menüü pikuti kokku ja paneb teise põuetaskusse. Koopiad menüü vahel on alles soojad.
Pine paneb esimesed koopiad uude ümbrikku, mis on vanast eristamatu. Pine kirjutab uuele ümbrikule „PINE” ja paneb selle riiulile samasse kohta, sama külg üleval.
Pine sulgeb seifi ukse ja keerab lukku. Endine olukord on taastatud.
Pine kaheksa tundi hiljem, istudes pisut teistsuguses teenindajarollis väikeses jahikajutis tihedalt Mark Ogilvey kõrval, sellal kui proua Ogilvey, disaineriteksad jalas, köögis suitsulõhega võileibu lõpetab.
„Freddie Hamid ostab Dicky Onslow Roperilt räpaseid lelusid?” kordab Ogilvey uskmatult, lehitsedes paberipakki juba teist korda. „Mis kuradi pärast? Sel põrsal oleks ohutum bakaraad mängida. Suursaadik saab maruvihaseks. Kallis, kuula nüüd seda.”
Kuid proua Ogilvey on seda juba kuulnud. Ogilveyd on abikaasade meeskond. Laste asemel on nad otsustanud luuretöö kasuks.
Ma armastasin sind, mõtles Jonathan kasutult. Kohtumine armsamaga minevikuvormis.
Ma armastasin sind, kuid selle asemel reetsin su ennasttäis Briti spioonile, kes mulle isegi ei meeldinud.
Sest mina olin tema väikeses nimekirjas, kuhu olid kantud inimesed, kes pasunahääle kõlades alati oma kohust täitsid.
Sest mina olin Üks Meist – ja „meie” tähendas inglasi, kellele lojaalsus ja diskreetsus olid enesestmõistetavad. „Meie” tähendas häid kutte.
Ma armastasin sind, kuid ei jõudnud kunagi niikaugele, et sulle seda öelda.
Sybille’i kirjarida kajas ta kõrvus: sa vaatad mind ja ma näen, kuidas su näole langeb vari, ma olen sulle vastik.
Ei, ei, Sybille, üldsegi mitte vastik, tõttas administraator oma soovimatule kirjasõbrale kinnitama. Kõigest ükskõik. Ja vastik on hoopis mu töö.
2
Härra Kaspar tõstis taas oma kuulsat pead. Tuule lõõtsumise tagant hakkas tasapisi kostma võimsa mootori mürinat. Ta keeras Zürichi sissepiiratud börsi bülletäänid rulli ja tõmbas kummirõngaga kinni. Viskas paberirulli investeeringutesahtlisse, keeras selle lukku ja noogutas ülemportjee Mariole. Võttis siis tagataskust kammi ja tõmbas sellega läbi paruka. Mario vaatas kulmu kortsutades Pablo poole, kes omakorda saatis totaka naeratuse Benitole, Luganost pärit naeruväärselt kenale õpipoisile, kellele ilmselt meeldisid nad mõlemad. Kõik kolm olid fuajeesse varju otsima tulnud, kuid marssisid nüüd peleriine kurgu alt kinni nööpides ja vihmavarje ning kärusid kaasa võttes ladina aplombiga tormile vastu, ja tuisk neelas nad peagi.
Seda pole juhtunud, mõtles Jonathan, jälgides kõiki märke, mis auto lähenemisest teada andsid. Väljas on vaid lumi, mis tormab üle eesõue. See on unenägu.
Kuid ta ei näinud und. Auto oli päris, isegi valge tühjuse kohal hõljudes. Pikk limusiin, pikem kui hotell, heitis ennast peaukse ette ankrusse nagu dokki sisenev must lainer, sellal kui portjeed kiirustades ja peleriinide lehvides lähemale kalpsasid – välja arvatud häbitu Pablo, kes oli hetkelise inspiratsiooni ajel haaranud harja ning nüüd hoole ja armastusega vaibalt lumehelbeid pühkis. Tõsi, veel üheks õndsaks hetkeks lõi tuisupuhang kõik valgeks ja Jonathan võis kujutleda, kuidas tõusulaine laineri tagasi merele kandis ja ümberkaudsete mägede veealuste kaljurünkade otsas uputas, nii et härra Richard Onslow Roper ja tema ametlikult litsenseeritud ihukaitsjad ja samuti kuueteistkümneliikmelise seltskonna kõik ülejäänud osalised, viimane kui üks, oma era-Titanicul tolles mälestusväärses 1991. aasta suures jaanuaritormis märja haua leidsid, andku Jumal neile rahu.
Aga limusiin ilmus uuesti nähtavale. Selle plüüšinterjöörist hakkasid nagu mingi kokkuröövitud varandus välja ilmuma kasukad, pikakasvulised mehed, ilus siresäärne noor naine, teemandid, kuldsed käevõrud ja ühte stiili mustade kohvrite mäed. Esimesega oli juba seltsinud teine limusiin, nüüd jõudis ka kolmas. Terve limusiinide konvoi. Juba oli ka härra Kaspar pöördukse juurde asunud ja keerutas seda seltskonnale sobiva kiirusega. Kõigepealt ilmus klaasi taha kortsus kaamelivillane mantel ja liikus kaarega ettevaatlikult lähemale, määrdunud siidsall õlal rippumas, krooniks niiske sigaret ja Inglise kõrgklassi võsukese kottis pilk. See ei olnud viiekümneaastane Apollo.
Pärast kaamelivillast tuli kahekümnendais aastais mereväesinine jakk – jakk püstolirihma pärast üherealine ja silmad plassid nagu õlivärv. Üks AIK, mõtles Jonathan, püüdes mitte vastata nende kurjale pilgule; kohe tuleb teine ja kui Roper kardab, siis ka kolmas.
Kaunil naisterahval olid kastanpruunid juuksed ja ta kandis mitmevärvilist vateeritud mantlit, mis ulatus talle peaaegu jalalabadeni, kuid sellegipoolest õnnestus tal välja näha pisut alarõivastatuna. Temas oli Sophie koomilisust ja tema juuksedki langesid kahele poole nagu Sophiel. Kellegi naine? Armuke? Kõigi oma? Esimest korda poole aasta jooksul tundis Jonathan hävitavat, irratsionaalset mõju, mida see naine, keda ta silmapilkselt ihaldama oli hakanud, talle avaldas. Nagu Sophietki iseloomustas teda kalliskivisära ja mingi tabamatu alastiolek. Tema kaela ehtis kaks viirgu suurepäraseid pärle. Ta läbitepitud käiseotstest piilusid teemantkäevõrud. Kuid see oli mingi ebamäärane katkiolek, mis koos muutliku naeratuse ja kindlusetu kehahoiakuga ta otsejoones paradiisi asukaks määras. Uksed avanesid taas, paisates kõik tulijad korraga endast välja, nii et äkitselt seisis kogu see Inglise rikkurite järjekordne delegatsioon kroonlühtri all, kõik nii lakutud, kõik nii päevitunud, nagu jagaksid nad mingit ühist moraalikoodeksit, mis keelas ära haigused, vaesuse, kahvatu näojume, vanaduse ja füüsilise töö. Vaid kaamelivillane mantel koos hoolimatult ärakolgitud seemisnahksete saabastega moodustas nende üksmeelses rivis vabatahtliku erandi.
Ning nende keskel, kuid siiski neist eraldi, seisis Mees, sest Sophie raevuka kirjelduse põhjal pidi see olema just tema. Pikk, sihvakas ja esimesel pilgul väärikas. Kenad hallisegused juuksed, mis olid taha kammitud ja kõrvade juures väikesteks sarvekesteks näpistatud. Nägu, millega tõsta kaardilauas panust ja kaotada. Kehahoiak selline, mis arrogantsetel inglastel kõige paremini välja tuleb – üks põlv kergelt kõverdatud, käsi koloniaalsele persele toetumas. Freddie on nii nõrk, oli Sophie seletanud, ja Roper nii inglaslik.
Nagu kõik tegusad mehed, tegi ka Roper mitut asja korraga: surus Kaspari kätt, siis kloppis talle sellesama käega vastu õlavart, siis kasutas kõnealust kätt õhusuudluse saatmiseks Fräulein Eberhardtile, kes näost punaseks läks ja talle lehvitas nagu menopausini jõudnud groupie. Lõpuks peatus ta ülemusepilk Jonathanil, kes ilmselt pidi tema suunas trügima, ehkki Jonathanil endal puudusid sellest otsesed andmed, lihtsalt Adèle’i mannekeeni vahetas kõigepealt välja teadeteriiul, siis tulid selle asemele preili Eberhardti punetavad palged vastuvõtuleti taga ja lõpuks Mees ise. Tal pole südametunnistust, oli Sophie öelnud. Ta on maailma kõige halvem inimene.
Ta tundis mu ära, mõtles Jonathan, oodates paljastamist. Ta on näinud mu fotot ja kuulanud mu kirjeldust. Kohe lõpetab ta naeratamise.
„Minu nimi on Dicky Roper,” teatas veniv hääl ja käsi sulgus Jonathani käe ümber, võttes selle hetkeks enda valdusse. „Mu poisid panid siin paar tuba kinni. Neid on üpris palju. Kuidas käsi käib?” Belgravia linnajagu, ropult rikka mehe proletaarne aktsent. Nad olid sisenenud teineteise privaatruumi.
„Suur rõõm teid näha, härra Roper,” pomises Jonathan inglise hääldusega vastuseks inglise hääldusele. „Tere tulemast tagasi, söör, ja minu kaastunne, sest teie reisiteekond pidi küll õudne olema. Juba õhkutõusmine oli omaette kangelastegu. Võin teile kinnitada, et keegi teine ei julgenud. Minu nimi on Pine, ma olen öine administraator.”
Ta on mu nime kuulnud, mõtles ta ootama jäädes. Freddie Hamid ütles talle mu nime.
„Kuidas vana Meister siis viimasel ajal elab ka?” küsis Roper pilku kaunile naisele libistades. Viimane seisis teadeteriiuli juures ja valis endale moeajakirju. Tema käevõrud vajusid järjest alla ja teise käega lükkas ta pidevalt juukseid tagasi. „Imeb oma magusat piimajooki ja loeb raamatut? Loodetavasti on see ikka raamat. Jeds, kullake, kuidas läheb? Armastab ajakirju. Hull nende järele. Mina ei salli neid üldse.”
Jonathanil