arvesse, et sa räägid praegu mehega, kes saatis su kõige kõrgema tasemega kursustele, mis üldse, tont võtaks, saada olid,” andis Strike vastu, „ja kes luges läbi selle ülistava soovituse, mille sa mulle nina alla pistsid… ”
„Siis sa vist ei usu seda, et ma oskan enesekaitse võtteid.”
„Ma pole kordagi näinud sind mõnd võtet kasutamas ja mul on ainult su sõna, et sa oled midagi säärast üldse õppinud.”
„Oled sa kunagi tabanud mind valetamast selle kohta, mida ma oskan või ei oska teha?” nõudis Robin nördinult ja Strike oli sunnitud tunnistama, et ei ole. „No näed siis! Ma ei võta asjatuid riske. Sa ise oled õpetanud mind kahtlasi tüüpe tähele panema. Üleüldse, sa ei saa endale minu koju jäämist lubada. Me suudame niigi hädavaevu kõigi töödega toime tulla.”
Strike ohkas ja hõõrus oma tihedate karvadega kaetud kahe suure käega nägu.
„Pimedas ei tee sa enam midagi,” otsustas ta. „Ja hakkad häireseadeldist kaasas kandma, sellist korralikku.”
„Hästi,” lubas Robin.
„Pealegi alustad sa järgmisel esmaspäeval Radfordi juures,” lisas Strike sellest mõttest suurt kergendust tundes.
Radford oli rikas ettevõtja, kes vajas oma kontorisse ajutiseks abiliseks salaagenti, et paljastada firma tippjuht, keda ta kahtlustas valgustkartvates tehingutes. Valik langes endastmõistetavalt Robinile, sest pärast juba teise kõmu tekitanud mõrvajuhtumi lahendamist oli Strike kergesti äratuntav. Kolmandat õlut lõpetades arutles Strike endamisi, kas tal õnnestuks mõjutada Radfordi Robini tööaega pikendama. Siis oleks tal hea teada, et tüdruk viibib turvaliselt paleed meenutavas kontorihoones, iga päev üheksast viieni, kuni neile jala saatnud maniakk on kinni nabitud.
Samal ajal vaevasid Robinit kurnatus ja kerge iiveldus. Tüli, lühikeseks jäänud uneaeg, maharaiutud jala nägemise kohutav šokk – ja nüüd peab ta minema koju, et hakata otsast peale õigustama oma otsust mitte loobuda oma ohtlikust tööst, mille eest ei makstud suurt midagi. Matthew’st, kes kunagi oli olnud talle põhiline lohutuse ja toe pakkuja, oli nüüdseks saanud veel üks keeruline probleem.
Robini silme ette kerkis pappkarbis lebav külm maharaiutud jalg – nii ootamatult saabunud ja jälestusega vastu võetud. Ta mõistatas, millal ta küll suudab lakata sellele mõtlemast. Sõrmeotsad, mis olid jalga põgusalt puudutanud, surisesid ebameeldivalt. Käsi ta süles tõmbus iseenesest rusikasse.
5
Hell’s built on regret.12
Palju hiljem, kui ta oli saatnud Robini turvaliselt metroojaama, naasis Strike büroosse, istus oma abilise laua taha ja jäi sügavalt mõttesse.
Ta oli näinud piisavalt palju tükeldatud laipu, näinud surnukehi ühishauas mädanemas ja kohe pärast plahvatust maantee kõrval laiali paisatult: ärarebitud käed-jalad, purustatud inimliha, peenestatud luud. Loomuvastane surm oli just see, millega tegeles eriuurimise eriosakond, kuningliku sõjaväepolitsei erariideid kandev üksus, ja nii tal endal kui ka tema kolleegidel oli kujunenud välja refleks reageerida õudustele huumoriga. Vaid siis suutsid nad taluda tükkideks rebitud ja moonutatud surnute nägemist. EUO-le polnud võimaldatud luksust tegeleda vaid satäänvoodriga kirstus lamavate, puhtaks pestud ja ilusaks tehtud laipadega.
See pakk. Oli pealtnäha nii tavaline paistnud – pappkarp, kuid sees kellegi jalg. Mitte ainsatki märget, mis reedaks päritolu või muud viidet saatjale, mitte midagi. Kõik oli korraldatud oskuslikult, ettevaatlikult, hoolikalt ja just see tegi talle kõige enam muret, mitte jalg ise, olgugi võigas saadetis. Strike’i kohutas ettevaatlik, läbimõeldud, peaaegu kliiniline modus operandi.
Strike vaatas kella. Ta pidi täna õhtul Eliniga välja minema. Naine, kes oli juba kaks kuud olnud tema kallim, tegi parajasti läbi karmi lahutust, mis edenes nagu poliitiliselt plahvatusohtlik maleturniir. Tema tulevane eksmees oli väga rikas, kusjuures Strike oli taibanud seda alles siis, kui tal lubati esimest korda üle veel ühisomandis oleva kodu läve astuda – järsku oli ta leidnud ennast avarast täispuidust põrandatega korterist, mille akendest avanes vaade Regent’s Parkile. Lapse hooldusõigus oli jagatud ja seetõttu võis Elin kohtuda Strike’iga ainult nendel õhtutel, kui tema viieaastast tütart polnud kodus ja kui nad kahekesi väljas käisid, eelistas naine pealinna vaikseid, kõrvalisi restorane, pidades paremaks varjata tulevase eksi eest, et ta on endale juba kellegi leidnud. Selline olukord sobis Strike’ile nagu tellitult. Tema eelmistes suhetes oli tekitanud probleeme just see, et traditsioonilistel väljas käimise õhtutel pidi tema harilikult jälitama mõne kliendi truudusetut elukaaslast, pealegi polnud tal erilist tahtmist sõbruneda Elini tütrega. Ta polnud Robinile valetanud: ta tõepoolest ei osanud lastega rääkida.
Strike võttis mobiili kätte. Enne kohtingut jõuab veel paar asja korda ajada.
Esimene kõne läks hääleposti. Ta jättis teate Graham Hardacre’ile, oma kunagisele kolleegile EUO-s, paludes mehel talle helistada. Ta küll ei teadnud, kus Hardacre parajasti teenis. Kui nad viimati vestlesid, oli ta just Saksamaalt ära kolimas.
Strike’i pettumuseks ei andnud tulemust ka teine helistamine vanale sõbrale. Tolle mehe elutee oli kulgenud võrreldes Hardacre’i omaga vaata et vastassuunas. Strike jättis talle peaaegu sõna-sõnalt sama teate.
Robini tooli lähemale tõmmanud, lülitas ta arvuti sisse ja jäi tühja pilguga büroo kodulehekülge põrnitsema. Täiesti tahtevastaselt kerkis ta silme ette ema alasti keha. Kes võisid teada, et ta emal oli see tätoveering? Endastmõistetavalt ema abikaasa ja arvukad kallimad, kes olid ta elust läbi käinud, lisaks veel juhuslikud tegelased, kes olid juhtunud nägema teda ilma riieteta nendes ebaseaduslikult hõivatud majades ja räpastes kommuunides, kus nad olid aeg-ajalt elanud. Lisaks oli veel üks võimalus, mis oli turgatanud talle pähe Tottenhamis, kuid mida tal polnud tahtmist Robiniga jagada: mingil eluhetkel oli Leda võinud lasta ennast alasti pildistada. See oleks olnud isegi väga tema moodi.
Strike’i sõrmed ebalesid klahvide kohal. Ta oli juba jõudnud trükkida Leda Strike alas, enne kui selle sisendi nimetissõrmega raevukalt toksides tähthaaval maha kustutas. On asju, millesse normaalne mees ei taha süveneda, ja fraase, mida sa ei soovi oma interneti otsingulukku jäädvustada, kuid õnnetuseks on ka ülesandeid, mida ei saa delegeerida.
Mõnda aega tühjaks tehtud otsingulahtrit vahtinud, kursor osavõtmatult plinkimas, trükkis ta oma tavalist kahe sõrme meetodit kasutades: Donald Laing.
Neid oli terve hulk, eriti Šotimaal, kuid algatuseks võis kohe jätta kõrvale kõik, kes olid maksnud üüri või käinud hääletamas nendel aastatel, kui Laing kinni istus. Pärast hoolikat välistamist, samuti võttes arvesse Laingi umbkaudset vanust, jäi sõelale mees, kes oli aastal 2008 elanud Corbys koos Lorraine MacNaughtoni nimelise naisega. Uuematel andmetel elas Lorraine MacNaughton seal üksinda.
Laingi nime maha kustutanud, trükkis Strike asemele: Noel Brockbank. Neid elas Ühendkuningriigis vähem kui Donald Lainge, kuid ka see päring päädis tupikuga. Aastal 2006 oli N. C. Brockbank elanud üksinda Manchesteris, aga kui see oligi mees, kelle jälgi ta ajas, siis pidi see tähendama, et otsitav on naisest lahku läinud. Strike ei teadud, kas pidada seda heaks või halvaks uudiseks…
Robini toolil kühmu vajunud, asus Strike kaaluma küsimust, millised tagajärjed kaasnevad tõsiasjaga, et keegi saatis talle tundmatu ohvri maharaiutud jala. Politsei peab varsti avalikkuse poole pöörduma, kuid Wardle oli talle lubanud, et annab aegsasti teada, millal nad pressikonverentsi korraldavad. Niivõrd uskumatu ja groteskne lugu leiab nagunii laialdast kajastamist, kuid sellele lisab kindlasti kõmulisust – ja Strike’ile oli see mõte teravalt vastumeelne – asjaolu, et jalg oli saadetud just tema büroosse. Nüüdsel ajal oli Cormoran Strike tuntud tegelane. Londoni politseid üle trumbates oli ta leidnud lahenduse kahele mõrvale, mis oleksid pälvinud avalikkuse kõrgendatud huvi ka juhul, kui mõrvarit poleks tabanud eradetektiiv: esimesel juhul oli ohver noor kaunitar ja teisel juhul