lohutada. Ma ei mäleta aga sugugi seda, milline ta praegu välja näeb, kus ta elab või kas tal on endal poeg. Ma lootsin, et sina mäletad rohkem, printsess.”
„Ta on meie poeg,” ütles Beatrice. „Nii et tema puhul ma tunnen, isegi kui ma selgesti ei mäleta. Ja ma tean, et ta ihkab, et me siit lahkuksime ja koos temaga tema kaitse all elaksime.”
„Ta on meie liha ja veri, nii et miks ei peaks ta tahtma, et me tema juurde elama läheksime?”
„Sellegipoolest hakkan ma seda paika taga igatsema, Axl. Seda väikest kambrit ja seda küla. Pole sugugi kerge jätta maha paik, mida sa oled tundnud kogu oma elu.”
„Keegi ei palu meil teha seda pikemalt mõtlemata, printsess. Kui ma just äsja ootasin, et päike tõuseks, mõtlesin ma, et meil on vaja ette võtta see retk poja külasse ja temaga rääkida. Sest kuigi me oleme tema ema ja isa, ei saa me ühel ilusal päeval lihtsalt kohale ilmuda ja nõuda, et meil lastaks sealses külas elada.”
„Sul on õigus, abikaasa.”
„Mulle teeb muret veel üks asi, printsess. See küla võib ju olla ainult mõne päeva tee kaugusel, nagu sa ütled. Kuidas me aga teame, kuskohast seda leida?”
Beatrice jäi vait ja vahtis enda ette tühjusse, õlad hingamise rütmis kergelt õõtsumas. „Ma usun, et me leiame tee üsna hästi, Axl,” ütles ta lõpuks. „Isegi kui me ei tea veel täpset küla, olen ma käinud küllalt sageli koos teiste naistega naaberkülades meie mee ja tinaga kauplemas. Ma tean ka seotud silmadega teed Suurele tasandikule ja selle taga asuvasse saksi külasse, kus me oleme sageli puhanud. Meie poja küla saab olla ainult natuke kaugemal, nii et me leiame selle vähese vaevaga. Axl, kas me tõesti hakkame varsti minema?”
„Jah, printsess. Me hakkame selleks valmistuma juba täna.”
Teine peatükk
Enne kui nad aga teele asuda said, tuli neil hoolt kanda paljude asjade eest. Säärases külas olid mitmed nende retkeks vajalikud asjad – tekid, veepudelid, tuletael – ühises omanduses ning nende kasutamise kindlustamine nõudis ohtrat kauplemist naabritega. Pealegi oli Axlil ja Beatrice’il nende kõrgest east hoolimata oma igapäevaste kohustuste koorem ning nad ei saanud ilma kogukonna nõusolekuta lihtsalt minema minna. Ja isegi kui nad olid lõpuks valmis lahkuma, sundis ilmamuutus neid veel viivitama. Sest mis mõtet oli riskida udu, vihma ja külma ohtudega, kui päikesepaiste oli kindlasti kohe tulemas?
Lõpuks asusid nad, kepp käes ja kompsud seljas, siiski teele selgel hommikul, kui taevas olid valged pilvetuustid ja puhus tugev tuul. Axl oli soovinud teele minna koiduvalgel – talle oli selge, et tuleb ilus ilm –, aga Beatrice oli nõudnud, et nad ootaksid, kuni päike on kõrgemal. Ta väitis, et see saksi küla, kus nad esimesel ööl peavarju leiavad, on lahedalt päevateekonna kaugusel ning kindlasti on neile kõige tähtsam ületada Suure tasandiku nurk võimalikult keskpäeva lähedal, mil selle paiga tumedad jõud kõige tõenäolisemalt uinuvad.
Nad polnud enam hulk aega pikemalt koos kõndinud ning Axl oli muretsenud, kas ta naine ikka peab vastu. Tunni aja pärast aga tema kartused hajusid, sest kuigi Beatrice’i samm oli aeglane – ta märkas naise kõnnakus jälle kerget vildakust, nagu püüaks see mingit valu leevendada –, kõndis Beatrice ühtesoodu edasi, pea lagedal maal vastu tuult langetatud ja laskmata ohakatel ja võsal end heidutada. Mäest üles minnes või nii porisel maastikul, kus ühe jala teise järel porist väljatõmbamine pingutust nõudis, aeglustas ta veelgi sammu, kuid rühkis edasi.
Enne retke algust uskus Beatrice üha kindlamini, et ta mäletab teed vähemasti saksi külani, kus ta oli aastate jooksul koos teiste naistega korrapäraselt käinud. Kui aga rünklikud künkad nende asula kohal silmist kadusid ning nad olid läbi soo taga paikneva oru läinud, ei olnud ta enam nii kindel. Teeristil või tuulist välja vaadates võis ta seisma jääda ja seista kaua, paanika hiilimas pilku, mis kammis tema ees laiuvat maastikku.
„Ära muretse, printsess,” ütles Axl niisugustel puhkudel. „Ära muretse ja ära üldse kiirusta.”
„Aga, Axl,” vastas Beatrice tema poole pöördudes, „meil ei ole aega. Me peame ületama Suure tasandiku keskpäeval, kui me tahame seda turvaliselt teha.”
„Me jõuame sinna varakult, printsess. Sina ära kiirusta kuhugi.”
Ma võiksin siinkohal juhtida tähelepanu asjaolule, et tee leidmine lagedal maastikul oli noil päevil palju raskem ning mitte üksnes seepärast, et polnud olemas usaldusväärseid kompasse ega kaarte. Meil ei olnud veel hekke, mis tänapäeval jagavad maastiku nii meeldivalt põlluks, teeks ja aasaks. Tolleaegne rändaja leidis ennast enamasti ilma eriliste tähisteta maastikult, kus talle avanes peaaegu täpselt ühesugune vaade, ükskõik millisesse suunda ta pöördus. Teed sai kaardistada üksnes sääraste juhtmärkide abil nagu menhiiride rida kaugel silmapiiril, jõekäänak ning oru iseäralik tõus või langus. Ja vale pöörde tagajärjed võisid sageli osutuda saatuslikuks. Jättes kõrvale võimalused halva ilma tõttu hukka saada, tähendas kursilt kõrvalekaldumine seda, et oli palju rohkem võimalusi langeda saagiks ründajatele – inimestele, loomadele või üleloomulikele olenditele –, kes varitsesid sissetallatud radadest eemal.
Te võib-olla imestaksite, kui vähe vestles kõndides omavahel see abielupaar, kes oli tavaliselt nii tulvil kõike, mida teineteisele öelda. Kuid ajal, mil murtud pahkluu või põletikuliseks läinud kriimustus võis elu ohustada, saadi aru, et keskendumine on soovitav iga viimase kui sammu puhul. Võib-olla panite ka tähele, et iga kord, kui tee ahenes nii, et kõrvuti kõndida ei saanud, läks ees alati Beatrice ja mitte Axl. Ka see võib teid imestama panna, sest loomulikum oleks tundunud, et mees läheb esimesena võimalik et ohtlikule alale, ning tõepoolest, metsas või seal, kus võisid olla hundid või karud, vahetasid nad sõnagi lausumata kohad. Aga suurema osa ajast kandis Axl hoolt, et ta naine käiks ees seepärast, et nagu oli üldiselt teada, ründasid peaaegu kõik põrgulised või kurivaimud, kellega nad võisid kokku puutuda, oma saaki tagant – küllap üsna samamoodi nagu hiilib suur kaslane ligi karja tagumises osas olevale antiloobile. Nii mitmelgi korral vaatas rändaja üle õla tema taga kõndiva kaaslase poole ja leidis vaid, et see oli jäljetult kadunud. Just kartus, et midagi säärast juhtuda võib, sundis Beatrice’i käigu pealt vahetevahel küsima: „Kas sa oled ikka veel seal, Axl?” Selle peale vastas mees tavapäraselt: „Ikka veel siin, printsess.”
Nad jõudsid Suure tasandiku serva hilishommikul. Axl pani ette edasi rühkida ja ohud seljataha jätta, aga Beatrice nõudis järeleandmatult, et nad peaksid ootama lõunani. Nad võtsid istet ühel kivil alla tasandikule viiva künkanõlva harjal ning jälgisid hoolikalt nende ees maasse torgatud keppide lühenevaid varje.
„Taevas võib olla lahke, Axl,” ütles Beatrice. „Ja ma ei ole kuulnud, et tasandiku selles nurgas oleks mõne inimesega midagi kurja sündinud. Sellegipoolest, ootame parem lõuna ära, sest siis ei viitsi ükski deemon isegi välja piiluda, et näha, kuidas me mööda läheme.”
„Me ootame just nii, nagu sa ütled, printsess. Ja sul on õigus, see on ju ikkagi Suur tasandik, kuigi siin on tegu selle ohutu nurgaga.”
Nad istusid seal nõnda natuke aega ja vaatasid peaaegu sõnagi lausumata nende all laiuvat maad. Mingil hetkel ütles Beatrice:
„Kui me oma pojaga kokku saame, Axl, käib ta meile kindlasti peale, et me tema külas elama hakkaksime. Eks ole ju imelik jätta pärast kõiki neid aastaid maha naabrid, isegi kui nad mõnikord meie halle juukseid pilkasid?”
„Midagi pole veel otsustatud, printsess. Me räägime kõik pojaga läbi, kui me teda näeme.” Axl vaatas edasi Suurt tasandikku. Siis raputas ta pead ja lausus vaikselt: „See on kummaline, kuidas ma teda praegu kohe üldse meenutada ei suuda.”
„Ma arvan, et nägin teda möödunud öösel unes,” ütles Beatrice. „Ta seisis kaevu juures, pöördus õige pisut ühele poole ja hõikas kedagi. See, mis juhtus enne ja pärast, on nüüd meelest läinud.”
„Sa vähemalt nägid teda, printsess, kas või unenäos. Kuidas ta välja nägi?”
„Tugeva ja ilusa näoga, niipalju ma mäletan.