enam lihtsalt vestlusi ja jutuajamisi, vaid hakkasid võtma kuju oma mineviku, plaanide ja sekkumisvõimega inimestena. Nende isiksused polnud enam anonüümsed, nad hakkasid omandama selgeid piirjooni, muutuma huvitavaiks, köitvaiks. Mäletan praegugi mõnd nime, mul on praegugi meeles nende näod, mis nüüd on küllap juba vaid kolbad, ja nende kauge päritolu, mida ma tollal kaardile paigutada ei osanud. Ivan, elegantne ja vaikiv eksleva pilguga venelane, sihvakas nagu pilliroog, pintsakutaskust alailma välja vaatamas rätik justkui siidlill väljaspool hooaega. Too poolakast parun, kelle nimi mul praegu meelde ei tule ja kes kuulutas üle ilma oma oletatavast varandusest ning kellel oli vaid hõbenupuga jalutuskepp ja kaks särki, mille krae oli naha hõõrdumisest aastatega läbi kulunud. Isaac Springer, suure nina ja kullast sigaretikarbiga Austria juut. Horvaadi paar Jovovicid, mõlemad nii kaunid, nii sarnased ja kahetised, et mõnikord peeti neid armukesteks ja mõnikord õeksvennaks. Higistav itaallane, kes mind alati uduse pilguga vaatas, Mario oli tema nimi või siis Mauricio, ma ei tea enam. Ja Ramiro sai nendega aina lähedasemaks, jagas nende igatsusi ja muresid, sai aktiivseks osaliseks nende plaanides. Ja mina nägin, kuidas ta päevpäevalt vägaväga tasahilju lähenes neile ja kaugenes minust.
Pitmani akadeemia omanike vastus näis mitte kunagi saabuvat ja minu imestuseks ei paistnud viivitus Ramirot vähimalgi määral häirivat. Veetsime aina vähem aega kahekesi Continentali toas. Aina vähem oli sosistamisi, aina vähem rääkis ta kõigest, mis talle seni minu juures nii meeldinud oli. Enam ei nimetanud ta seda, mis teda varemalt hulluks ajas ja mida ta ei väsinud kirjeldamast: mu särav nahk, jumalikud puusad, siidised juuksed. Enam ei kiitnud ta mu võluvat naeru, mu nooruse värskust. Enam ei naernud ta peaaegu kunagi selle üle, mida ta varem nimetas õndsaks lihtsameelsuseks, ja märkasin, kuidas ma tekitasin temas üha vähem huvi, vähem kokkuhoidvust, vähem hellust. Just siis, noil kurbadel päevadel, kui ähvardav ebakindlus mu teadvust raputas, hakkasin end kehvasti tundma. Mitte ainult hingeliselt, vaid ka ihuliselt. Kehvasti, kehvasti, päris halvasti, veel halvemini. Ehk polnud mu magu õieti harjunud uute söökidega, mis olid nii erinevad ema tehtud hautistest ja Madriidi restoranide lihtsatest roogadest. Ehk oli too tihke ja niiske suvealguse kuumus kuidagi seotud mu kasvava jõuetusega. Päevavalgus oli mulle liialt erk, lõhnad tänaval tekitasid vastikust ja ajasid oksele. Hädavaevu suutsin jõu kokku võtta, et voodist tõusta, iiveldushood kordusid kõige ootamatumatel hetkedel ja alatasa tahtsin magada. Mõnikord – harva – paistis Ramiro muret tundvat: ta istus mu kõrvale, pani käe mu laubale ja ütles ilusaid sõnu. Mõnikord – enamasti – olid ta mõtted mujal, ta oli minu jaoks kadunud. Ta ei teinud minust välja, ta libises mul käest.
Ma ei saatnud teda enam õhtustel käikudel, mul oli vaevalt jõudu ja jaksu, et püsti püsida. Hakkasin jääma üksinda hotelli, pikkadeks, rusuvateks, lämmatavateks tundideks, need olid kleepja kuumavine tunnid, vähimagi tuulehoota, nagu elutud. Kujutlesin, et tema tegeles samade asjadega nagu ikka viimastel aegadel, samas seltskonnas: joogid, piljard, vestlused, vestlused, kohvikulaudade valgel marmoril suvalisele paberitükile kritseldatud arvutused ja kaardid. Uskusin, et ta teeb sedasama, mida koos minuga, aga ilma minuta, ja ma ei osanud ette näha, et tema oli liikunud uude etappi, et seal oli midagi enamat, et ta oli juba ületanud pelga sõpradevahelise seltsielu piirid ja sisenenud uuele territooriumile, mis ei olnud talle päris tundmata. Peeti plaane, seda küll. Aga ka õnnemänge, pööraseid pokkeripartiisid, hommikuvalguses lõppevaid pidusid. Panused, hooplemine, hämarad tehingud ja meeletud plaanid. Valed, toostid päikesele ja uus tahk, mis Ramiro isikus kuude jooksul oli varjatuks jäänud. Ramiro Arribas, tuhande näoga mees, oli mulle seni näidanud vaid ühte. Ja üsna pea sain tundma ka teisi.
Igal ööl tuli ta tagasi ikka hiljem ja ikka hullemas seisundis. Särgisaba pooleldi püksirihma vahelt väljas, lipsusõlm peaaegu rinna kohal, ülierutunud, tubaka- ja viskilõhnane, kogeledes mesise häälega vabandusi, kui mu ärkvel leidis. Mõnikord ta ei puudutanudki mind, langes voodisse nagu surnu ja jäi silmapilk magama, hingates nii lärmakalt, et ma ei saanud väheste hommikuni jäänud tundide jooksul und. Teinekord süleles ta mind kobavalt, hingeldas tatiselt mu kaelale, eemaldas riided, mis teda takistasid, ja tühjendas end minu sisse. Ja mina lasin sellel nurisemata sündida, mõistmata päriselt, mis meiega toimub, oskamata sellele hoolimatusele nime anda.
Mõnel ööl ta ei tulnudki. Need olid kõige hullemad: unetud ööd vastu hommikut, kaide kollakas tuledesäras, mis peegeldus lahe mustjas vees, koidikud, mil ma pisaraid peoga laiali pühkisin, ja kibe kahtlus, et ehk oli kõik eksitus, kohutav eksitus, mida ei saanud enam tagasi pöörata.
Lõppu ei tulnud kaua oodata. Valmis lõpuks oma halva enesetunde põhjust välja selgitama, kuid soovimata Ramirole muret valmistada, suundusin ühel varahommikul arsti vastuvõtule Estatuto tänaval. Doktor Bevilacqua, üldmeditsiin, tõved ja haigused, seisis kullatud uksesildil. Ta kuulas mu ära, vaatas läbi, esitas küsimusi. Ja tal polnud tarvis ei katset konnaga ega ühtegi muud toimingut, et kinnitada seda, mida ma juba aimasin ja Ramiro, nagu ma hiljem teada sain, samuti. Pöördusin tagasi hotelli segaste tunnetega. Rõõm, ärevus, ootus, hirm. Lootsin Ramiro veel voodist leida, ta suudlustega äratada, et uudisest teatada. Aga ma ei saanudki seda teha. Ma ei saanud kunagi võimalust talle öelda, et me saame lapse, sest kui ma kohale jõudsin, siis teda enam ei olnud, ning lisaks tema puudumisele leidsin eest segipööratud toa, kapiuksed pärani lahti, sahtlid siinidelt välja kistud ja kohvrid põrandal laiali.
Meid on paljaks varastatud, mõtlesin esimese hooga.
Mul jäi hing kinni ja pidin voodile istuma. Sulgesin silmad ja hingasin sügavalt, korra, kaks, kolm. Kui ma silmad uuesti avasin, libistasin pilgu üle toa. Mu peas vasardas vaid üks mõte: Ramiro, Ramiro, kus on Ramiro? Ja siis jäi mu ruumis ekslev pilk peatuma ümbrikul öökapi peal minu voodipoole kõrval. Toetatud lambijalale, peal suurte tähtedega minu nimi selle jõulise käekirjaga, mille oleksin ka maailma lõpus ära tundud.
Mu kallis Sira!
Ma tahan, et Sa teaksid, enne kui edasi loed, et ma jumaldan Sind ja et mälestus Sinust jääb minuga kuni elupäevade lõpuni. Kui Sa neid ridu loed, ei ole mind enam siin, olen võtnud uue suuna ja kuigi soovin seda kogu hingest, kardan ma, et Sulle ja lapsele, keda ma aiman Sind kandvat, ei ole võimalik selles praegu kohta leida.
Ma tahan vabandust paluda oma viimase aja käitumise pärast, vähese pühendumise pärast Sinule; ma usun, Sa mõistad, et Pitmani akadeemia teate viibimisest tulenev ebakindlus sundis mind otsima uusi teid, et edasi liikuda. Uurisin mitmeid ettepanekuid ja valisin vaid ühe; see on vaimustav ja paljulubav ettevõtmine, kuid nõuab minult ihu ja hingega pühendumist ning seepärast ei ole võimalik Sind praegu sellega siduda.
Mul pole vähimatki kahtlust, et see plaan saab olemaülimalt edukas, kuid esialgu vajab see märkimisväärset investeeringut, mis ületab minu rahalised võimalused, mistõttu võtsin endale vabaduse laenata Sinu isa raha ja ehted esialgsete kulude katteks. Loodan, et ühel päeval saan Sulle tagastada kõik, mis ma praegu laenuks võtan, et Sa aastate pärast saaksid selle edasi anda oma järeltulijatele, nii nagu Sinu isa Sulle. Usun ka, et mälestus Su ema ennastsalgavusest ja tugevusest Sinu üleskasvatamisel on sulle eeskujuks järgmistel eluetappidel.
Jumalaga, mu arm. Alati Sinu
P. S. Soovitan Sul Tangerist lahkuda nii ruttu kui võimalik; see ei ole üksikule naisterahvale sobilik koht ja veel vähem Sinu praeguses seisundis. Ma kardan, et võib olla isikuid, kellel on teatav huvi mind üles leida, ja võimalik, et kui nad mind ei taba, üritavad nad Sind kätte saada. Kui Sa hotellist lahkud, proovi teha seda märkamatult ja vähese pagasiga – kuigi ma iga hinna eest püüan, pole ma kindel, kaskiire lahkumine võimaldab mul viimaste kuude arve tasuda,ja ma ei anna endale iialgi andeks, kui see Sulle vähimaidki ebameeldivusi tekitab.
Ma ei mäleta, mida ma mõtlesin. Minu mälus on puutumatult säilinud pilt ümbritsevast: segipööratud tuba, tühi kapp, pimestav valgus läbi avatud akna ja mina ise ülestegemata voodil, hoides ühes käes kirja, teisega toetades oma äsja kinnitust leidnud rasedust, samal ajal kui oimukohtadel nirisevad tihked higipiisad. Mõtted, mis tol hetkel mu peast läbi käisid, olid kas olematud või ei jätnud mingit jälge, sest mul pole kunagi õnnestunud neid taastada. Milles ma aga kindel olen, on see, et asusin tegutsema nagu käima lükatud masin, rutakate liigutustega, kuid võimetu