olnud säärasele parasümpaatilisele draamale, et teda hämmastab, kuidas kaks abipersonali liiget, mustad lokkis juuksed valge nailonist võrgu all nagu puhevile aetud koor, lahknevad otsekui muuseas, et neist mööda hiilida – … No ma ütlen talle, teind siis tüdrukule pakkumine, mida see hindaks, nende remargid põrkavad lendpallidena Busneri ja vana naise vahel … No kule, ta käib peagu iga päev siin … –, misjärel nad taasühinevad ja jätkavad midagi märkamata. – Elektrinaine ootab sind ja mind … lahustuv kohv ja marihuaanasigaret pärast International Timesi üritust Roundhouse’is kummi kõrvetamas. Kusagil Chalk Farmi kööktoakoopas … oli Busner võtnud lohiseva mürgisabaga kortsus kihva, pilk tellistest ja laudadest raamaturiiulisse virna laotud pehmekaanelistel Ronnie Laingil ja Jean-Paul Sartre’il … iiveldus tuleb peale. Tüdruku peika juuksed tolknesid töllakamalt kui helmeskardin, millest too kruusidega läbi kõlksutas. Tüdruk oli üleni sametis – peika mingisuguses roguskist kotis. Kas Busner ise oli ajarändurina siia toodud minevikust, mis oli niisama rabavalt range kui tema testtabelimustriga sportlik jakk ja nailonlips, või vastupidi, hoopis nemad olid industriaalühiskonnaeelsest keigarlikkuse ja rüveduse oopiumiulmast opkunstipäraseid spiraale mööda kohale toimetatud. Pärast … võidis tüdruk teda tuimalt tiigrisalviga ning siis paarusid nad põrandapadjal, mida katva India brokaadi külge olid õmmeldud tillukesed peeglid. Peika polnud seda pahaks pannud pean leelet tõmbama, vennas ja Busner oli kaheks kistud … mingi haruline asjandus kaevus tüdruku hõlsti sisse. Tüdruk mässas oma sametja kurgu all luust nööpidega. Busneri ihu ja juuksekarvad jäid peeglite külge kinni, sõrmed tegid tüdruku nibudega, mis aga suutsid. Tüdruk vaatas altpoolt mulle ülevalt alla … üks Busneri sääremarjadest külmetas põrandalaudadel. Akna tagant kostis tuvide nõrka aplausi. – Tal on kange tahtmine seda vana naist puudutada, tema puudutus, arvab ta, võib naise sellest transist vabastada –, kuid esmalt: Kas kõik on hästi? Saan ma teid aidata? Ei midagi. Alaspidi nägu vahib mind alasti jultumusega, silmad liiguvad tagasi ja jälle eemale, kuid nende fookus on kas Busneri näo taga või ees, mitte kordagi otse sellel. – Kas te saaksite mulle öelda, mis osakonnast te … olete? Busner krabab naisel käsivarrest – kõvemini, kui tal plaanis oli äge hüpertoonia, kõhnunud, ent ometi pingul vanad lihased, kondid akrüülvarruka, nailonvarruka, lõuendnaha all … peenikesed metallvardad. Kui naise vaevus Busnerist läbi võngub, keerab uus peen kvartskell tema priskel randmel oma läikiva musta sihverplaadi vastu tema nägu … Saabub Zachary … Busner murrab pead: kas ma ähmastun? Ašvašhašva, pudistab naine. Kuidas, palun? Ašava-ašava. Üks särasilmadest kõõritab põranda poole. Busner küsib: Kas te räägite mu kingadest? Hush Puppies? Naise silm kattub pettumuskirmega – siis aga selgineb ning kõõritab uuesti rõhutatult põranda poole. Ta ilastab, sülg koguneb sarnaluu tippu ja venib katkematult linoleumiplaadile, kus see teohõbetusega sigrimigri teeb. Lõpuks ometi … kummardub loll ja aeglane Zachary ning vajutab linoleumiserva alla, nii et põtkiva tuhvli nina sellest üle kihutab. Siis … paneb naine ajama! Mitte tudisedes, vaid sujuvalt ja voolavalt sammudes, kühmus õlad tõmbuvad sirgu, kõver kael venib pikaks ja keerab pea nagu telje otsas kõrgele, käsivarred aga vehivad kogu jäikusest vabanenult. – Busneril kulus nii palju aega naiseni jõudmiseks, nii palju aega otsuseks naist puudutada, et ta on kihevil: too peaks ju olema otse tema nina all, mitte kahekümne meetri kaugusel ja mööda pikka koridorišahti alla langemas. Ainult et … naise kõnnak muutub juba tõtakaks, siis liiga kiireks … festinatsioon, järjekordne tarbetu latinism vupsab Busnerile pähe, kui pruun hoovus vana naise minu juurest minema pühib … On see, arutleb ta, ravimi vastakas kõrvalnäht? Sisalikulik sibamine kontrapunktiks Largactili tinaraskele sammule? Sest muidugi on mõeldamatu, et talle ei anta mingil kujul kloorpromasiini – kõigile ju antakse. Haigla on sellest ravimist küllastunud, nagu vanasti oli hullumaja läbi vettinud paraldehüüdist, ehkki mõned üksikud hääled – sealhulgas Busneri summutatud hääl – on, ilma et kahtleks selle mõjususes, selle … inimlikkuses … selle vajalikkust küsitavaks pidanud. Hoolimata kõigest heast, mida kloorpromasiin teeb, sest tema seepiamagusa tulva kohta ei saa midagi halba öelda, lämmatab üksainus laine ometi palju-palju hääli. Kuna Busner pole juba aastaid ühekorraga niivõrd palju kroonilisi vaimuhaigeid näinud, on teda Friernisse saabumisest saadik rabanud see kloreograafia, kordeballeti aeglane kingalohistamine, millest aeg-ajalt mõni esitantsija lahti murrab ning käsi-jalgu loopima ja veskitiibadena vehkima pistab. Ta on märganud vaigistamist – ent adunud ka tahtmatute liigutuste ühtlast taustatukset: tardiivset düskineesiat, mis haiglasolijate keha moonutab, pannes käed laperdama, näolihased tõmblema, pea visklema … Busnerile tundub, et nad on vaevatud igiammustest alaisiksustest, psüühika närviehitusklotsidest … Naine on kadunud – või vähemalt koridoris liiga kaugel, et veel inimosakesena paista. Busner, keda huvitab enamik asju, on lugenud lineaarkiirenditest ning võtab seega üle rinnatasku joondatud reast – roheline imažistlikumate hinnangute, punane kliiniliste jälgimiste, sinine mälestuste, must ideede jaoks – rohelise korgiga pastapliiatsi ja kirjutab siis märkmikku, mille ta on välja võtnud ja lahti löönud: Mille vastu ta põrkab? Mis siis juhtub? Kõik tema alainimlikud osad – on nad jälgitavad? pikas pimedas koridoris, kus nad mängivad kõiksugu mänge: keksu ja paati ja kompude peale rõngaviset. Mary Jane tuleb neile litakat andma: No te vaadake nüüd seda põrmandaliistu, karjub ta. Vööruses on kõikseaeg pime – pime nigu mutiurus. Valgust tuleb sisse ainult uksepealsest kaaraknast, tuleb päikselistel päevadel üheainsa viltuse kiirena, Jaakobi redelina, mis valib põrandalaudadel välja põleva põõsa, kus Stan ja Audrey sisse-välja hüppavad – Nüüd tõsta ete vassak käsi, tõsta taha vassak käsi, tõsta ete vassak käsi ja siis seda raputa, laulavad väikesed, muudkui aga hokipoki, hokipoki, aga Bert ainult naerab nende üle: Igavesed kaltsukubud olete, mingit korralikku riiet teil pole, aint särk seljas, ja lööb eesukse lahti ja läheb trepi peale mängima oma klaaskuulidega … oma ühesega … oma viiekaga ja kuuekaga ja puha. Need kõik on tal korralikult isa taskuräti sisse mähitud, mähitud ja väikseks kompsuks seotud. Ta istub ukseesisele trepile ja harutab need välja ja paneb ritta. Audrey piilub ukse tagant ja näeb savipruuni, marmorsiuhi, klaasitriibulist, millest päikesekiired nii ilusti läbi kumavad, et kui Bert neli trepiastet alla läheb, et kõnniteeservale istuda ja mahakukkunud õlgi väänama hakata, ei suuda Audrey vastu panna – vaid krabab ühe pihku ja lipsab tuppa tagasi. Stani silmad on suured: ta saapsukätte, ütleb ta, ta saapsukätte. Nad seisavad põlevas põõsas ja vaatavad Audrey peos hõõguvat triibulist kuuli ja kumbki neist ei suuda liigutadagi – Nüüd tõsta ete vassak jalg, tõsta taha vassak jalg, nüüd tõsta ete vassak jalg, nüüd tõsta ete vassak jalg … aga vat ei lää see enam edesi, on sinna toppama jäänud ja muudkui põtkib ja põtkib vastu nähtamatut takistust, samal ajal Audrey pea väriseb kabuhirmus ettekujutusest, mida Bert minuga ette võtab: Nüüd tõsta ete oma kolu, tõsta taha oma kolu … Uks mürtsatab ristseliti ja seal ta on: Kus mu triibuline jäi, lõugab Bert ja sööstab siis Audreyle kallale: Nüüd tõsta ete kogu keha, tõsta taha kogu keha … Ta krahmab Audreyl nii kõvasti randmest kinni, et Audrey tunneb, kuidas luud selle sees vastamisi krigisevad, ja väänab siis nii, et pihk läheb abitult lahti. Aia-aia-aia! Aia-aia-aia, töinab Audrey. Suure venna pulkas silmad on naelutatud oma armsale kuulile – aga Audrey enda, Audrey enda silmi lummab iseäralik kett, mis Bertil käe ümber on, kuldsed lülid põlevas põõsas leegitsemas, ja selle küljes hiiglaslik must kalliskivi ema gagaathelmed. Audrey lööb kõikuma, äärepealt kukub, käänab end valust pääsemiseks kooku ja jääbki nõnda toppama, tajudes pikka vulkaniseeritud pingeriba, mis põimub tema keskkoha ümber silmuseks ning venib terves koridori pikkuses kummaski suunas kui ümber jalgratta pöia pinguli tõmmatud sisekumm.
Oleviku ihusse on kinni jäänud laastava plahvatuse peeglikillud: taimeriga pomm seati tulevikus valmis ja sokutati minevikku. Rusude seas on majarida Novello Streetil suunaga Eel Brook Commoni poole, kaks ülemist korrust voodrilaudadega üle löödud ja teravatipulise juuksepiirina eenduvate käkras katusekivide all tänava kohal kummargil. King’s Roadi jõnksu sees on pottsepatöökoja vatsakas põletusahi ning Carnwath House’i udusel krundil jugapuude sakiline