuleek