Naomi Novik

Välja juuritud


Скачать книгу

vaja mind kinni hoida!” pahvatasin ma vihase ja haavununa – „hobusenäoline” torkas valusalt.

      „Nii kahju, kui mul ka poleks,” lausus ta, „siinkohal sa eksid.”

      Lohe haaras mul randmest ja keeras mu järsult ringi – ta seisis otse minu selja taga ning sirutas mu käe laual oleva toidu kohale. „Lirintalem,” ütles ta. See kummaline sõna voolas nagu vedelik tema keelelt ja helises teravalt mu kõrvus. „Ütle seda koos minuga.”

      „Mis asja?” ei saanud ma aru. Ma ei olnud seda sõna varem isegi kuulnud. Tema aga surus end tihedamini mu selja vastu, tõi suu mu kõrva juurde ning sosistas ähvardavalt: „Ütle!”

      Ma värisesin ja kuna mu ainsaks sooviks oli, et ta mu lahti laseks, ütlesin koos temaga: „Lirintalem”, kuni ta mu kätt toidu kohal hoidis.

      Õhk toidu kohal väreles – kohutav vaatepilt, just nagu oleks kogu maailm tiik, millesse ta võis kive loopida. Kui see jäi jälle paigale, oli toit täielikult muutunud. Praemunade asemel oli küpsetatud kana, küülikuhautise kausi asemel kuhi tillukesi kevadisi ube, ehkki nende hooaeg oli lõppenud seitse kuud tagasi, ahjuõuna asemel väike tort, mis oli tihedalt kaetud paberõhukeste õunaviiludega, üle puistatud rammusate rosinatega ja kaetud meevaabaga.

      Võlur lasi mu käe lahti. Lõin ilma tema toetuseta vaaruma ja haarasin lauaservast, kopsud õhust tühjaks surutud, just nagu oleks keegi mu rinnal istunud. Tundsin end nagu tühjaks pigistatud sidrun. Mu vaatevälja servades tantsisid tähed ja ma kummardusin minestuse äärel ettepoole. Nägin ainult häguselt, kuidas ta silmitses kandikut, näol kummaline põrnitsev ilme, just nagu oleks ta ühtaegu nii üllatunud kui ka pahane.

      „Mida te minuga tegite?” sosistasin, kui sain uuesti hingata.

      „Lõpeta vingumine,” vastas ta hooletult. „See pole enamat kui võlutrikk.” Tema üllatus oli kadunud. Ta rehmas käega ukse suunas ja istus laua äärde õhtust sööma.

      „Hea küll, mine minema. Ma näen, et sa hakkad edaspidi rohkesti mu aega raiskama, aga ühe päeva kohta on minu mõõt täis.”

      Vähemalt sellele kuuletusin rõõmuga. Ma ei üritanud kandikut võtta, hiilisin ainult vaikselt raamatukogust välja, käsi vastu keha surutud. Tundsin end ikka veel vaarumiseni nõrgana. Mul kulus ligi pool tundi, et lohistada end uuesti trepist üles kõrgeimale korrusele, kus suundusin otseteed oma tillukesse tuppa ja sulgesin ukse, lohistasin kummuti ukse ette ja kukkusin siis joonelt voodisse. Kui Lohe ka tuli minu magamise ajal uksest sisse, ei kuulnud ma midagi.

      2. peatükk

      Ma ei näinud Lohet neli päeva. Veetsin selle aja hommikust õhtuni köögis: olin leidnud mõne kokaraamatu ning katsetasin palavikuliselt üksteise järel kõiki retsepte, püüdes saada kõige hiilgavamaks kokaks, kellest eales kuuldud. Sahvris leidus piisavalt toitu, niisiis ei muretsenud ma raiskamise pärast. Kui miski kukkus halvasti välja, sõin selle ise ära. Järgisin saadud nõuannet ja viisin eined võlurile raamatukokku täpselt viis minutit enne õiget aega, sättisin anumad laiali ja kiirustasin minema. Ma ei leidnud teda tulles kunagi eest, niisiis olin rahul ega kuulnud ka tema kaebamist. Leidsin oma toast kastist mõned kodukootud kleidid, mis mulle enam-vähem istusid – mu sääred jäid küll paljaks, samuti käsivarred allpool küünarnukki, ning ma pidin mõned kleidid vöökohalt koomale tõmbama, ent ma käisin riides puhtamalt kui eales varem.

      Ma ei soovinud Lohele meele järele olla, küll aga tahtsin, et ta ei laseks mul enam kunagi seda võlusõna lausuda. Olin ärganud tol ööl neli korda oma unenägudest ja tundnud sõna lirintalem oma huultel, maitsnud seda suus, just nagu kuuluks see sinna, ning mäletanud võluri põletavkuuma kätt oma randmel.

      Kartus ja töö ei olnudki üdini halvad kaaslased. Mõlemad olid paremad kui üksildus ja sügavamad hirmud – need kõige hullemad, mille puhul olin kindel, et nad saavad teoks: et ma ei näe oma ema ja isa kümme aastat, ei lähe enam kunagi oma koju tagasi, ei jookse enam kunagi vabana metsas ning et see kummaline alkeemia, mis mõjus Lohe tüdrukutele, võtab peagi ka minu üle võimust ja muudab mu kellekski, keda ma lõpuks enam ära ei tunne. Vähemalt toitu hakkides ja ahjude ees lämbudes ei pidanud ma ühelegi neist asjust mõtlema.

      Mõne päeva pärast, kui mõistsin, et Lohe ei tule ega kasuta minu peal iga toidukorra ajal seda võlusõna, mu toiduvalmistamismaania lõppes. Siis aga avastasin, et mul pole mingit muud tegevust, isegi kui läksin tööd otsima. Nii suur kui torn ka oli, ei olnud seal vaja koristada – nurkadesse ega aknalaudadele ega isegi kullatud pildiraami nikerdatud väätidele polnud kogunenud mingit tolmu.

      Mu toas rippuv maalitud kaart ei meeldinud mulle ikka veel. Igal õhtul kujutlesin end kuulvat sellelt kostvat vaikset vulinat, nagu voolaks vesi räästarennis, ning iga päev rippus see seinal kogu oma ülepaisutatud hiilguses ja tõmbas mu tähelepanu. Maali pikalt põrnitsenud, läksin allkorrusele. Kallasin keldris ühe naerikoti tühjaks, rebisin õmblused lahti ja katsin pildi kangaga kinni. Mu tuba tundus otsekohe parem, kui kuld ja hiilgus olid ära peidetud.

      Tol päeval veetsin ülejäänud hommiku, vaadates taas aknast välja orule, üksildane ja igatsusest haige. Oli harilik tööpäev, niisiis koristasid mehed põldudel vilja ja naised pesid jõe ääres pesu. Isegi Mets paistis mulle peaaegu lohutav – suur, metsik ning läbitungimatult must, püsiv ja muutumatu. Oru põhjaserval sõi Radomsko suur lambakari mägede madalamatel nõlvadel rohtu. Loomad nägid välja nagu liikuv valge pilv. Silmitsesin mõnd aega lammaste liikumist ja nuuksusin vaikselt, kuid isegi kurbusel olid oma piirid. Lõunasöögi ajaks tundsin kohutavat igavust.

      Mu pere polnud ei vaene ega rikas, meie majas leidus seitse raamatut. Olin lugenud neist ainult nelja, sest olin veetnud oma elu kõik päevad pigem õues kui toas, isegi talvel ja vihmaga. Ent mul polnud enam kuigi palju muid võimalusi, niisiis heitsin tol pärastlõunal lõunasöögikandikut raamatukokku viies pilgu riiulite poole. Kindlasti ei teeks midagi halba, kui ma võtaksin ühe raamatu. Arvatavasti võtsid ka teised tüdrukud raamatuid, sest alati, kui nad teenistusest vabanesid, räägiti, kui palju nad olid lugenud.

      Niisiis astusin vapralt riiuli juurde ning valisin välja raamatu, mis vaat et kutsus end puudutama: see oli kaunilt köidetud läikivasse nisukarva nahka, mis kumas küünlavalguses uhkelt ja kutsuvalt. Kui olin köite riiulilt alla võtnud, lõin kõhklema. See oli suurem ja raskem kui ükski mu perele kuuluvaist raamatuist ning lisaks olid selle kaanele graveeritud kaunid kullaga üle maalitud ornamendid. Kuid lukku ei olnud, niisiis viisin ma raamatu üles oma tuppa. Tundsin end pisut süüdi, aga üritasin end veenda, et on rumal niimoodi tunda.

      Siis avasin raamatu ja tundsin end veelgi tobedamalt, sest ei saanud sellest aru. Mitte nagu tavaliselt sellepärast, et ma sõnu ei tundnud või ei teadnud piisavalt paljude sõnade tähendust. Ma mõistsin neid kõiki ja samuti kõike, mida esimesel kolmel leheküljel lugesin. Siis aga tegin pausi ja mõtlesin, millest raamat jutustab. Ja ma ei osanud öelda. Mul polnud õrna aimugi, mida olin äsja lugenud.

      Lehitsesin tagasi ja üritasin uuesti, ning taas kord olin ma kindel, et saan aru ja kõik tundub igati loogiline – isegi rohkem kui igati loogiline. Tundsin, nagu oleks tegu tõega, millegagi, mida olin alati teadnud, kuid mida ma polnud lihtsalt suutnud sõnadesse panna, või siis selge ja lihtsa selgitusega millegi kohta, mida ma polnud kunagi mõistnud. Noogutasin rahulolevalt ja lugesin jõudsalt edasi, ning seekord jõudsin ma viienda leheküljeni, enne kui taipasin jälle, et ei oskaks kellelegi jutustada, millest kirjutati esimesel leheküljel – ega ka sellel, mida lugesin eelviimasena.

      Silmitsesin raamatut nördinult, avasin selle siis uuesti esimeselt leheküljelt ja hakkasin sõna-sõnalt valjusti lugema. Sõnad kõlasid mu suus kaunilt nagu linnulaul ja sulasid nagu suhkrustatud puuviljad. Ma ei suutnud ikka veel jälgida oma peas sõnade mõtet, ent jätkasin unelevalt lugemist, kuni uks paiskus lahti.

      Olin selleks ajaks lakanud ukse ette mööblist barrikaade kuhjamast. Istusin oma voodil, mille olin lükanud valguse saamiseks akna alla, ning Lohe seisis otse minu vastas ukseavas. Ma kangestusin üllatusest ja katkestasin lugemise, suu ammuli. Võlur oli maruvihane, tema silmad hiilgasid hirmuäratavalt ning ta sirutas käe välja ja ütles: „Tualidetal.”

      Raamat