pikkade nööride otsas sibulakobarad. Laualt ruumi keskel leidsin raamatu, süütamata küünla ning tindipoti ja sule, ning kui ma raamatu lahti tegin, leidsin seest jõulises käekirjas täidetud pearaamatu, kuhu olid üles märgitud kõik toiduvarud. Esimese lehekülje alumises servas oli imepisikeses kirjas märge. Kui ma süütasin küünla, kummardusin allapoole ja kissitasin silmi, nägin seda vaevu lugeda:
„Hommikusöök kell kaheksa, lõunasöök kell üks, õhtusöök kell seitse. Jäta eine viis minutit varem raamatukokku ja sul ei tarvitse temaga (polnud tarvidust öelda, kellega) päev otsa kohtuda. Julgust!”
Hindamatu nõuanne, ja see „Julgust!” mõjus nagu sõbra käepuudutus. Kaisutasin raamatut ja tundsin end vähem üksildasena kui terve eelnenud päeva jooksul. Keskpäev tundus liginevat ning Lohe ei olnud meie külas söönud, niisiis asusin lõunasööki valmistama. Ma ei olnud just suurepärane kokk, aga ema polnud alla andnud seni, kuni suutsin eine valmis teha, ja pealegi olin mina meie pere korilane, niisiis oskasin vahet teha värskel ja mädanenul ning teadsin, millal puuvili on magus. Ma polnud kunagi nii suurte varudega toimetanud – seal leidus isegi vürtsilaekaid, mis lõhnasid nagu talvepühakook, ja terve vaaditäis värsket mahehalli soola.
Ruumi tagaosas asus kummaliselt külm paik, kust leidsin rippumas liha: terve hirve ja kaks suurt jänest. Seal oli ka õlgedega vooderdatud kast mune. Avastasin kolde kohalt kootud kangasse mässitud värskelt küpsetatud leivapätsi ja selle kõrvalt potitäie jäneseliha-tatrarooga väikeste hernestega. Maitsesin, ning see oli nagu pidupäevatoit: väga soolane, veidike magus ja suus sulavalt hõrk. Veel üks kingitus raamatusse teate jätnud tundmatult käelt.
Ma ei teadnud, kuidas seesugust toitu üleüldse valmistada, ja vabisesin mõeldes, et Lohe seda eeldaks. Ent ikkagi tundsin ma meeletut tänu, et mul oli potitäis valmistoitu. Tõstsin poti tagasi kolde kohale soojenema (pillasin selle käigus veidi toitu oma kleidile), pistsin kaks muna kausiga ahju küpsema ning leidsin kandiku, kausi, taldriku ja lusika. Kui jäneseliha oli valmis, seadsin selle kandikule ja lõikasin leiba (pidin lõikama, sest olin ennist leivakannika otsast rebinud ning ise ära söönud, kuni ootasin jäneseroa soojenemist) ja lisasin või. Ma küpsetasin koguni vürtsiõuna – ema oli mulle õpetanud, kuidas seda meie talvisteks õhtusöökideks valmistada, ning köögis oli nii palju ahjusid, et võisin seda teha samal ajal, kui kõik muu küpses. Tundsin enda üle koguni pisukest uhkust, kui seadsin kõik lõpuks kandikule kokku: see nägi välja nagu piduroog, ehkki veider piduroog, millest pidi ühele mehele täpselt piisama.
Viisin kandiku ettevaatlikult trepist üles, aga mõistsin liiga hilja, et ei tea, kus on raamatukogu. Kui oleksin veidike järele mõelnud, oleksin ehk aru saanud, et see ei asu kõige madalamal korrusel, ega asunudki tõepoolest, kuid sain seda teada alles siis, kui olin uidanud kandikuga läbi hiiglasliku ringikujulise saali, mille aknaid katsid kardinad ja tagaosas seisis raske troonitaoline tool. Saali teises otsas asus veel üks uks, ent kui ma selle lahti lükkasin, leidsin sealt üksnes eesruumi ja hiiglaslikud lossiuksed, mis olid kolm korda nii kõrged kui mina ning tõkestatud rauast tugedel seisva võimsa puitlatiga.
Pöörasin ringi, läksin läbi saali tagasi trepi juurde ja ronisin veel ühe mademe võrra ülespoole. Sealt leidsin pehme karvase riidega kaetud marmorpõranda. Ma ei olnud veel kunagi vaipa näinud. Just seepärast ma polnudki Lohe samme kuulnud. Hiilisin ärevalt mööda koridori ning piilusin esimesest uksest sisse. Taganesin kiiresti välja – ruum oli täis pikki laudu, pentsikuid pudeleid, kihisevaid nõiajooke ja ebaloomulikke värvilisi sädemeid, mis ei tulnud kaminast. Ma ei tahtnud hetkekski kauemaks sinna jääda. Ometi õnnestus mul kleit ukse vahel katki rebida.
Lõpuks viis järgmine uks koridori vastasküljel ruumi, kus puitriiulid olid maast laeni tihedalt raamatuid täis. Lõhnas tolmu järele ja ainsaks valgusallikaks olid paar kitsast akent. Rõõmustasin raamatukogu leidmise üle nii väga, et märganudki alguses seal Lohet. Võlur istus raskes tugitoolis ning tema põlvedel väikesel laual lebas raamat, mis oli nii suur, et iga lehekülg oli mu küünarvarre pikkune ja mille avatud kaane küljes rippus suur kuldne tabalukk.
Kangestusin ja jõllitasin talle otsa ning tundsin, et raamatu nõuanne on mind alt vedanud. Olin millegipärast oletanud, et Lohe püsib mugavasti peidus, kuni ma saan mahti tema eine käest panna. Ta polnud pead kergitanud, et mulle otsa vaadata, kuid selle asemel, et minna lihtsalt vaikselt kandikuga ruumi keskel asuva laua juurde, asetada see sinna ja minema sibada, jäin lävele seisma ja teatasin: „Ma… ma tõin lõunasöögi”, soovimata sisse astuda, kui ta seda just ei käsi.
„Kas tõesti?” küsis Lohe teravalt. „Ilma poolel teel auku kukkumata? Ma olen hämmastunud.” Alles siis vaatas ta minu poole ja kortsutas kulmu. „Või sa ikkagi kukkusid auku?”
Silmitsesin oma riietust. Mu seelikul laiutas hiiglaslik inetu okseplekk (olin pühkinud selle köögis ära nii hästi, kui suutsin, aga see polnud päriselt maha tulnud) ning teine plekk seal, kuhu olin nina nuusanud. Ühtlasi oli sinna tilkunud kolm-neli väikest hautisepiiska ja veel mõned pritsmed nõudepesukausist, kus olin kastruleid pesnud. Kleidi alläär oli hommikust saadik porine ning lisaks olin rebinud seelikusse mõne augu, ilma et oleksin seda ise tähele pannud. Ema oli hommikul mu juuksed patsi põiminud ja kiharaisse keeranud ning soengu seadnud, kuid suurem osa kiharaid oli nüüdseks alla libisenud ja nad rippusid suure sassis juuksepuntrana poole kaela kõrgusel.
Ma ei olnud märganud, see polnud minu puhul midagi ebatavalist, välja arvatud asjaolu, et kandsin kogu selle segaduse all kena kleiti. „Ma olin… Ma tegin süüa ja koristasin…” üritasin selgitada.
„Kõige räpasem asi siin tornis oled sina,” teatas ta. See vastas küll tõele, aga kõlas ikkagi õelalt. Punastasin ja sammusin noruspäi laua juurde. Tõstsin kogu toidu laiali ja vaatasin üle, ning mõistsin siis nördimusega, et minu ringiuitamise ajal oli kõik jahtunud, välja arvatud või, mis oli sulanud oma anumas vedelaks mäsuks. Isegi mu kena ahjuõun oli tarretunud.
Vahtisin jahmunult toitu ja üritasin otsustada, mida ette võtta. Kas peaksin selle tagasi alla viima? Või äkki ta ei nuriseks? Pöörasin pilgu võluri poole ja peaaegu kiljatasin – ta seisis otse mu selja taga ja kiikas üle mu õla toidu poole. „Nüüd ma saan aru, miks sa kartsid, et ma su ära küpsetan,” sõnas ta ning küünitas võtma lusikatäit hautist, lõhkus hanguva rasva kihi selle pinnal ja viskas selle tagasi kaussi. „Sinust saaks parema eine kui see siin.”
„Ma ei ole hiilgav kokk, aga…” alustasin, kavatsedes selgitada, et ma ei olnud sel alal ka täiesti kohutav, vaid ma polnud lihtsalt orienteerunud, ent ta katkestas mind turtsatusega.
„Kas on midagi, mida sa oskad teha?” küsis ta pilkavalt.
Oleks mind ometi paremini teenima õpetatud, oleksin ma ometi kunagi tõeliselt mõelnud, et just mina võin valituks osutuda, ja selleks paremini valmistunud! Poleks ma ometi olnud nii õnnetu ja väsinud ning poleks ma ometi tundnud köögis enda üle pisukest uhkust! Poleks ta ometi näägutanud mu rääbaka välimuse üle! Seda tavatsesid küll teha kõik, kes mind armastasid, aga tema tegi seda tigedalt, mitte kiindumusega – oleks vaid miski neist asjust nõnda olnud! Ja kui ma ei oleks talle trepil otsa jooksnud ning oleksin aru saanud, et ta ei kavatse mind tulle visata, oleksin arvatavasti lihtsalt punastanud ja põgenenud.
Selle asemel aga lennutasin ma kandiku raevukalt lauale ja hüüdsin: „Miks te mind siis valisite? Miks te ei valinud Kasiat?”
Selle välja öelnud, jäin otsekohe vait ning tundsin enda pärast häbi ja hirmu. Olin juba uuesti suud avamas ja oma sõnu kiirustades tagasi võtmas, võlurilt vabandust palumas, selgitamas, et ma polnud mõelnud, et ta peaks minema ja hoopis Kasia võtma, ning lubamas, et lähen ja panen talle valmis uue kandiku…
„Kelle?” küsis ta kärsitult.
Vahtisin teda ammuli sui. „Kasia!” ütlesin. Lohe üksnes vaatas mind pilgul, nagu pakuksin talle veel tõendeid oma idiootsuse kohta, ning ma unustasin segadustundega oma üllad kavatsused. „Te olite teda valimas! Tema… ta on tark ja vapper ja hiilgav kokk ja…”
Võlur paistis iga hetkega üha enam ärrituvat. „Jah,” nähvas ta mind katkestades. „Ma mäletan seda tüdrukut: