vaadi küüru, tellisehunnikut, Kristallpalee-kujulist linnupuuri, milles need seal kaks maja edasi olid pidand mainalindu, kes oli kassilihamüüjale vastu kräuksunud: kaa-a-ssi lii-haa! Kuni mõni kass ta vast nahka pani. Audrey! Oe-drii! Tule söömaaa! Kassiliha ja pirukad, kui su ema sureb, siis ütle mulle ka … Ta oleks pidanud koos õdedega seal all olema, tooma lihakapist eilse lambajala, koorima ja keetma kartulid, kraapima kahvatusinisest emailkausist praerasva. Oe-drii! See sööb tal närvid seest. Küll pärast ülesanneteks aega jagub – nii et tema soodast kriimud käed on kobruses vees hulpivad suitsuheeringad. Pealegi ei suuda ta praegu taluda oma ema – Mary Jane’i, kes haiseb dr Browne’i oopiumi-kanepi-kloroformisegu järele ja lösutab narkoosiuimasena hobusejõhvidest kanapeel, mille tema pojad olid võõrastetoast kööki tirinud, kui see pooleks läks. Audrey isiklik Ladysmith, hallist villasest rätikust ja mustast bombasiinist ümmargune telk, väsinud ruuged juuksed jämedatel õlgadel roostetamas. Kesse seda korsetti panna viitsib, ütleb ema, kui meel on must, siis küll mitte. Ta tekitab Audreys tülgastust – tülgastust, et ema õnnistab oma naistehädadest rääkimisega ainuüksi teda – kavalpea siuke, Oe-drii! –, kus nad Deathide pereelu üleüldisest mürglist laiali lennutatuna sisseõmmeldud ajataskutes läbisegi kokku põrkavad.
Audrey klobistab mööda paljaid trepiastmeid alla – esikuvaip pole nendeni veel ulatunud, see lohiseb Deathi väljamõõdetud sammudel sabas, kui nad Waldemar Avenue majas number 18 korruselt korrusele ronivad. Nende saabudes oli maja – vaevu kakskümmend aastat vana – äsja üle elanud esimese degradeerimise: pere, kes oli ostnud selle ehitaja käest, müüs ta edasi kellelegi Emmanuel Silverile, kes selle siis kolmeks eluasemeks viilutas. Deathid – Samuel, Mary Jane ja kolm vanemat last, kes olid siis hästi väikesed – said endale esimese korruse, korraliku köögipliidi ja tuttuue veesoojendaja¸ ehkki tagaaia kuivkemmerg oli endiselt nende ja teiste perede peale ühine. Poultneydel olid mõnda aega eluruumid teisel korrusel, kuni Abraham Poultney Ellis Tramwaysist montööri kohalt sule sappa sai, juhuslik sündmus, mis langes kokku nende noorema tütre Rose’i difteeriasurmaga – või mis võis olla sellest põhjustatud. Ei old tal peas ikka kõik korras, ütles Mary Jane Poultney-proua kohta. Mitte et ta poleks auväärne old – aga selgroogu pold tal vaesekesel ollagi. Väikest Rose’i pold mingi, oeh, no nädal otsa vähemalt näha – sa ise märkisid seda, Oedrii – nii et lähen mina sinna ja mis ma näen: et nad on tüdruku tagumises magamistoas riidekapi otsa pand. No see ais – jube ais oli.
Helded Deathid olid matused kinni maksnud – kaasa arvatud kuuselaudadest kokku klopsitud pisikese puusärgi, odava, aga korraliku. Umbkaudu samal ajal oli Samuel kindlustanud oma positsiooni London Generali Fulhami garaaži peadirektori asetäitjana – seda pärast pikka teenistust hobubussijuhina ja viimati konduktorina. Streikide ajal oli ta streigimurdja, ütles Stanley aastate pärast, nii et anti soe koht ja krabisevat kah. Audrey ei võtnud seda päris tõena – ta oli näinud, kuidas ta isa hobustega ümber käis, muudkui mutsutas ja patsutas … Ta oli olnud isaga koos tol korral, kui isa kummardas järjekordse surnuvankri möödudes tänaval ja ütles: Nädsa, tüdruk, siin on sitt ja õled koos. Mis nad söövad ja mis nad taguotsast välja lasevad. Õled on siin selleks, et kolin oleks väiksem, kui nad meid minema kärutavad. Kui nad on meid maha istutand, saab meist muld – teisisõnu öeldes, veel üks väljaheide. See oli Audrey isa kohta erakordselt pikk jutt – vähemalt tema enda pereliikme juuresolekul. – Kuke ja Haraka ette pargitud Audrey, kellele oli jäetud lutsimiseks klaaskomm – või siis polnud jäetud –, ei kuulnud kõrtsi odavamas otsas jutlustamas mitte isa, Samueli ega Sami, vaid Rothschild Deathi: hipodroomi narrustest, naisõiguslaste kuutõbistest pettekujutelmadest ja progressivistide sotsialismihullusest. Mõni harv hiline kahe- või neljarattaline troska võis kiiresti mööda King Streeti veereda – õleharjased hobuste sabasse palmitsetud –, selle järel omnibussi kolkskõlksadi Audrey isa garaaži poole. Ulsteris läks mäsuks ja šikk viltkaabu võis iiri kerjusnaise kõrtsiukse pealt küünarnukiga eemale nügida, kuradi lirva, andes mõnele ligilitsuvale lõõritajale võimaluse tema kuuesaba peal kullerdavsuitsuste peeglitega kakofooniasse liuelda. End mugavalt sisse seadnuna võis too kräunatada: No kui mu kleit on su meelest natuke, ainult natuke – olematuke!, kergitades samal ajal oma alusundrukuid, mis olid nagu nad olid, kuni teda summutasid raevunud hüüatused: No viska talle üks kross, Rothschild! Saab luhvast lahti! Audrey isa lapiline nägu ripnes silindriserva läikiva vaagna küljes, gaasipõletite sisin kahe poolega ukse kohal rippuvas hiiglaslikus klaaslambis. Seal ülal, ürgjõulises kirkuses, hõljus mingi pehmelt vormitud kuju õrnas trükimustriga kleidis. Seal ülal, kus kõnetul Mõttel on elupaik, püsib ikka veel tema armas vaim, mis ei teadnudki maailma teist …
Audrey oli näinud, kuidas tema isa hobustega käitub – ja ta oli näinud, kuidas ta käitus meestega, ise kui täkk nende keskel, läbikäimine täitsa ladna – ja ometi piisavalt ähvardav, et autoriteetselt mõjuda: Härrased, ma asusin isukalt Romano kallale, ja nüüd … vorstjas sigaar säriseb ta näos … on mu koed saanud värskendust! On see Rothschild alles üks vaatamisväärsus, kiire vodevilliartist, kes haagib oma jämeda kaela bambusest jalutuskepi konksu külge ja tõstab end lavalt maha. Ta oli kunagi nii nad väitsid ühe mustatöölise vaeseomaks peksnud, mitte et keegi oleks võinud neid poksimanöövreid aimata sellest, kuidas ta mööda Fulham Palace Roadi kodu poole tüüris, leegitsevate juustega tütrekribal ees jöntsimas, valgustades teed läbi käesoleva hetke järgmise eineni …
Albert ja Stanley istuvad, mõlemal taldrikuserv raamatut lahti hoidmas, mõlemal krae lahti nööbitud, teetass niihästi sooja kui ka värskenduse andmiseks kõvasti pihus. Vi ja Olive vahivad ammuli sui, kahkjad näod teravate õlgade kõrval kipras, kummalgi käes viil rasvaleiba, seda mehist vaatemängu tunnistades: mees ja poisid raiuvad kordamööda lambajalga ning ajavad siis liha oma liigagi sarnastest nägudest sisse. Alberti silmad, Walesi tahvelkiltkivi moodi sinised klaasist paberipressid, liiguvad mööda Rousi trigonomeetriatabelite kitsaid tulpi üles ja siis alla – mitte koosinusi, siinuseid ja tangenseid mällu deponeerides, vaid üksnes kindlustades tema suurlinliku teadvuse joonlaudsirgetele teedele juba laotud graniidist sillutuskivide tihedaid liitekohti. Ja Stanley – jume jahedam, kulmud vanema velle omadest peenemad –, tema ohkab, äeh, ja lohistab sõrmeotsad rahvaraamatukogu raamatu ühelt leheküljelt teisele. Tema silmalaud võbelevad ja tukk jõnksub üles-alla, vurisev bakeliidi ja kristallvarraste mehhanism, mille panevad pöörlema kümned hoorattad, pigistab juba Stanley aatomid kinetoomiliseks kiireks mõningate järskude spasmidega, mis, ehkki painutades teda nii kaugele taha, et tema värskelt habemenoaga puhtaks liibitud kael puutub tagumikku, ei tekita vähimatki ebamugavust – ning kogu Stanley olemus lastakse siis selle kaadervärgi kergitatud toruotsast välja, nii et see sööstab valgusjutina Earls Courti vaateratta kodarate vahele. See sööstab linna kohal üha kõrgemale ja kõrgemale – Tilburys ankrus seisvate aurikute kaeblikud huiked, hõõg-sukk-ššš! ülemises atmosfääris – ja veelgi rohkem üles, nii et pilved vilguvad kaugel all. Ühes apertuuris lõiguvad Pickelhaube-kiivriga Junkersid teineteise palgeid ribadeks, teises suudleb tsaarinna rubiinide ja granaatidega kirjatud muna. Kiir on nüüd nii kõrgel, et Stanley aatomid vuhisevad orbiidile ja vöötavad maakera korra, kaks, kolm korda! ja suunduvad siis alla, alla, Aafrika viridiaanivärvilisse südamesse, kus džunglilagendikul ootab Fortescue, mu mehaanik, kes väntab mingi sellise aparaadi vänta, mis imeb kiire oma tselluloidlehtrisse. Stanley on viirastus, mis kähku tahkub ja patenteeritud villases Jaegeri jalgrattaülikonnas ähkima jääb. Tema ja Fortescue suruvad jõuliselt kätt. Esmaklassiline lask, vanapoiss! ütleb mehaanik, kui neegripealik puude vahelt esile astub ja alasti sõdalastest auvahtkond kingiks toodud võhad teadlasest seikleja jalge ette kukutab …
… Olive, Olive! No mina ei tea, sul on miskit viga, plika, kassa siis ei näe või, et isa tahab oma õllet saada? Olive pöördub oma liiga kitsaste saabaste varvastel longates nõudepesuruumi tagasi – tasakaalu hoidmiseks oleks ta äärepealt käe hõõguvpunase pliidi peale pannud. Audrey on nõus, et sel plikal on miskit viga, ja enamgi veel: nad on mestis, nad tahavadki, et ta selline oleks, peata, segaduses, nende ümber ringiratast keerlev vurrkann. Sam näpsab kannu pealt pärlitega riidetüki ja laseb vuntsikaitsega