reklaamile Angel’si „täiskasvanute teenuste“ all. Justin kummardub üle Simoni õla ja Katie võtab käed ultraviolettlambi alt, et paremini näha. Mõnda aega vaatame kõik vaikides kuulutust.
„Ei,“ ütleb Justin täpselt samal hetkel, kui Katie arvab: „Natuke küll.“
„Ema, sul on ju prillid.“
„Mitte alati,“ märgin. „Mõnikord kannan ma ju läätsesid.“ Kuigi ma ei suuda meenutada, millal seda viimati tegin. Prillide kandmine pole mind kunagi häirinud ja mu praegused tugevate mustade raamidega prillid meeldivad mulle päris hästi, kuna nendega näen välja asjalikum kui kunagi varem.
„Äkki teeb keegi nalja?“ arvab Simon. „Leiakaaslane.com – kas võib olla, et keegi on sind nalja pärast tutvusportaali üles riputanud?“
„Kes midagi sellist teeks?“ Vaatan lastele otsa ja püüan näha, kas nad vahetavad pilke, ent Katie paistab olema sama suures segaduses nagu mina ja Justin on asunud uuesti kartulite kallale.
„Kas sa oled sellele numbrile helistanud?“ küsib Simon.
„Poolteist naela minut. Nalja teed või?“
„Kas see oled sina?“ küsib Katie, silmis ulakas pilk. „Et natuke lisa teenida? Noh, ema, räägi ära.“
Ebamugavustunne, mis mind pärast kuulutuse nägemist valdas, hakkab vaibuma ja ma naeran. „Kullake, ma pole sugugi kindel, et keegi maksaks minuga rääkimise eest poolteist naela minutis. Aga see naine on tõesti minu moodi, on ju? Ma ehmatasin päris korralikult.“
Simon õngitseb taskust telefoni ja kehitab õlgu. „Vean kihla, et keegi korraldab sulle midagi sünnipäevaks.“ Ta paneb telefoni valjuhääldi peale ja valib numbri. See näib tobe: me kõik oleme kogunenud London Gazette’i ümber ja helistame seksiliinile.
„Number, millele te helistasite, ei ole kasutusel.“
Saan aru, et olen hinge kinni hoidnud.
„Sellega on siis ühel pool,“ ütleb Simon ja ulatab mulle ajalehe.
„Aga mida mu pilt seal teeb?“ küsin. Mu sünnipäev on veel mägede taga ja mulle ei turgata pähe kedagi, kelle meelest oleks naljakas mind tutvusportaali sokutada. Mul käib peast läbi mõte, et vahest on see keegi, kes ei salli Simonit; keegi, kes tahaks meie vahele paksu verd tekitada. Matt? Heidan selle mõtte kõrvale sama kiiresti, kui see tekkis.
Pigistan alateadlikult Simoni õlga, kuigi ta pole ilmutanud mingeid märke, et see reklaam teda häiriks.
„Ema, see pole üldse sinu sarnane. See on kulunud juuksevärviga vana eit,“ ütleb Justin.
Ma arvan, et peaksin kuskilt komplimendi üles leidma.
„Justinil on õigus, ema.“ Katie vaatab uuesti kuulutust. „See naine on sinu moodi, aga paljud inimesed näevad kellegi teise moodi välja. Meil on töö juures üks tüdruk, kes on Adele’i täpne koopia.“
„Võibolla tõesti.“ Heidan veel viimase pilgu kuulutusele. Naine fotol ei vaata otse kaamerasse ja pildi kvaliteet on väga halb; paneb lausa imestama, et seda üldse kuulutuses kasutati. Ulatan ajalehe Katiele. „Kui sa meile süüa lähed tooma, siis ole hea, kullake, pista see üksiti vanade ajalehtede hulka.“
„Aga mu küüned!“ karjatab Katie.
„Mu jalad,“ vastan.
„Ma toon ise,“ ütleb Justin. Ta paneb oma taldriku diivanilauale ja tõuseb püsti. Vahetame Simoniga üllatunud pilke ja Justin pööritab silmi. „Mis on? Nagu ma kodus kunagi midagi ei teeks.“
Simon naerab põgusalt. „Mida sa silmas pead?“
„Ah, keri põrgu, Simon. Too oma söök siis endale ise.“
„Lõpetage mõlemad,“ nähvan. „Jumal küll, mõnikord on raske aru saada, kumb on laps ja kumb lapsevanem.“
„Aga see mu point ongi, ta pole …“ alustab Justin, kuid vakatab mu näoilmet nähes. Sööme taldrikud põlvedel, vaatame televiisorit ja nääkleme puldi pärast. Taban endal Simoni pilgu. Ta pilgutab mulle silma: isiklik hetk keset kahe hilisteismelisega koos elamise kaost.
Kui taldrikud on tühjaks söödud ja järele on jäänud vaid rasvakiht, paneb Katie mantli selga.
„Ega sa nüüd välja ei hakka minema?“ küsin. „Kell on juba üheksa läbi.“
Ta vaatab mulle ahastavalt otsa. „Ema, täna on reede.“
„Kuhu sa lähed?“
„Linna.“ Ta näeb mu ilmet. „Me võtame Sophiaga koos takso. See on sama, kui tuleksin koju pärast pikka vahetust.“
Tahaksin öelda, et see pole sama. Et must seelik ja valge pluus, mida Katie ettekandjana kannab, pole sugugi nii väljakutsuv kui see liibuv kleit, mille ta nüüd on selga pannud. Et hobusesabasse seotud juuksed muudavad ta näo nooreks ja süütuks, samas kui tänaõhtune soeng on sasitud ja seksikas. Ma tahan öelda, et ta on end liialt meikinud, et tema kingad on liiga kõrgete kontsadega ja küüned liiga punased.
Loomulikult ei ütle ma midagi. Sest kunagi olin ma ka ise üheksateist ja pealegi olen olnud ema piisavalt kaua, et teada, millal oma mõtted endale hoida.
„Lõbutsege hästi.“ Ent ma ei suuda end pidurdada: „Olge ettevaatlikud. Hoidke kokku ja valvake oma joogiklaase.“
Katie suudleb mind otsaesisele, pöördub siis Simoni poole ja ütleb peaga minu suunas nõksatades: „Tuleb sõnavahetus, mis?“ Kuid ta naeratab ja pilgutab mulle silma, enne kui uksest välja tuhiseb. „Käituge korralikult!“ hõikab ta. „Ja kui te korralikud ei suuda olla, siis olge vähemalt ettevaatlikud!“
„Ma ei saa sinna midagi parata,“ ütlen, kui Katie on läinud. „Ma muretsen tema pärast.“
„Ma tean, et sa muretsed, aga tal on pea otsas. Selles pole kahtlust.“ Simon pigistab mu põlve. „Ta on ju emasse.“ Simon vaatab Justinit, kes lösutab diivanil, ninapidi telefonis. „Kas sa ei lähegi välja?“
„Mul pole raha,“ vastab Justin ega tõsta pilku silme ees helendavalt väikeselt ekraanilt. Näen seal siniseid ja valgeid dialoogikastikesi, aga need on liiga väikesed, et suudaksin lugeda nende sisu siit, kus ma istun. Poisi dressipükste ja dressipluusi vahelt paistab punaste aluspükste triip, ta on kapuutsi pähe tõmmanud, olgugi et viibib toas.
„Kas Melissa ei maksa sulle reedeti?“
„Ta ütles, et toob palga millalgi nädalavahetusel.“
Justin on kohvikus töötanud suve algusest saadik, mil olin juba peaaegu kaotamas lootust, et ta mingigi tööotsa võiks leida. Ta käis paaril tööintervjuul – üks oli plaadipoes, teine kingapoes –, kuid niipea, kui ilmnes, et ta on poevarguse eest politseis arvel, lõppes jutt sedamaid.
„Sellest võib aru saada,“ ütles Simon siis. „Ükski tööandja ei riski palgata kedagi, kes võib käe nende kassasse ajada.“
„Ta oli neliteist!“ asusin paratamatult kaitsele. „Tema vanemad olid äsja lahku läinud ja ta oli kooli vahetanud. Tegemist pole ju mõne paadunud kriminaaliga.“
„Sellegipoolest.“
Jätsin asja sinnapaika. Ma ei tahtnud Simoniga vaielda. Mustvalgelt võetuna polnud Justinit võimalik palgata, aga kui teda tunda … Läksin, müts näpus, Melissa jutule. „Tellimuste kohaletoimetamine,“ tegin ettepaneku. „Reklaamlehtede jagamine. Ükskõik mis.“
Koolis oli Justinil alati raske. Ta ei hakanud sama varakult lugema kui teised lapsed – enne kaheksaseks saamist ei osanud ta isegi tähestikku. Kui poiss vanemaks sai, oli raske teda kooli uksestki sisse saada, tunnelid ja kaubanduskeskused ahvatlesid teda palju enam kui klassiruum. Kui ta kooli lõpetas, oli tal algtase arvutiõpetuses ja hoiatus poevarguse eest. Selleks ajaks olid õpetajad aru saanud, et Justin on düslektik, kuid oli juba liiga hilja midagi ette võtta.
Melissa vaatas mulle mõtlikult otsa. Mõtlesin, kas olen ehk ületanud meie sõpruse piirid