Maetud hiiglane. Kazuo Ishiguro

kinni ja hoidis seda tihedalt tema vastas.

      „Noh, ma ütleksin, et ükskõik kummale meist tuleb see üsna pea meelde,” lausus ta.

      „Üritame, Axl. Üritame mõlemad. Me oleksime nagu mõne kalliskivi ära kaotanud. Aga kindlasti leiame selle uuesti üles, kui me mõlemad üritame.”

      „Kindlasti leiame, printsess. Aga vaata, varjud on peaaegu kadunud. Meil on aeg alla minna.”

      Beatrice ajas end sirgu ja hakkas oma pambus sorima. „Võta, me kanname neid.”

      Ta ulatas mehele esmapilgul kaks siledat kivikest, aga kui mees neid uuris, nägi ta kummagi pinda lõigatud keerulisi mustreid.

      „Pane need oma vöö vahele, Axl, ja vaata, et märgid oleksid väljapoole. See aitab Jeesusel Kristusel meid kaitsta. Ma võtan endale need teised.”

      „Mulle aitab ühestainsastki, printsess.”

      „Ei, Axl, me jagame need võrdselt ära. Nõnda, ma mäletan, et alla viib rada ning kui just vihm pole seda ära uhtunud, on kõndimine seal kergem, kui meil seni suuremalt jaolt on olnud. Ühe koha peal aga peame ette vaatama. Axl, kas sa kuulad, mida ma ütlen? See on koht, kus rada läheb üle hiiglase matmispaiga. Sellele, kes seda ei tea, on tegu tavalise künkaga, aga ma annan sulle märku ning kui sa mind näed, pead sa rajalt kõrvale pöörama ja ümber künka minema, kuni me samale alla viivale rajale tagasi jõuame. Üle sellise kalmu minemine ei tõota meile midagi head, olgu pealegi lõunaaeg. Kas sa saad minust päriselt aru, Axl?”

      „Ära muretse, printsess, ma saan sinust väga hästi aru.”

      „Ja ma ei pea sulle meelde tuletama. Kui me näeme oma rajal võõrast või hõikab ta meid kusagilt lähedalt või on mõni vaene loom jäänud lõksu või on vigastatult kraavis või paned sa tähele midagi muud säärast, siis ära lausu sõnagi ega aeglusta sammu.”

      „Ega ma rumal ei ole, printsess.”

      „No nii siis, Axl, meil on aeg minna.”

      Nagu Beatrice oli kinnitanud, pidid nad üksnes natuke maad Suurel tasandikul kõndima. Nende rada, küll ajuti porine, oli kogu aeg selgete piirjoontega ja ei viinud neid kordagi päikesepaistest eemale. Pärast algset langust tõusis see pidevalt, kuni nad avastasid end kõndimas mööda kõrget mäeseljakut, mõlemal pool laiumas nõmm. Tuul oli raevukas, kuid see oli isegi teretulnud vastutoime lõunapäikesele. Maapind oli kõikjal kaetud kanarbiku ja astelhernepõõsastega, mis polnud kunagi enam kui põlvekõrgused ning üksnes vahetevahel ilmus nähtavale mõni puu – üksildane isend, mis oli lõputute tormituulte käes kookus nagu vanaeit. Siis ilmus paremat kätt nähtavale org, mis tuletas neile meelde Suure tasandiku väge ja saladuslikkust ning seda, et nad kõnnivad praegu üksnes väikesel nurgakesel selle keelatud pinnast.

      Nad kõndisid lähestikku, Axl astus peaaegu naise kandadele. Sellegipoolest leelotas Beatrice kogu selle tee iga viie või kuue sammu tagant otsekui litaaniat ikka sedasama küsimust: „Kas sa oled ikka veel seal, Axl?”, millele Axl vastas: „Ikka veel siin, printsess.” Peale selle rituaalse küsimuse ja vastuse ei öelnud nad midagi. Isegi kui nad jõudsid hiiglase kalme juurde ja Beatrice andis kärsitult märku, et nad peavad rajalt kanarbikku pöörduma, jätkasid nad tasakaalukalt küsimist ja vastamist, otsekui soovides petta neid juhtumisi kuulvaid deemoneid nende kavatsuste osas. Kogu selle aja jälgis Axl, ega ei teki järsku kiiresti liikuvat udu või ei tumene äkitselt taevas, aga kummastki polnud jälgegi, ning siis olid nad Suure tasandiku seljataha jätnud. Kui nad ronisid läbi laululinde täis metsatuka, ei lausunud Beatrice küll midagi, aga Axl nägi, et kogu tema kehahoiak lõtvus ja ta refrään lõppes.

      Nad puhkasid ojakese kaldal, uhtusid veega jalgu, sõid leiba ja täitsid uuesti pudelid. Sellest kohast alates kulges nende retk mööda pikka ja vajunud Rooma aegadest pärit teed, mida ääristasid tammed ja jalakad, ning seal oli palju kergem kõndida, kuigi tuli valvas olla teiste teekäijate osas, keda nad võisid kohata. Ja tõepoolest, esimese tunni jooksul nägid nad vastassuunast tulemas kahe lapsega naist, eesleid ajavat poissi ja kaht rändnäitlejat, kes tõttasid uuesti oma trupiga ühinema. Iga kord nad peatusid ja vahetasid viisakusi, aga ühel teisel korral, kuuldes lähenevat kapjade või rataste klobinat, peitsid nad ennast kraavi. Ka see tulija osutus ohutuks – üks saksi farmer hobuse ja vankriga, mis oli kuhjaga täis küttepuid.

      Õhtupooliku keskpaiga poole hakkas taevas pilve tõmbuma, nagu oleks torm tulekul. Nad olid puhanud suure tamme all, selg tee poole ja ise peidus möödujate eest. Neile avanes avar vaade, nii et nad märkasid lähenevat muutust otsekohe.

      „Ära muretse, printsess,” ütles Axl. „Me jääme selle puu all kuivaks, kuni päike jälle välja tuleb.”

      Aga Beatrice oli juba jalul ja kummardus ettepoole, käsi silmi päikese eest varjamas. „Ma näen, kuidas tee seal kaugemal käänaku teeb, Axl. Ja ma näen, et vana villa ei ole kaugel. Ma otsisin seal varju juba ükskord enne, kui ma koos naistega siia tulin. See on varemeis, aga katus oli siis veel terve.”

      „Kas me jõuaksime sinna enne, kui torm puhkeb, printsess?”

      „Jõuame, kui me kohe läheme.”

      „Teeme siis kiiresti. Pole mingit vajadust läbimärjaks saada ja külmetada. Ja kui ma nüüd uuesti vaatan, on selle puu lehestik täis auke, sest ma näen suuremat osa taevast pea kohal.”

+ + +

      Varemeis villa oli teest kaugemal, kui Beatrice mäletas. Kui esimesed vihmapiisad langesid ja taevas nende kohal tumedaks tõmbus, leidsid nad end rühkimas mööda pikka kitsast rada, mis viis läbi vöökõrguste nõgeste, mida nad pidid keppidega kõrvale peksma. Kuigi varemed olid olnud suuremalt teelt selgesti näha, varjasid neid lähemal enamasti puud ja lehestik, nii et rändajad avastasid ennast äkitselt nii võpatades kui ka kergendusega nende eest.

      Villa oli Rooma ajal ilmselt üsna uhke olnud, kuid nüüd oli püsti veel üksnes väike osa. Kunagised toredad põrandad olid loodusjõudude meelevallas ning neid rikkusid seiskunud veelombid ja luitunud plaatidest läbi kasvav umbrohi ja rohttaimed. Seinte jäänused, mis ulatusid kohati vaevu pahkluudeni, näitasid ruumide kunagist paiknemist. Kivivõlvi alt pääses hoone säilinud ossa ning Axl ja Beatrice liikusid nüüd aeglaselt sinnapoole, peatudes lävel, et kuulatada. Lõpuks hõikas Axl: „Kas siin on kedagi?” Ja kui vastust ei tulnud, lisas ta: „Me oleme kaks eakat britti, kes otsivad tormivarju. Me tuleme rahus.”

      Endiselt valitses vaikus ning nad läksid võlvkaare alt sisse hämarusse, kus oli kunagi ilmselt olnud koridor. Nad jõudsid avara ruumi halli valgusse, kuigi ka siin oli üks terve sein kokku varisenud. Selle kõrval olev ruum oli täielikult kadunud ning igihaljad taimed trügisid pealetükkivalt päris põrandaserva. Kolm püsti olevat seina aga moodustasid koos tugeva katusega varjualuse. Siin, vastu määrdunud müüritist, mis oli kunagi olnud lubjatud sein, paistis kaks teineteisest eemal paiknevat tumedat kogu, üks seisis ja teine istus.

      Maha varisenud seinatüki peal istus pisike linnu moodi vana naine – vanem kui olid Axl ja Beatrice –, tume ürp seljas ning kapuuts nii kaugele taha lükatud, et näha olid ta nahksed näojooned. Ta silmad olid nii sügavale koobastesse vajunud, et need peaaegu ei paistnudki. Küürus selg ei puudutanud päriselt seina, mille ääres ta istus. Tema süles liikus keegi ning Axl nägi, et see oli küülik, keda naine kõvasti oma kondiste kätega kinni hoidis.