ja mittehaakuva naabrusega kullakaevandus. Kohvik on olnud siin aastaid ja ropult raha sisse toonud juba ammu enne seda, kui Melissa omanikuks sai ja oma nime ukse kohale riputas; see kohvik on üks sellistest varjatud saladustest, millele vahel vihjatakse linna reklaamivates kirjutistes. LõunaLondoni parim hommikusöök, ilutseb uksele kleebitud artiklikoopial.
Peatun mõneks hetkeks teisel pool tänavat, et saaksin vaadata ilma end nähtavaks tegemata. Kohviku aknad on nurkadest udused ja meenutavad nõnda kaheksakümnendate pehme fookusega fotosid. Ruumi keskel on lett ja selle taga noormees, kes pühib akrüülkattega vitriini sisepinda. Tal on ees kokkuvolditud põll, mis on Pärsia kelnerile omaselt vööle seotud ega kata rinnaesist, ning oma musta Tsärgi ja tumeda, justkui äsja voodist tõusnud soenguga näeb ta välja liiga lahe, et kohvikus töötada. Nägus noormees? Tean, et ma pole erapooletu, kuid nii ma arvan.
Bussijuht viipab mulle teed andes ja ma lähen ettevaatlikult jalgrattureid silmas pidades üle tee. Kelluke kohviku ukse kohal tiliseb ja Justin tõstab pilgu.
„Tšau, ema.“
„Tere, kallis.“ Vaatan otsivalt ringi, kas Melissat on näha. „Oled üksinda?“
„Ta on Covent Gardenis. Seal on juhataja haigeks jäänud ja ta jättis minu siia vastutavaks.“ Poja toon on muretu ja ma püüan samamoodi vastata, kuigi tunnen rinnus paisuvat uhkust. Olen alati teadnud, et Justin on hea poiss; tal oli lihtsalt vaja, et keegi temasse hästi suhtuks. „Kas saad viis minutit oodata?“ küsib Justin ja peseb selja taha jäävas roostevabast terasest kraanikausis puhastuslappi. „Ma tulen sinuga koos koju.“
„Mõtlesin tee pealt midagi õhtusöögiks võtta. Sul on fritüür vist juba jahtunud?“
„Lülitasin selle just natuke aega tagasi välja. Aga mõned kartulid saaks kiiresti teha. Ja vorste on ka veel alles. Niikuinii lähevad homme prügikasti, kui neid täna ära ei sööda. Melissa ei pane pahaks, kui me vorstid koju kaasa võtame.“
„Ma maksan nende eest,“ ütlen, sest ei taha, et Justin talle ajutiselt antud vastutusest liiga hoogu läheb.
„Melissa poolest pole vaja.“
„Ma maksan ikkagi,“ ütlen veendunult ja võtan rahakoti välja. Tõstan pilgu tahvlile ning arvutan vorstide ja kartulite hinda. Justinil on õigus: Melissa oleks vorstid meile niisama andnud, kui ta siin oleks olnud, kuid hetkel teda pole ja meie perel on kombeks enda eest maksta.
Kaupluseid ja ärisid jääb üha vähemaks, mida kaugemale jaamast jõuame. Nende asemel on tee ääres ridaelamud, tosina jagu maju ühes reas. Mitme maja akende ees on hallid metallist luugid ja see tähendab, et maja on uute elanike ootel tühi; välisustelt kriiskab vastu punast ja oranži grafitit. Meie kodu asub samasuguses majade rivis. Kolm maja eemal oleval hoonel on mõni tellis puudu ja akende ette on löödud paksud lauad. Üürimajad tunneb ära ummistunud rentslite ja määrdunud tellismüüride järgi. Majade rea lõpus on kaks eraomanduses maja; ihaldusväärselt rivi viimasena Melissa ja Neili oma ning kohe enne seda minu maja.
Justin sobrab seljakotist võtmeid otsida ja ma seisatan hetkeks kõnniteel, piirdeaia kõrval. Tara ümbritseb meie eesaeda, kui seda nii võib nimetada. Umbrohututid turritavad märja kruusa vahelt; ainuke aiakaunistus, vanaaegse laterna kujuline päikesepatareiga lamp kiirgab tuhmilt kollakat valgust.
Melissa aias on samuti kruusaga kaetud tee, kuid seal ei ole ühtegi umbrohuliblet ja kahel pool välisust ilutseb kaks täiuslikult spiraalikujuliseks pügatud pukspuud. Elutoa akna all on tellised teistest veidi heledamad; Neil kraapis sealt grafitit, mille oli sinna jätnud keegi lõunalondonlane, kel jätkus ikka veel küllaldaselt piiratust, et olla vastu segarassilisele abielule.
Meie elutoas pole keegi vaevunud kardinaid ette tõmbama ja ma näen, kuidas Katie söögilaual oma küüsi lakib. Kunagi ma nõudsin, et sööksime koos ühe laua taga; mulle meeldis võimalus olla kursis sellega, mida lapsed koolis on teinud. Alguses – kui olime alles sisse kolinud – olid just need söögiajad ainsad hetked, mil tundsin, et saame ka ilma Mattita hakkama. Seal me siis olime, kolmeliikmeline pere, kes kogunes kokku, et kell kuus koos süüa.
Näen läbi akna, mida katab vilka liiklusega tänava ääres elamise tõttu alaline tahmakord, et Katie on teinud lauale ruumi maniküüritarvete jaoks ja nihutanud selleks eemale ajakirjad, arvete kuhja ja pesukorvi, mis on kummalisel kombel leidnud endale justkui ainuõige koha söögilaual. Aegajalt ma koristan selle segaduse ära, et saaksime pühapäeviti koos lõunat süüa, ent juba üsna varsti sunnib hiilivalt lauale tekkiv paberite ja tühjade poekottide kuhi meid teleka ette, taldrikud põlvedel.
Justin avab ukse ja mulle meenub aeg, mil lapsed olid väikesed ja jooksid mind tervitama, nagu oleksin ära olnud kuude kaupa, mitte kaheksa tundi Tesco riiulite vahel. Kui lapsed vanemaks said, koputasin naabrite uksele ja tänasin Melissat, et ta koolist tulnud lastel silma peal hoidis. Lapsed ise väitsid küll, et on juba suured ega vaja hoidmist, kuid tegelikult meeldis see neile.
„Tere!“ hõikan. Simon tuleb köögist, veiniklaas käes. Ta ulatab selle mulle ja suudleb mind huultele ning libistab käe ümber mu piha, et mind lähemale tõmmata. Ulatan talle kilekoti Melissa kohvikust toodud toiduga.
„Katsuge end natuke vaos hoida.“ Katie tuleb elutoast ja viibutab harali sõrmedega käsi. „Mida me õhtuks sööme?“ Simon laseb minust lahti ja viib koti kööki.
„Vorste ja praekartuleid.“
Katie kirtsutab nina ja ma katkestan teda enne, kui ta jõuab kalorite teemal vinguma hakata. „Külmikus on lehtsalatit – sina võid seda kõrvale võtta.“
„Ega su jalad sellest peenemaks ikka ei muutu,“ ütleb Justin. Katie annab talle hoobi vastu käsivart, Justin põikab õest eemale ja jookseb kaks astet korraga trepist üles.
„Kasvage suureks.“ Katie on üheksateist ja väikest kasvu. Ta kannab number 36 riideid ja enam pole jälgegi tema mõne aasta tagusest lapselikust trullakusest. Tema jalgadel pole samuti midagi viga. Ma lähen, et teda kallistada, aga siis meenuvad mulle tema värskelt lakitud küüned ja ma suudlen teda põsele. „Anna andeks, kullake, aga ma olen omadega täitsa läbi. Kui kiirtoitu harva süüa, siis ei tee see midagi – mõõdukus eelkõige, eks?“
„Kallis, kuidas su päev läks?“ küsib Simon. Ta järgneb mulle elutuppa ja ma vajun diivanile, sulgen hetkeks silmad, ohkan sügavalt ja tunnen end paremini.
„Üsna hästi, kui mitte arvestada seda, et Graham pani mind arhiveerima.“
„See pole ju sinu töö,“ ütles Katie.
„Minu töö pole ka kempsu koristamine, aga arvake ära, mida ta eile mul teha lasi?“
„Vuih! See tüüp on täielik sitapea.“
„Sa ei peaks sellega leppima.“ Simon istub mu kõrvale. „Sa peaksid kaebama.“
„Kellele? Tema on ju omanik.“ Graham Hallows on seda tõugu mees, kes upitab enda ego teisi inimesi alandades. Ma tean seda ja seetõttu ei häiri see mind. Enamiku ajast.
Et teist juttu teha, võtan diivanilaualt London Gazette’i, mille olen sinna visanud. Ajaleht on ikka märg ja mõni rida valgub laiali, kuid ma voldin ajalehe nii, et jutuliinide ja eskortteenuse reklaamid oleksid esil.
„Ema! Mida sina eskortteenuste alt otsid?“ küsib Katie naerdes. Ta kannab küüntele veel pealislaki, keerab pudelile hoolikalt korgi peale ja läheb laua äärde, et pista sõrmed lakki kinnitava ultraviolettlambi alla.
„Võibolla peab ema plaani vahetada Simon uuema mudeli vastu,“ ütleb Justin elutuppa tulles. Ta on musta Tsärgi ja teksad, millega tööl oli, vahetanud hallide dressipükste ja dressipluusi vastu. Ta on paljajalu. Ühes käes on tal telefon, teises taldrik, millel on kuhi vorste ja kartuleid.
„See pole naljakas,“ arvab Simon. Ta võtab mu käest ajalehe. „Aga tegelikult ka, miks sa tutvusliinide lehekülge loed?“ Tema kulm läheb kortsu ja ma näen, et üle ta näo libiseb vari. Heidan Justinile altkulmupilgu. Simon on minust neliteist aastat vanem, kuid mõnikord tundub mulle peeglisse vaadates, et jõuan talle varsti järele. Mul on