Kus on kurja kodu. Robert Galbraith

– selgus, et tema jalavaev oli olnud asjatu –, kuid ei pannud teda imestama. Arvestades seda, et Strike ei olnud viimas talle kotitäit narkootikume või kasutatud rahatähti ega kavatsenud paluda tal kedagi hirmutada või läbi klohmida, oli see Shankeri poolt lausa austusavaldus, et ta oli üldse vaevunud Strike’iga kokkusaamiseks aega ja kohta määrama.

      Terve päev jalul olnud, hakkas Strike’i ärahõõrdunud põlv endast märku andma, kuid jaama ees ei paistnud ühtegi pinki. Ta nõjatus kollasele telliskiviseinale sissekäigu kõrval ja valis Shankeri numbri.

      „Noh, mis on, Bunsen?”

      Strike ei mäletanud enam, miks kutsuti Shankerit nimelt Shankeriks, ega osanud isegi aimata, kuidas oli Shanker tuletanud tema enda jaoks hüüdnime Bunsen. Nende teed olid ristunud, kui nad olid seitsmeteistaastased, ja kuigi nendevaheline side oli mitmes mõttes tugev, ei meenutanud see kuigivõrd tüüpilist teismeeas sõlmitud sõprust. Tegelikult ei saanudki nende suhet pidada sõpruseks selle sõna tavalises tähenduses, see oli rohkem nagu pealesunnitud vendlus. Strike oli kindel, et tema surm kurvastaks Shankerit, kuid oli ühtlasi veendunud, et Shanker paneks kõhklematult pihta ta raha ja muu väärtusliku, kui leiaks ta laiba ja kedagi poleks nägemas. Keegi teine vaevalt et suudaks seda mõista, aga Shanker toimiks nõndamoodi kindlas usus, et Strike’i teise ilma või kuhu iganes rännanud hing suisa rõõmustaks avastuse üle, et tema rahakott on sattunud nimelt Shankeri ja mitte mingi suvalise varganäo kätte.

      „Sul on palju tegemist, Shanker?” küsis Strike uut sigaretti läites.

      „Just, Bunsen, täna ei mängi välja. Mis värk on?”

      „Ma ajan Whittakeri jälgi.”

      „Et siis lõplik lahendus, häh?”

      Muudatus hääletoonis võinuks ehmatada inimest, kes ei teadnud, kes Shanker on ja mis ta on. Shankeri ja tema kaaslaste jaoks tundus loogiline, et isegi tühine vihapidamine lõpeb paratamatult tapmisega, ja seetõttu oligi ta veetnud poole oma täiskasvanuelust trellide taga. Strike pani imeks, et Shanker oli tublisti üle kolmekümneselt veel elavate kirjas.

      „Mind huvitab ainult tema aadress,” ütles Strike rangel toonil.

      Ta kahtlustas, et Shanker pole jalast midagi kuulnud. Shankeri maailmas jälgiti ainult neid uudiseid, mis puudutasid igaüht isiklikult, ja sedasorti teave liikus suust suhu.

      „Ma võin nati maad kuulata.”

      „Tavaline taks,” ütles Strike, kellel oli Shankeriga püsiv kokkulepe, kuidas ta kasuliku teabe eest talle maksab. „Ja veel… Shanker?”

      Tema vanal sõbral oli halb komme kõne ootamatult katkestada, kui tähelepanu juhtus hajuma.

      „Et veel miskit vä?” küsis Shanker ja lause alguses kaugelt kostev hääl muutus jälle valjemaks – Strike oli õigesti arvanud, et ta oli mobiili juba tasku pistmas, arvates, et jutud said räägitud.

      „Jah,” vastas Strike. „Kopp Malley.”

      Järgnenud vaikus näitas selgelt, et kui Strike ei unustanud kunagi, kes on Shanker, siis täpselt samamoodi pidas Shanker alati meeles, kes on Strike.

      „Shanker, see jutt jääb ainult meie kahe vahele, mõistad? Sa pole Malleyga minust kunagi rääkinud, ega ju?”

      Veel hetk vaikust ja siis ütles Shanker oma kõige ohtlikuma häälega:

      „Mis kuradi pärast ma peaksin miskit sihukest tegema?”

      „Pidin seda küsima. Seletan siis, kui me kokku saame.”

      Pahaendeline vaikus püsis.

      „Shanker, kas ma olen sind kunagi sisse rääkinud?” küsis Strike.

      Veel veidi vaikust ja siis kõlas Shankeri hääl Strike’i hinnangul juba normaalselt:

      „Noh, olgu. Et siis Whittaker? Ma siis tegelen sellega, Bunsen.”

      Kõne katkes. Shankeril polnud kombeks head aega öelda.

      Strike ohkas ja läitis järjekordse sigareti. Ta oli ilmaasjata pika maa maha sõitnud. Kohe, kui Benson & Hedges on lõpuni tõmmatud, läheb ta jälle rongi peale.

      Jaamaesine avanes betoonväljakuks, mida ääristasid hoonete tagaküljed. Taamal helkis Gherkin nagu must hiiglaslik püstolikuul horisondi taustal. Kakskümmend aastat tagasi, Strike’i perekonna lühikeseks jäänud peatumise ajal Whitechapelis, seda seal veel ei olnud.

      Strike laskis pilgul ringi käia, kuid ei kogenud mitte mingit kodutunnet või nostalgilist äratundmisrõõmu. Ta ei mäletanud seda betoonilahmakat, nende igavate hoonete tagakülgi. Isegi jaam oli ainult ebamääraselt tuttav. Lõputu kolimine ja vajadus pidevalt ümber harjuda, mis oli iseloomustanud koos emaga elatud perioode, oli muutnud üksikud mälupildid ähmaseks: ta kippus segi ajama, milline nurgapealne pood käis kokku millise armetu korteriga, milline pubi oli asunud millise skvoti naabruses.

      Ta oli kavatsenud tagasi metroorongi peale minna, aga enne kui ta ise arugi sai, astus ta juba mööda tänavat edasi, teel selle paiga poole, millest ta oli tervelt seitseteist aastat hoolega eemale hoidnud: maja poole, kus oli surnud ta ema. See oli jäänud Leda viimaseks skvotiks: kaks korrust mahajäetud majas Fulbourne Streetil, jaamast vaid minutise jalutuskäigu kaugusel. Kõndides hakkas Strike ümbrust tasapisi ära tundma. Muidugi: A-taseme eksamite aastal oli ta kõndinud üle selle metallsilla raudtee kohal. Talle meenus ka tänava nimi: Castlemain. Kas mitte sellel tänaval ei elanud üks tema klassi tüdruk, kes rääkides kõvasti pudistas…

      Fulbourne Streetile jõudnud, aeglustas ta käiku ja tajus mingit kummalist kahelinägemist. Tema isiklik ebamäärane mälestus, mida tahtlik peast välja tõrjumine oli kindlasti veel enam hägustanud, kattis läbipaistva skeemina tegelikku pilti, mis nüüd ta pilgule avanes. Hooned olid just nii armetus seisus, nagu ta mäletas – valge krohv oli hakanud fassaadidelt maha kooruma –, kuid ärid ja poed olid vahetunud. Ta oleks nagu naasnud unenäo kulisside vahele, kus vahepeal oli palju asju ära vahetatud. Muidugi polnud Londoni vaesemates linnaosades midagi püsivat: ebakindlate suurte lootustega ärid avasid uksed, et õige pea need uuesti sulgeda ja millegi muu vastu välja vahetatud saada, odav silt riputati üles ja võeti jälle maha, inimesed jäid veidikeseks pidama, kuid liikusid siis jälle edasi.