jälle ta üle võimust. Pingutust nõudis eelkõige otsustamine, mida nad peaksid sööma – kui palju meelsamini oleks ta ostnud toitu kellegi teise koostatud nimekirja järgi. Nii nagu töötavad emad, kes otsisid midagi sellist, mis valmiks võimalikult kiiresti, vandus ka Robin viimaks alla ja valis välja hunniku pastaroogade tooraineid. Kassajärjekorras leidis ta ennast sama noore ema tagant; tita oli karjumisest ära väsinud ja magas nüüd nagu ront, rusikas käed üle pea ja silmad kõvasti kinni pigistatud.
„Nii armas,” märkis Robin, sest tundis, et neiu vajab julgustust.
„Kui ta magab,” vastas ema nõrga naeratuse saatel.
Selleks ajaks, kui Robin koduukse avas, oli ta kurnatusest kokku kukkumas. Tema hämmastuseks seisis Matthew kitsas esikus teda oodates.
„Ma käisin täna poes!” hüüatas ta nelja pungitavat poekotti märgates ja Robin tabas ta hääles pettumuse, et tema suureline žest oli raisku läinud. „Ma saatsin sulle sõnumi, et lähen Waitrose’i!”
„Ma ei pannud tähele,” ütles Robin. „Vabandust.”
Küllap oli ta just siis Strike’iga telefonis rääkinud. Nad võisid isegi samal ajal poes viibida, aga muidugi oli Robin veetnud suurema osa ajast veini ja muu alkoholi riiulite vahel.
Matthew tuli talle vastu, käed laiali, haaras ta oma embusse ja Robin ei suutnud suruda maha tunnet, nagu näitaks mees niimoodi üles suuremeelsust, mis teda kohutavalt ärritas. Siiski pidi ta möönma, et nagu alati, näeb Matthew oma tumedas ülikonnas, paksud kollakaspruunid juuksed laubalt taha kammitud, tõeliselt ihaldusväärne välja.
„See oli kindlasti väga hirmus,” pomises ta, soe hingeõhk naise juustes.
„Oli tõesti,” vastas Robin ja põimis käed kallima piha ümber.
Nad sõid rahumeelselt pastarooga, ilma et kumbki oleks maininud Sarah Shadlockit, Strike’i või Jacques Burgerit. Robinit ei painanud enam hommikune raevukas tarve panna Matthew tunnistama, et kellegi lokkis juukseid polnud imetlenud mitte tema, vaid Sarah. Robini jaoks olnuks see justkui preemia tema kannatlikkuse eest, aga siis ütles Matthew vabandaval toonil:
„Ma pean pärast õhtusööki veel veidi tööd tegema.”
„Pole lugu,” ütles Robin. „Tahan nagunii varakult magama minna.”
Ta läks voodisse koos tassitäie kalorivaese kakao ja ajakirjaga Grazia, kuid ei suutnud mitte kuidagi keskenduda. Kümme minutit proovinud, käis ta sülearvuti järel, puges koos sellega uuesti teki alla ja guugeldas nime Jeff Whittaker.
Ta oli seda Wikipedia sissekannet kord juba lugenud, ühe süüdlasliku uurimisretke ajal Strike’i minevikku, kuid nüüd luges ta teksti erilise tähelepanuga. See algas juba tuttavate hoiatustega:
Sellel artiklil on mitmeid puudusi.
See artikkel vajab täiendavat väidete tõestamist.
See artikkel võib sisaldada algupärast materjali.
Jeff Whittaker
Jeff Whittaker (sünd. 1969) on muusik, keda tuntakse peamiselt tänu tema 1970ndatel sõlmitud abielule legendaarse gruupi Leda Strike’iga, kelle tapmises 1994. aastal teda süüdistati.(1) Whittaker on diplomaat Sir Randolph Whittaker KCMB DSO lapselaps.
Varasem elu
Whittakeri kasvatasid üles tema vanavanemad. Poisi teismeline ema Patricia Whittaker põdes skisofreeniat. (vajab kinnitust) Poiss visati Gordonstouni koolist välja, kui ta oli ühte õpetajat noaga ähvardanud. (vajab kinnitust) Tema enda väitel hoidis vanaisa kord teda karistuseks kolm päeva kuuris luku taga. Vanaisa on seda eitanud.(2) Whittaker jooksis kodunt ära ja elas teismelisena mõnda aega tänaval. Oma sõnul on ta töötanud ka hauakaevajana. (vajab kinnitust)
Muusikukarjäär
Whittaker mängis kitarri ning kirjutas 80ndate lõpul ja 90ndate algul lugusid mitmele thrash metal ansamblile, sh bändidele Restorative Art, Devilheart ja Necromantic. (3) (4)
Isiklik elu
Aastal 1991 kohtas Whittaker Leda Strike’i, kelle varasemad partnerid olid Jonny Rokeby ja Rick Fantoni. Viimane oli seotud sama plaadifirmaga, mis kaalus lepingu sõlmimist Necromanticuga. (vajab kinnitust) Whittaker ja Strike abiellusid 1992. aastal. Sama aasta detsembris sündis neile poeg Switch LaVey Bloom Whittaker. (5) 1993. a sunniti Whittaker Necromanticust narkootikumide tarvitamise tõttu lahkuma. (vajab kinnitust)
Kui Leda Whittaker 1994. aastal heroiini üledoosi tõttu suri, esitati Whittakerile süüdistus tema mõrvamises. Kohus mõistis ta õigeks. (6) (7) (8) (9) 1995. a võttis politsei Whittakeri uuesti kinni, süüdistatuna kallaletungis ja katses röövida oma poeg, kelle hooldusõigus oli antud Whittakeri vanavanematele. Talle mõisteti tingimisi vanglakaristus vanaisa ründamise eest. (vajab kinnitust)
Aastal 1998 ähvardas Whittaker kolleegi noaga ja pandi kolmeks kuuks vangi. (10) (11)
Aastal 2002 määrati Whittakerile vanglakaristus surnu seadusjärgse matmise takistamise eest. Tema elukaaslane Karen Abraham oli surnud infarkti, kuid Whittaker oli hoidnud tema surnukeha veel kuu aega nende ühises korteris. (12) (13) (14)
Aastal 2005 pandi Whittaker vangi kui kräkk-kokaiini diiler. (15)
Robin luges lehekülje kaks korda läbi. Ta ei suutnud õieti keskenduda. Teave oleks nagu ta mõtetest üle libisenud, ilma sinna settimata. Mõned seigad Whittakeri eluloost kerkisid oma veidruses teravalt esile. Miks peaks keegi laipa kuu aega peitma? Kas Whittaker oli kartnud, et teda hakatakse jälle mõrvas süüdistama, või oli selle taga midagi muud? Laibad, jäsemed, elutu inimliha… Robin rüüpas kakaod ja krimpsutas nägu. Jook mekkis nagu mingi tehisainega maitsestatud tolm – meeleheitlikust soovist valges pruutkleidis võimalikult sale välja näha oli Robin juba kuu aega keelanud endale ehtsat kakaod.
Tassi öökapile asetanud, jätkas ta klaviatuuri klõbistamist, et avada Jeff Whittakeri kohtuasja pildigalerii.
Monitori täitsid fotod, millel Whittakeri välimus oli erinev – pildistatud oli kaheksa-aastase vahega –, kuid mõlemad pildiseeriad näitasid meest kohtusse saabumas ja sealt lahkumas.
Noor Whittaker, keda süüdistati abikaasa mõrvas, kandis kuklal kokku seotud rastapatse. Oma lipsu ja musta ülikonnaga paistis ta paheliselt glamuurne. Mees oli ka piisavalt pikk, et näha üle enamiku ta ümber parvlevate fotograafide peade. Kõrged põsesarnad, kahkjas jume ja ebaharilikult suure vahega silmad – just sellised silmad võinuks olla mõnel oopiumiuimas poeedil või ketserist preestril.
See Whittaker, keda süüdistati tema teise naise mahamatmise takistamises, oli oma kunagise hulgusesarmi kaotanud. Ta oli kaalus juurde võtnud ja lasknud endale habeme kasvada ja karmi siilisoengu lõigata. Ainult laiali asetsevad silmad olid samad, nagu ka mehest kiirgav jultunud arrogants.
Robin keris fotosid aeglaselt edasi. Varsti segunesid pildid, mida ta mõttes nimetas „Strike’i Whittakeriks”, ülesvõtetega teistest, samuti kunagi kohtu ees seisnud Whittakeridest. Näiteks oli keegi välimuselt keerubit meenutav mustanahaline Jeff Whittaker kaevanud kohtusse oma naabri, kelle koer järjekindlalt tema muru peale kakas.
Mispärast arvas Strike, et tema kunagine kasuisa (Robini meelest oli veider teda niimoodi nimetada, sest Whittaker oli Strike’ist vaid viis aastat vanem) võis talle selle jala saata? Robin mõistatas, millal oli Strike viimati näinud meest, keda ta pidas oma ema mõrvariks. Päris palju oli asju, mida ta oma bossi kohta ei teadnud. Strike’ile ei meeldinud oma minevikust rääkida.
Robini sõrmed libisesid jälle klaviatuurile, ta trükkis sisse nime Eric Bloom.
Esimene asi, mis talle seitsmekümnendate nahka riietatud rokkarit silmitsedes pähe kargas, oli tähelepanek, et mehel on täpselt samasugused juuksed nagu Strike’il: tihedad, tumedad ja krussis. See tõi talle kohe meelde Jacques Burgeri ja Sarah Shadlocki, mis tema tujule sugugi hästi ei mõjunud. Ta suunas mõtted kiiresti ülejäänud kahe mehe juurde, keda Strike oli maininud kui võimalikke kahtlusaluseid, kuid ei suutnud meenutada nende nimesid. Mingi Donald? Ja siis see naljakas nimi, mis algas B-ga. Muidu oli Robinil